Marianne Mikko: Saagem ajaloost ühtemoodi aru

7. mail alustasime Euroopa Parlamendis allkirjade kogumist deklaratsioonile kuulutamaks 23. august üleeuroopaliseks stalinismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevaks. Euroopa Liidus võiks see tava tähendada “uute” liikmesriikide saatuse mõistmist ja austamist Euroopa ajaloos.
Tegemist on Eesti jaoks väga olulise teemaga, seetõttu on mul suur au olla üks selle deklaratsiooni algatajatest. Nõukogude korra ning okupatsiooni mõju on Eestil ning teistel postkommunistlikel riikidel Euroopa Liidu liikmeks olemise nelja aasta vältel tulnud selgitada küll ja rohkemgi veel. „Vanas Euroopas“ oli ju ammu selgeks vaieldud, et kõige suurem süüdlane on Hitler. Ühtäkki aga ilmusid välja riigid, kelle saatust mõjutasid võrdväärselt nii stalinism kui natsism, neist esimene julmemaltki kui teine.
20. sajand oli mitmetele praegustele Euroopa Liidu liikmesriikidele eriliselt traagiline. Kahe türanni tegevuse tagajärjel tapeti miljoneid eurooplasi. Massimõrvad ja küüditamised on osa meie ajaloost. Ehitamaks üles ühist tulevikku, peab Euroopa mõistma ning tunnistama kõikide liikmesriikide läbielamisi. Mulle tundub, et stalinismi ning natsismi kuriteod on siin jäänud seni vajaliku tähelepanuta. Just sellises seoses, et oli kaks saatanat ja nad tegutsesid käsikäes.
23. august on XX sajandil Eesti jaoks saatuslik päev igas mõttes. Just sel kuupäeval 1939. aastal sõlmiti kurikuulus Molotovi-Ribbentropi pakt. 1990. aastal algasid 23. augustil Eesti ja NSVL vahelised läbirääkimised. Samal päeva nõudsid setud Petserimaa ühendamist Eestiga. 23. augustil 1991 tunnustasid Eesti ja Läti teineteise iseseisvust.
Need on vaid mõned üksikud väljavõtted ajaloost, mida peab analüüsima ning tunnistama mitte ainult lääne vaatenurgast. Mõistes nii ida kui läänt, peame suutma just meie Euroopat ühendada. Terviku loomine ei toimu iseeneslikult. Vaja on päästikut, mis protsessi käivitaks. Üleeuroopaline mälestuspäev stalinismi ja natsismi ohvritele oleks kui lepitus ja Euroopa taasleidmine.
Berliini müür langes aastal 1989. Kolm Balti väikeriiki laulsid end vabaks aastaks 1991. Euroopa Liitu astusime 2004. Märkida sellesse ritta 2008 kui esimene üleeuroopaline mälestuspäev, on enam kui kohane.
23. augusti mälestuspäev puudutaks nii ida kui läänt. Nii postkommunistlikke kui ka pikaajalise demokraatiaga riike. See jutustaks totalitaarsetest režiimidest ja sümboliseeriks rahu sõlmimist minevikuga.
Euroopa Parlamendi liikmena seisan selle eest, et 23. august kuulutataks üleeuroopaliseks mälestuspäevaks. See on sümbol, mis mäletab ja mõistab minevikku ning näitab teed ühisesse tulevikku.

Marianne Mikko: Saatuslik päev kogu Euroopale

VEEL PRAEGUSEKSKI, mil üle kolmandiku Euroopa Liidu liikmeskonnast moodustavad postkommunistlikud riigid, ei ole Nõukogude Liidu okupatsiooni või Varssavi pakti tähendus miljonitele eurooplastele kohale jõudnud.
Meie suhtumine kommunistlikesse parteidesse erineb läänepoolsete eurooplaste omast. Kreeka, Prantsusmaa ja Itaalia kommunistlikud parteid tegutsesid aastakümneid demokraatliku ühiskonna reeglite järgi, mistõttu on nende maade kodanikel raske mõista, et meil ainuparteina võimutsedes oli tema tähendus hoopis midagi muud.
Kuigi KGB on ka lääne pool Oderit kasutusel kui kurjuse sünonüüm, ei taipa vanade demokraatiate korralikud pürjelid pahatihti, et tegemist polnud isetegevusliku röövlibande, vaid partei kilbi ja mõõgaga. Isegi Varssavi bloki maades ei mõisteta täielikult, mis meiega tegelikult Nõukogude Liidu koosseisus juhtus. Seetõttu on loogiline, et Portugalis või Kreekas ei tunnetata Siberi vangilaagrite õudu.

ON SELGE, et mälestusmonumendid jäävad seotuks kindlate kohtadega ja konverentsid ununevad peagi. Enam kui poole sajandi vältel toime pandud ülekohtu meenutamiseks oleks palju mõjukam iga-aastane mälestuspäev.
Tegin hiljuti europarlamendis suulise ettepaneku kuulutada 23. august üle-euroopaliseks stalinismi ja natsismi ohvrite mälestamise päevaks. Loodan, et see päev saavutab selle, mida tosin mitmesugust rahvuslikku ja regionaalset päeva pole seni suutnud ning saab osaks Euroopa ühisest vaimsest pärandist.
23. august oli saatuslik kogu Euroopale ja me kõik peaksime seda endale teadvustama.

AJALOOLISTE eelarvamuste kummutamiseks on vaja kõrge tasemega ja erapooletut alalist töörühma, kes korraldaks punavõimude kuritegude uurimise. Tegemist ei oleks Nürnbergi-taolise juriidilise tribunaliga, sest aeg selleks on möödas. Kuid euroopalikest väärtustest lähtuv hinnang aitaks ravida haava Euroopas, mille 1939. aasta 23. augustil natside ja bolševike vahel sõlmitud salapakt kuueks aastakümneks tekitas.
NKVD ja KGB kuritegelikuks tunnistamine võimaldaks asetada nende organisatsioonide abistajad, veteranid ja kiitjad Soome lahe ja Oderi jõe vahel ning ka kaugemal nende teenitud kohale nii ajaloos kui tänapäevas. See omakorda säästaks meid juba eos järgmistest gaasitoru projektidest.

Jüri Pihl: Ebaselguse aeg päästevaldkonnas on lõppenud

Kui teilt küsitakse, mida on sotsiaaldemokraadid valitsuses saavutanud, siis üht võite kindlasti öelda – tänu sotsidele on päästevaldkond korrastatud.
Aastatepikkune vindumine on läbi ning sotside esimese valitsusaastaga on pandud alus tugeva päästeteenistuse kujunemisele. Jaanuari viimasel päeval võttis riigikogu vastu päästeteenistuse seaduse, millega mitte ükski valitsus pole seni hakkama saanud. Ei Reformierakond, Keskerakond ega Isamaaliit ole suutnud või tahtnud päästjaid kohelda võrdväärselt politseinike ja piirivalvuritega. Meie seadusega said päästjad endale vajalikud sotsiaalsed garantiid, töö eripära arvestava teenistusregulatsiooni ning nüüdsest oleme taganud võrdse kohtlemise sarnase töö tegijatele. Lõpuks on päästeteenistuses loodud selgus ning suletud on pikk ja veniv peatükk päästevaldkonna ajaloos. Enam ei pea päästjad end tundma vähem väärtuslikumana kui politseinikud või piirivalvurid.
Kõige tundlikumaks küsimuseks on osutunud muutunud töögraafik. Üleminek 24-tunniselt graafikult 12-tunnisele tööpäevale tekitas vastuseisu ennekõike nendes, kes on päästetööd kasutanud kui lisaraha teenimise võimalust. Ähvardused, et päästjad jooksevad laiali, ei ole osutunud tõeks. Kuigi lahkujaid on olnud, on rohkem neid, kes soovivad päästjatena tööle asuda – praegu on meil 43 päästjat rohkem kui neli kuud tagasi, jaanuaris.
Uue seaduse kõrval on päästjate olukorda kindlustanud siseministeeriumi ja ROTAL’i vahel sõlmitud palgalepe. Sellega on tagatud, et ajal, mil kärbitakse riigi kulutusi, keegi päästjate töötasude kallale ei lähe. Nii jääb päästjate keskmiseks palgaks endiselt 14 589 krooni. Iseasi muidugi, kui ametiühing arvab paremaks leping lõpetada, sest kokkulepete avalik ründamine ja töörahu häirimine tähendab minu arusaama järgi kokkuleppel olevast allkirjast taganemist.
Järk-järgult paranevad ka päästjate töötingimused. Kuressaares, Jõhvis, Narvas ja Rakveres on kerkimas päris uued hooned, paljudes komandohoonetes tehakse renoveerimistöid. Siseministeerium töötab järjekindlalt ka selle nimel, et uus ja korralik tehnika asendaks kulunud töövahendid. Paraku on vajadused siiski suuremad, kui on korraga võimalik katta.
Tänavuse eelarve kärped tähendavad uute rekonstrueerimistööde edasilükkumist ja ilmselt teisigi kärpeid päästevaldkonnas. Siiski võime öelda, et olukord paraneb iga aastaga ning usun, et uue päästeteenistuse seaduse, korraliku palga ja tõhusa ennetustöö toel muutub päästeteenus paremaks ja inimeste elu turvalisemaks.

Mark Soosaar: Metsareform on võimalik targalt ja ettenägelikult toimetades

Tehnoloogia areng on toonud meie metsadesse moodsa suurtootmise. Saemeeste käsitsitööga langeb vaid iga kümnes puu, sest enam kui 90 protsenti uuendusraiest tehakse võimsate harvesteritega. Puit veetakse sadamatesse veokitel, mille liikumine on jälgitav sidesatelliitide abil.
Nii harvesterite kui veokite tegevus säilib arvutite mälus kolm kuud. Nii võimaldab nüüdisaegne infotehnoloogia vältida vaidlusi riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja tema peamise toote – puidu – ostjate vahel. Võimsa ja kalli tehnika kasutamine eeldab head logistikat, mis nõuab regionaalset ja tõenäoliselt peagi ka üleriigilist koordineerimist.
Riigikogu keskkonnakomisjon käis eile tutvumas RMK kirdepiirkonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa, Järvamaa) toimuva pilootprojektiga, mis julgustab metsareformi ette võtma. Selle projektiga on veenvalt tõestatud, et metsnike ülesanne ei pea olema raiete ja puidu väljaveo korraldamine, mis metsatööstuse tormilise arengu tõttu on ammu ületanud ühe metskonna piirid.
Et meie metsamajanduse nõrk koht on metsakasvatus, saaksid pilootprojekti laiendamisel kogu riigile kõik metsnikud palju rohkem aega pühendada just metsaistandike ja -noorendike järelevalvele, hooldamisele. Tööle, mida ei saa teha kosmosest ega kaugel asuvast keskusest.
Eestimaal on palju kahjustatud ja haigeid metsi, nende märkamiseks ja ravimiseks on samuti vaja metsniku teravat pilku ning hoolsat tööd.
Pole raske tõestada, et metsade, kogu looduse tervishoiust sõltub meie, inimeste tervis. Kui hoolime metsast kui rahvuslikust varast ja Eestimaad väärtustavast elukeskkonnast, peame väärtustama metsniku auväärset ametit. RMK tootmistegevuse tulubaas on piisav tagatis, et hoida elus metsnike ajalooliselt väljakujunenud võrgustik.
Usun, et metsareform tuleb ette võtta, kuid vaid targalt ja ettenägelikult toimetades. Peame pärandama Eestimaa laaned meie lastele paremas olukorras, kui need on seda praegu.

Mark Soosaar: Käed eemale kultuuripärandist!

Keerulises majandusolukorras ei tohi teha ettevaatamatuid liigutusi ning pillata maha kergesti purunevaid väärtusi.
Kui tahame kultuurrahvas olla (või kultuurrahvaks saada?), siis pole võimalik nõustuda valitsuse kavatsusega kärpida toetusi ehitusmälestiste omanikele.
Mullune riigikontrolli audit selgitas välja, et üle Eesti on ca 500 avariilist ehitusmälestist, mis vajaksid kohe remonti või konserveerimist. Paljudel juhtudel on tegemist Eesti maaarhitektuuri silmapaistvate näidetega, ülimalt unikaalsete ehitistega. Nii mõnigi neist varises vihmase sügise ja vesise talve tõttu kokku või kaotas olulisi detaile. Oleme rääkinud äärmiselt tõsisest vajadusest suurendada riigieelarvelist toetussummat mälestiste omanikele vähemalt kahe-kolmekordseks. Kahjuks ei õnnestunud see plaan 2008. aasta riigieelarve menetlemisel.
Praegune riigipoolne toetussumma 20 miljonit krooni kogu Eesti kohta on naeruväärselt väike ja selle kärpimine 50% võrra on tekitanud õigustatud pahameeletormi. Nimelt on ca 16 miljoni eest juba mälestiste omanikega lepinguid sõlmitud või koostatud. Nimekiri on kokku pandud suure vastutustundega – väga paljud abivajajad ei mahtunudki sellesse ritta.
Mu silme ees terendab näiteks Jõgeva kõrts Läänemaal, fantastiline lubjakivist arkaadia, millel pole enam katust ning mis seisab imekombel püsti kui kaardimajake. See on ehitusharuldus, riikliku kaitse all, nagu kahel pool kõrtsi asuvad lagunevad kivisilladki, kuid neid pole sel aastal päästetavate nimekirjas. Kui Jõgeva kõrtsi müüre nüüd ja kohe ei konserveerita, siis järgmisel aastal peame tõenäoliselt nägema siin vormitut kivihunnikut.
Koguva külas Muhumaal karjub appi kuus sõelapõhjaks kulunud katust, nende taastamiseks on lepingud olemas ja omanikud valmis tööle hakkama. Pärnumaalt on nimekirjas seitse katust, ilma neid kohe remontimata jääme ilma Taali mõisatallist, Audru mõisa piimaköögist, Vardja rehielamust, Uue-Varbla mõisast, Pikavere palvelast, Pootsi mõisa ait-kuivatist, Tori viinaköögist.
Viljandimaal on vaja kohe konserveerida Polli mõisa varemed ning kinnitada kivid Karksi ja Viljandi lossivaremetel. Pikisilmi ootavad riigi tuge ka Tätta talu ja Abja mõisa aida katused.
Nimekiri on väga pikk. Igast maakonnast on seal paarkümmend kõige hädalisemat ehituskunsti haruldust. Uskuge, me ei tohi minna nende valdkondade kallale, kus on tegemist rahvuslike põlisväärtustega. Me ei tohi kärpida usaldust Eesti riigi vastu!
Pangem pead kokku ning mõelgem kärpimise asemel sellele, kuidas riigieelarve tulusid suurendada! Kas mitte hoolsamalt sisse kasseerida trahve neilt uljaspeadelt, kes kihutades ei hooli ei enda ega teiste inimeste elust?
Kui kaua kavatseme magada pärast riigikohtu otsust, mille tagajärjel 5% käibemaksu mõnusid saavad nautida Õllesummerite ja Õlletoobrite korraldajad?
Tõsine arvestus näitab, et kui suudaksime veel enne suvevaheaega muuta seadust ning kehtestada etenduste ja kontsertide piletitele 18% käibemaksu, võiks riigieelarvesse laekuda ca 50 miljonit krooni. Sellest lisarahast saaks toetada väärtkultuuri maaletoojaid nii teatris kui kontserdilaval ning päästa hukkuvat kultuuripärandit.
Ja veel. Kui õhukeseks laseme riivida meie riigi võimekuse paljudes teisteski valdkondades, kui nõustume tulumaksu järjekindla alandamisega?

Mark Soosaar: Me ei tohi kärpida usaldust Eesti riigi vastu

KEERULISES majandusolukorras ei tohi teha ettevaatamatuid liigutusi ning pillata maha kergesti purunevaid väärtusi. Kui tahame kultuurrahvas olla (või kultuurrahvaks saada), siis pole võimalik nõustuda valitsuse kavatsusega kärpida ehitusmälestiste omanikele makstavaid toetusi.
Riigikontrolli audit selgitas välja, et Eestis on ligi viissada ehitusmälestist, mis vajavad kohe remonti või konserveerimist. Paljudel juhtudel on tegemist Eesti maa-arhitektuuri silmapaistvate näidete, ülimalt unikaalsete ehitistega. Nii mõnigi neist varises vihmase sügise ja vesise talve tõttu kokku või kaotas tähtsaid detaile.
Oleme rääkinud vajadusest suurendada mälestiste omanikele makstavat riigieelarvelist toetussummat vähemalt kahe-kolmekordseks. Kahjuks ei õnnestunud see plaan 2008. aasta riigieelarve menetlemisel.

RIIGI PRAEGUNE toetussumma 20 miljonit krooni kogu Eesti kohta on naeruväärselt väike ja selle kärpimine 50 protsendi võrra on tekitanud õigustatud pahameeletormi. Nimelt on ligi 16 miljoni krooni eest juba mälestiste omanikega lepinguid sõlmitud või koostatud. Nimekiri on kokku pandud suure vastutustundega — väga paljud abivajajad ei mahtunudki sellesse ritta.
Minu silme ees terendab näiteks Jõgeva kõrts Läänemaal, suurepärane lubjakivist arkaad, millel pole enam katust ning mis seisab imekombel püsti kui kaardimajake. See on ehitusharuldus, riikliku kaitse all nagu kahel pool kõrtsi asuvad lagunevad kivisilladki, kuid neid pole sel aastal päästetavate nimekirjas. Kui Jõgeva kõrtsi müüre kohe ei konserveerita, peame seal järgmisel aastal tõenäoliselt nägema vormitut kivihunnikut.
Viljandimaal on vaja kohe konserveerida Polli mõisa varemed ning kinnitada kivid Karksi ja Viljandi lossivaremetel. Pikisilmi ootavad riigi tuge ka Tätta talu ja Abja mõisa aida katus.
Me ei tohi minna nende valdkondade kallale, mille puhul on tegu rahvuslike põlisväärtustega. Me ei tohi kärpida usaldust Eesti riigi vastu!
Pangem pead kokku ning mõelgem sellele, kuidas riigieelarve tulusid suurendada. Kas me ei peaks hoolsamalt trahve sisse kasseerima neilt, kes kihutades ei hooli oma ega teiste inimeste elust?
Kui kaua kavatseme magada pärast riigikohtu otsust, mille tagajärjel viie protsendi suuruse käibemaksu mõnusid saavad nautida õllesummerite korraldajad? Kui suudaksime veel enne suvevaheaega kehtestada etenduste ja kontsertide piletitele 18-protsendilise käibemaksu, võiks riigieelarvesse laekuda ligi 50 miljonit krooni. Sellest saaks toetada väärtkultuuri nii teatris kui kontserdilaval ning päästa hukkuvat kultuuripärandit.
Ja veel. Kui õhukeseks laseme riivida meie riigi võimekuse paljudes teisteski valdkondades, kui nõustume tulumaksu alandamisega?

Hannes Rumm: Töötajad vajavad turvatunnet

Tasapisi on hakanud meie lehtedes ilmuma uudiseid selle kohta, et ettevõtted koondavad töötajaid 20-30 kaupa.
Koondamiste põhjus on see, et eestlased kulutavad karmistunud majandusoludes palju vähem ning kinnisvaraturg on hangunud. Seetõttu on Eesti turule näiteks mööblit või ehitusmaterjale tootvad ettevõtted sunnitud tootmist järsult vähendama.
Ka tööturuameti statistika näitab, et mitu aastat väga madalal tasemel püsinud tööpuudus on hakanud tasapisi suurenema. Sellises olukorras on eriti oluline saavutada esmapilgul kaks vastandlikku eesmärki – kaitsta töötajate turvatunnet ning aidata ettevõtetel muutunud oludes tegevust ümber korraldada.
Aasta alguses jahmatas sotsiaalministeerium avalikkust julma töölepinguseaduse eelnõuga, mis oleks järsult vähendanud töötajate turvatunnet. Õnneks visati pärast ametiühingute ja sotsiaaldemokraatide jõulist vastuseisu sotsiaalministeeriumi eelnõu prügikasti.

Julmad soovid kukkusid läbi
Toon mõned näited nende julmade soovide kohta, mis läbirääkimistel maha tõmmati. Läbi kukkus soov vähendada praegust lisatasu riigipühal ja puhkepäevadel töötamise eest. Läbi kukkus soov lõpetada kirjalike töölepingute sõlmimine, mis oleks andnud tööandjale sisuliselt võimaluse muuta töötingimusi ühepoolselt.
Läbi kukkus soov vähendada töötajate palka kuni kolmeks kuuks juhul, kui palga maksmine muutub ettevõtjale “ebamõistlikult koormavaks”. Läbi kukkus soov lihtsustada rasedate koondamist. Läbi kukkus soov veeretada kõigi töötajate kaela kogu risk tööandja vara võimaliku hävimise eest. Muidugi tehti läbirääkimistel ka mõlemapoolseid järeleandmisi. Näiteks lühendati koondamisest etteteatamise aega, sest ametiühingud mõistsid samuti, et koondamist ootav töötaja kaotab motivatsiooni ning tema tööviljakus väheneb.
Igati mõistlik oli kokkulepe selle kohta, et esimese kuu koondamishüvitise tasub töötajale tema oma ettevõte, kuid ülejäänud koondamishüvitise osa tasub töötukassa ettevõtetelt kogutava töötuskindlustusmaksu arvelt.

Ettevõtted maksavad ühiselt
Praegusel juhul oli kogu koondamishüvitise maksmine ühe ettevõtte kanda, tulevikus tasuvad ettevõtjad koondamise eest solidaarselt. See vähendab raskustesse sattunud ettevõtte kulusid ning võimaldab investeerida näiteks uute turgude leidmisse. Samas ei suurendata ühe konkreetse ettevõtte konkurentsivõimet selle endiste töötajate arvelt. Selline lahendus aitab Eesti majandusel tervikuna muutustega kiiremini kohaneda ning luua uusi töökohti.
Kahjuks tegid ametiühingud läbirääkimistel ühe järeleandmise, mis pole piisavalt põhjendatud. Praegu tuleb koondamise puhul sõltuvalt tööstaažist maksta hüvitiseks 2-4 kuu palk, uue seaduse järgi väheneb koondamishüvitis ühe kuu palga võrra. Siin pidanuks ametiühingud läbirääkimistel tugevamat iseloomu näitama.
Koondamishüvitise vähenemist tasakaalustab töötuskindlustuse suurenemine. Seni sai töö kaotanud inimene esimesel sajal töötuse päeval 50% varasemast palgast ja edaspidi 40%. Uue seadusega tõuseb töötuskindlustushüvitis vastavalt 70% ning 50 protsendini. Ehk koondamise järel saavad rahaliselt senisest suuremat tuge need, kes jäävad töötuks pikemaks ajaks. Samas kaotavad veidi need, kes kohe pärast koondamist uue töökoha leiavad.

Sotside ideed teostuvad
Toetuse leidsid kolm sotsiaaldemokraatide ammust ideed. Esiteks suureneb kindlustushüvitise saajate arv. Seni maksti hüvitist ainult koondatud töötajale, edaspidi saab seda ka inimene, kes lahkub töölt omal soovil.
Teiseks vabastatakse erisoodustusmaksust koolitused, mille abil tööandja tõstab oma töötajate ametioskusi. Eestis on aastaid räägitud vajadusest üle minna teadmistepõhisele majandusele ja elukestvast õppest, aga samas on rahaliselt karistatud neid ettevõtjaid, kes oma inimesi koolitavad. On selge, et mida paremini on töötaja koolitatud, seda suuremaid oskusi vajavat tööd ta teeb ning seda paremat palka saab nõuda.
Kolmandaks otsustati liita töötukassa ja tööturuamet. Nii tekib organisatsioon, mis maksab töötajatele hüvitisi ning aitab neil uusi töökohti leida. Uuenenud töötukassa on seetõttu palju rohkem motiveeritud töötuid aitama, sest iga tööle naasnud inimene vähendab organisatsiooni rahalist koormust toetuste maksmisel.
Kindlasti vajab ametiühingute ja tööandjatega läbi räägitud eelnõu riigikogus veel kõvasti lihvimist. Ilmne on, et uue seaduse puhul on töötajate turvalisus palju paremini tagatud, kui oli esialgses sotsiaalministeeriumi eelnõus. Ühtlasi aitab uus seadus üksikutel ettevõtetel rasketel aegadel kiiremini muutustega kohaneda ning muudab meie tööturu paindlikumaks.

Eiki Nestor: varjusurmas olnud sotsiaalse dialoogi ärkamine

Ametiühingud, tööandjad ja valitsus on vaidlused uue töölepinguseaduse asjus peetuks lugenud. Eestis taaselustati kuus aastat varjusurmas olnud sotsiaalne dialoog.

Kui oleksin koolitatud diplomaat, ütleksin: uue eelnõu tekst on oluliselt tasakaalukam kui jaanuaris välja pakutu. Et ma ei ole diplomaat, siis ütlen – uus eelnõu arvestab märksa paremini tööinimese huvidega ja vastab tegelikule olukorrale töösuhetes.

Töötaja õigused

Töölepingud on ka tulevikus kirjalikud ja neid saab muuta poolte kokkuleppel, mitte tööandja ühepoolse otsusega. Ehk kohustuslikus korras alampalgale viimine pole võimalik. Varaliselt vastutavad töötajad siis, kui nad tehtu või tegematuse eest tõesti ka vastutust kannavad.

Seadusega tagatud lisatasud ületunnitöö ja riiklikel pühadel tehtud töö eest jäävad kehtima. Ilmse kompromissina hindab eelnõu kõrgemalt öötööd ega erista enam õhtust tööd.

Targale tööandjale ja teadlikule töötajale on töösuhteõigused ja -kohustused tähtsamad kui vaidluste tippteemaks tõusnud koondamishüvitiste problemaatika. Olen jätkuvalt veendumusel, et tööandjale vähem koormavam töösuhete lõpetamine uusi töökohti ei loo. Inimesi palgatakse tööle tööd tegema, mitte lootuses neist kiiresti lahti saada.

Keeruline teema

Töösuhte lõpetamine ning sellega seonduv oli läbirääkijatele kindlasti kõige keerulisem teema. Saavutatud kompromissi kajastamisel on juba korduvalt eksitud. On ekslik arvata, et uue eelnõu alusel langevad need kohustused nüüd riigile. Uusi kohustusi võtva töötukassa sissetulekud koosnevad tööandja ja töötaja maksetest. Töötukassas on kaks eraldi seisvat rahakotti, millest ühte täidavad tööandjad ja teist töötajad ning seadus keelab kasutada töötajate kogutud raha tööandjate kohustuste katmiseks.

Tulevikus maksab tööandja töötaja koondamisel talle ühe kuu palga. Ülejäänud osa koondamishüvitisest maksab töötukassa tööandjate alafondist. Ehk siis selle tasuvad Eesti tööandjad solidaarselt.

Töötuskindlustuse mõte seisneb selles, et uut ametit pole võimalik leida, kui puudub kindel sissetulek. Tuleb tervitada kokkuleppe seda osa, mis räägib töötuskindlustushüvise tõusust 70 protsendini palgast (enne 50 protsenti).

Veelgi olulisem on hüvisele õigust omavate inimeste ringi laienemine. Taastub tööstuskindlustuse kunagine õigus hüvisele neile, kes lahkuvad töölt poolte kokkuleppel. Miks 2002 võimule tulijad selle õiguse tühistasid, jääb mulle saladuseks.

Majandus

Eesti majandusarengule on leppes kaks tervitatavat sätet. Kõigepealt: tööandja kulutusi töötajate tasemekoolituseks ei maksustata täiendava maksuga. Tõepoolest – kui me tunnistame vajadust minna üle teadmistepõhisele majandusele, siis milleks karistada tööandjat, kui ta oma töötaja/ettevõtte huvides haridusse investeerib? Kõik saavad kasu, kui ehitusettevõte koolitab insenere, pank finantsiste, mööblivabrik tislereid.

Oleme valitsusliidu kaaslastega Reformierakonnast murdnud piike sel teemal aastast 1999!
Sama oluline on teise sotsiaaldemokraatide ammu tehtud ettepaneku jõudmine leppesse ehk tööturuameti üleandmine töötukassale. Praegu on tööturuametil kohustus leida tööotsijale uus sobiv töökoht ja töötukassal kohustus maksta selle leidmiseni toetusraha – nende kohustuste täitmine ühendatakse.

Kõigi huvides on, et töötu leiab kiiresti uue ja parema töökoha. Nüüd tekib riigis üks institutsioon, kes lähtub samast huvist.

Poliitika

Nüüd on siililegi selge, miks sotsiaaldemokraadid pidasid vajalikuks töölepinguseaduse uuendamisel toetuda kokkuleppele tööandjate ja ametiühingutega. Koostöö peab jätkuma eelnõu menetlemise ajal riigikogus.

Kipun arvama, et kompromisse tehes lähtusid ka ametiühingud teadmisest, et mingi muu võimuliidu korral oleks jaanuaris väljapakutud eelnõu läbinud lugemised nagu nuga või.

Jüri Pihl: Puhas keskkond on ühine vara ja vastutus

Mida teete, kui teie aia taha või kortermaja ette on keegi tekitanud prügihunniku? Loomulikult ärritute, võib-olla isegi helistate politseisse, sest teie õigusi on rikutud. Igaühel meist on õigus puhtale elu- ja looduskeskkonnale ning usun, et vaid vähesed ei hoolitse oma kodu puhtuse ja heakorra eest.

Ometi kipub osa meie naabritest oma heaolu nimel teiste elukeskkonda reostama. Õigem on isegi öelda, et nii reostatakse teiste inimeste elu.

Piltlikult öeldes on iga mahavisatud paber Eesti kõige olulisema seaduse rikkumine – meie põhiseadus rõhutab, et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mida ta on keskkonnale tekitanud. Tõepoolest, loodus on meie ühine vara, mida peame hoidma, mitte eikellegimaa, millega võib teha, mida hing ihkab.

Ebaseaduslikud miniprügilad looduses ja ühisesse eluruumi hoolimatult suhtumine osutavad, et kõigil pole veel tekkinud ühise kogukonna tunnetust, peremehetunnet kodumaal. Samas on Eestis tekkinud vabatahtlike initsiatiiv, mis osutab, et meil eksisteerib kodanikuühiskond ning on juurdumas kodanike vastutustunne ja solidaar-sus, mis näitab demokraatia elujõulisust.

“Teeme ära!” liikumise eesmärk on väärtuslik – kogu Eestis kogunevad 3. mail tuhanded vabatahtlikud, et küürida Eestimaa puhtaks talvega kogunenud ignorantsusest ja hoolimatusest.

Selle ettevõtmise väärtus ei seisne vaid kokkukogutud prügis ja puhtamas looduses, vaid eeskujus – hoolides puhtast elukeskkonnast, hoolid Eestist ja eestimaalastest.

Puhas keskkond pole lihtsalt loodussõbralikkuse väljendus, vaid puudutab otseselt meie kõigi igapäevast elu – see tähendab turvalist eluruumi meie kõigi jaoks. Loodus on kõigi meie ühine vara ja vastutus ning riigil on kohustus sekkuda rikkumiste puhul. Prügikratte peab ohjama keskkonnainspektsioon, aga ka politsei ja kohalikud omavalitsused, kes on teinud küll tublit tööd, kuid “Teeme ära!” aktivistide kaardistatud prügi hulk näitab, et sellest ei piisa.

Peab arvestama, et politsei võimalused on siiski piiratud ning mõistlik on leida lisaressursse korra ja turvalisuse tagamiseks, seda ka heakorra- ja keskkonnanõuete täitmise järelevalves.

Praegu on abipolitseinikud tubliks lisajõuks, kuid tark on vaadata veelgi laiemalt. Uus korrakaitseseadus, mille riigikogu loodetavasti õige pea vastu võtab, võiks siin pakkuda täiendavaid võimalusi. Näiteks korrakaitse ülesannete täitmise tagamiseks halduslepingute sõlmimine kodanikuühendustega, mis oleks lisaressursiks ka keskkonnaalaste rikkumiste järelevalves.

Nii saaksid keskkonnakaitsest või oma kodukandi heakorrast huvitatud kodanikud veelgi suurendada oma panust puhta ja turvalise elukeskkonna loomisel, mis kokkuvõttes aitaks meil paremini täita Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud põhimõtet suhtuda meie loodusse säästlikult.

Hannes Rumm: Töötajad vajavad turvatunnet, majandus paindlikkust

Tasapisi on meie lehtedes hakanud ilmuma uudiseid selle kohta, et ettevõtted koondavad inimesi 20–30 kaupa. Koondamiste põhjus on see, et eestlased kulutavad karmistunud majandusoludes palju vähem ning kinnisvaraturg on hangunud. Seetõttu on Eesti turule näiteks mööblit või ehitusmaterjale tootvad ettevõtted sunnitud tootmist järsult vähendama.

Ka tööturuameti statistika näitab, et mitu aastat väga madalal tasemel püsinud tööpuudus on hakanud tasapisi tõusma. Sellises olukorras on eriti oluline saavutada esmapilgul kaks vastandlikku eesmärki – kaitsta töötajate turvatunnet ning aidata ettevõtetel muutunud oludes tegevust ümber korraldada.

Aasta alguses jahmatas sotsiaalministeerium avalikkust julma töölepinguseaduse eelnõuga, mis oleks järsult vähendanud töötajate turvatunnet. Õnneks visati pärast ametiühingute ja sotsiaaldemokraatide jõulist vastuseisu sotsiaalministeeriumi eelnõu prügikasti. Sisuliselt kirjutati järgmise kolme kuuga läbirääkimistel valitsuse, ametiühingute ja Tööandjate Keskliidu esindajate vahel uus seadus.

Julmad soovid kukkusid läbi

Toon vaid mõned olulisemad näited nende julmade soovide kohta, mis läbirääkimistel maha tõmmati. Läbi kukkus soov vähendada praegust lisatasu riigipühal ja puhkepäevadel töötamise eest. Läbi kukkus soov lõpetada kirjalike töölepingute sõlmimine, mis oleks andnud tööandjale sisuliselt võimaluse muuta ühepoolselt töötingimusi.

Läbi kukkus soov vähendada töötajate palka kuni kolmeks kuuks juhul, kui palga maksmine muutub ettevõtjale “ebamõistlikult koormavaks”. Läbi kukkus soov lihtsustada rasedate koondamist. Läbi kukkus soov veeretada kõigi töötajate kaela kogu risk tööandja vara võimaliku hävimise eest.

Muidugi tehti läbirääkimistel ka mõistlikke mõlemapoolseid järeleandmisi. Näiteks lühendati koondamisest etteteatamise aega, sest ka ametiühingud mõistsid, et koondamist ootav töötaja kaotab motivatsiooni ning tema tööviljakus väheneb.

Igati mõistlik oli kokkulepe ka selle kohta, et esimese kuu koondamishüvitise tasub töötajale tema oma ettevõte, kuid ülejäänud koondamishüvitise osa tasub töötukassa ettevõtetelt kogutava töötuskindlustusmaksu arvelt.

Ettevõtted maksavad ühiselt

Praegusel juhul oli kogu koondamishüvitise maksmine ühe ettevõtte kanda, tulevikus tasuvad ettevõtjad koondamise eest solidaarselt. See vähendab raskustesse sattunud ettevõtte kulusid ning võimaldab investeerida näiteks uute turgude leidmiseks. Samas ei suurendata ühe konkreetse ettevõtte konkurentsivõimet selle endiste töötajate arvelt. Niisugune lahendus aitab Eesti majandusel tervikuna muutustega kiiremini kohaneda ning luua uusi ja tasuvamaid töökohti.

Kahjuks tegid ametiühingud läbirääkimistel ühe järeleandmise, mis pole piisavalt põhjendatud. Praegu tuleb koondamise puhul, sõltuvalt tööstaažist, maksta hüvitiseks 2–4 kuu palk, uue seaduse järgi väheneb koondamishüvitis ühe kuu palga võrra. Siin pidanuks ametiühingud läbirääkimistel tugevamat iseloomu näitama.

Koondamishüvitise vähenemist tasakaalustab õnneks asjaolu, et suureneb töötuskindlustuse suurus. Seni sai töö kaotanud inimene esimesel sajal töötuse päeval 50% varasemast palgast ja edaspidi 40%. Uue seadusega tõuseb töötuskindlustushüvitis vastavalt 70% ning 50 protsendini. Niimoodi saavad koondamise järel rahaliselt senisest suuremat tuge need inimesed, kes jäävad töötuks pikemaks ajaks. Samas kaotavad veidi need inimesed, kes kohe pärast koondamist uue töökoha leiavad.
Sotside ideed teostuvad
Eriti hea meel on sotsiaaldemokraatidel selle üle, et kolmepoolsetel läbirääkimistel leidsid toetust kolm meie ammust ideed. Esiteks suureneb kindlustushüvitise saajate arv. Seni sai hüvitist ainult koondatud töötaja, edaspidi saab seda ka inimene, kes lahkub töölt omal soovil.

Teiseks vabastatakse erisoodustusmaksust koolitused, mille abil tööandja tõstab oma töötajate ametioskusi. Eestis on aastaid räägitud vajadusest üle minna teadmistepõhisele majandusele ja elukestvast õppest, aga samas on rahaliselt karistatud neid ettevõtjaid, kes oma inimesi koolitavad. Ometi on selge, et mida paremini koolitatud on töötaja, seda suuremaid oskusi vajavat tööd ta teeb ning seda paremat palka saab ta nõuda.

Kolmandaks otsustati liita töötukassa ja tööturuamet. Nii tekib organisatsioon, mis maksab töötajatele hüvitisi ning samal ajal aitab neil uusi töökohti leida. Uuenenud töötukassa on seetõttu palju rohkem motiveeritud töötuid aitama, sest iga tööle naasnud inimene vähendab organisatsiooni rahalist koormust toetuste maksmisel.

Kindlasti vajab ametiühingute ja tööandjatega läbi räägitud eelnõu riigikogus veel kõvasti lihvimist. Selge on aga see, et uue seaduse puhul on töötajate turvalisus palju paremini tagatud kui esialgses sotsiaalministeeriumi eelnõus. Samas aitab uus seadus üksikutel ettevõtetel rasketel aegadel kiiremini muutustega kohaneda ning muudab meie tööturu niimoodi paindlikumaks.

Urve Palo: Unustada ei tohi kedagi

Võtan iga kuu esimesel neljapäeval kodanikke vastu. Tulla võivad kõik ja ükskõik millise küsimusega.
Viimasel korral kohtusin ühe vanema eestlasest prouaga, kes muu hulgas küsis, kes on see rahvas, kelle minister rahvastikuminister on.

Olin säärasest küsimusepüstitamisest mõnevõrra üllatunud ja vastasin, et nendeks on kõik Eesti püsielanikud sünnist kuni surmani. Kodanik ei olnud silmanähtavalt minu vastusega rahul ja ütles, et nendeks inimesteks, kelle eest Eesti riik hoolt kannab, peaksid eeskätt ikka eestlased olema.

Lõimumist ei taheta

Loomulikult ei mõtle kõik eestlased nii, kuid kahjuks näitavad eelmise suve uuringud, et vaid üks kolmandik eesti emakeelega inimestest on lõimumise suhtes selgelt positiivse ja avatud hoiakuga. Teistest rahvustest eestimaalaste võrdväärsete ühiskonnaliikmetena tunnustamise, nende kaasamise suhtes Eesti ühiskonna ja majanduse arendamisse, sealhulgas otsustuste tegemisse on tervelt 40% eestlastest osaliselt negatiivse või ebakindla hoiakuga.
Eestis elab käesoleva aasta alguse seisuga 1 344 684 inimest, kellest 69% on eestlased ja 31% teiste rahvuste esindajad. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, elab Eestis 121 rahvusest inimesi.

Tänapäeva maailmas ei eksisteeri demokraatlike riikide hulgas monokultuurilisi ühiskondi. Euroopa Liitu kuulumisega hägustuvad piirid üha enam ja tööjõu vaba liikumise tulemusena muutuvad ühiskonnad pigem järjest rohkem mitmekultuurilisteks. Tõsi: Eestis ja Lätis moodustavad teiste kultuuride esindajad rahvastiku koosseisust juba praegu väga suure osa. Minevikku me muuta ei saa, aga tulevik on meie kujundada. Eestlastele on omane pragmaatiline lähenemine ja loodan väga, et suudame ka selles küsimuses olla kahe jalaga maa peal ning liigselt tagasi vaatamata minna hoopis jõudsalt edasi.

Usun siiralt, et meie väikese riigi arengu võtmeküsimuseks on just meie enamuse ja vähemuste koostöö. Me oleme liiga väikesed selleks, et lubada ühiskonnast võõrandunud gruppe. Uuringud näitavad, et ligi 70% mitte-eestlastest peab ennast Eesti rahva liikmeks. Meie kõigi huvi peaks olema, et see protsent kasvaks ja jõuaks sajani. Väitega, et Eesti on minu kodumaa, olid täielikult nõus 82% Eesti kodakondsusega mitte-eestlastest ja ainult pooled neist, kellel Eesti kodakondsust polnud. Siit on näha, et eksisteerib selge seos Eesti kodakondsuse ja Eesti kui kodumaa tunnetamise vahel.
9. aprilli Postimehes ütles politoloog Rein Taagepera: «Kogu aeg on kestnud arvamus, et me teeme mitte-eestikeelsele elanikkonnale heateo, kui suvatseme neile anda Eesti kodakondsuse. Me teeme muu hulgas endale heateo, kui me Eesti elanikkonna kääre kahandame.»

Aastapäevaks me ei valmistu

Palju küsitakse, eriti teeb seda välisajakirjandus, mida kavatseb valitsus teha nüüd, kui aprillisündmustest möödub aasta. Kuidas me selleks valmistume? Minu vastuküsimus on, et miks me peaksime selleks valmistuma. Aasta tagasi oli tänavatel 3000 inimest, nende hulgas ka eestlasi. Märatsejatega tegeleb politsei. Aga teha paari-kolme tuhande inimese pealt üldistusi rohkem kui 400 000 inimese kohta, on vägivaldne ja lühinägelik.
Siis, kui Tallinnas oli mullu ärev aeg, käis Salme kultuurikeskuses koolitantsufestival, kus eesti ning muukeelsed lapsed ja noored rõõmsalt koos tantsisid. Kui üks välisreporter küsis venekeelse poisi käest, kes festivalil esines, kui tihti te eesti poistega tänavatel kaklete, sai ta vastuseks, et aeg-ajalt tuleb kismasid ette ikka, kuid mitte eestlastega. Reporter oli selgelt pettunud.

Minu soov on, et me mõistaksime: lõimumine puudutab meist igaühte. Ainult eduka integratsiooni tulemusena võivad meie lapsed arvestada sotsiaalselt turvalise elukeskkonnaga ka tulevikus.

Meil on üks Eesti, ühiselt ehitatud Eesti. Ja nii peab see jätkuma. Kõik 1 344 684 inimest on meie inimesed ja me ei tohi unustada mitte kedagi.

Peeter Kreitzberg: Lasteaiaõpetaja on tähtsam kui ülikooli professor

Õpetaja kõige tähtsam roll on muuta end õpetajana võimalikult kiiresti mittevajalikuks. Alates sellest, et laps suudab end iseseisvalt riidesse panna, kuni selleni, et ta suudab endale iseseisvalt õpieesmärgid püstitada ja ka iseseisvalt õppida. Edu võti on eeskätt lasteaiaõpetaja ja loomulikult kodu käes.

Oleme harjunud kõige rohkem kuulama ja lugema kõrgkoolide, eriti ülikoolide probleemidest. Samas on kogu Euroopas üha paremini hakatud aru saama, et põhikoolis, keskkoolis, kutsekoolis ja kõrgkoolis ilmnevad probleemid on pärit varasematest haridusastmetest. On ju aabitsatõde, et inimese saatus otsustatakse suuresti esimestel eluaastatel. Paljutki, mida on kerge saavutada lasteaiaeas, on raske või isegi võimatu saavutada hiljem.
Riigikogus on korduvalt üritatud muuta koolieelsete lasteasutuste seaduse kuulsat § 27, nägemaks ette riigi rahatuge omavalitsuste lasteasutusele, kuid ikka ja jälle ei ole sellist kulu peetud riigieelarves prioriteetseks. Kord sissehääletatuna hääletati see kiiresti välja. Sel aastal eraldas valitsus esimest korda riigieelarvest 300 miljonit krooni, toetamaks nii lasteaiakohtade loomist kui ka lasteaiaõpetajate palgatõusu.
Seadus ütleb, et omavalitsused peavad tagama lasteaiakoha kõigile 1–7-aastastele, kes seda vajavad. Lihtne on nõuda, kuid kindlasti pole paljud omavalitsused võimelised seadust täitma. Seepärast on ka kujunenud olukord, kus 42% omavalitsustes napib lasteaiakohti. Omaette küsimus on Tallinnas. Siin pole mõtet rääkida nii palju raha puudusest. Pigem on küsimus arusaamade puudumises ja osalt ka selles, et Tallinna lasteaedades käib väga palju teiste omavalitsuste lapsi. Ükski omavalitsus ei saa valmis olla kogu Eesti teenindamiseks, jättes samas oma lapsed lasteaia ukse taha.
Riigieelarve läheb kokkutõmbamisele. Kõlanud on ka arvamus, et lasteaedade uute kohtade loomiseks mõeldud investeeringutest võiks kokkuhoiu eesmärgil loobuda. Nii lühinägelikku kärbet küll teha ei tohi.

Käed eemale lasteaedadest!

Kui Mart Laar pidas vajalikuks hüüatada: „Käed eemale Vabadussõja sambast”, siis palju põhjendatum oleks hüüda: „Käed eemale lasteaedadest!” Mis mõtet on pidada pühaks investeeringuid teadus-arendustegevusele, kui me ei mõtle sellele, et oleks tarkust ja jõudu neid investeeringuid heal tasemel ellu viia. Investeeringud inimkapitali on meie ainus tõsine lootus väärika riigina eksisteerida. Üliõpilaste ja doktorantide toetamine on praegu palju tähtsam kui mõnegi nn maailmateaduse teema viljelemine, mis meie oma teadustagala tühjaks jätab.
Kes on vähegi külastanud lasteaedu, märkab, kui vähe on paljudes neist lastele ruumi mängimiseks, õppimiseks, puhkamiseks. Kui palju kohtab lasteaedades oma elukutse patriotismi. Palju rohkem kui kõrgema astme haridusasutustes. Lasteaiaõpetaja õpetab, kasvatab nii lapsi kui ka nende vanemaid, nõustab, annab hingeabi, lohutab, vastutab – ja seda ilma vaheajata kogu pika päeva.

Lootus on lasteaiaõpetajal

Me räägime palju koolivägivallast. Kohe kuidagi ei usu, et see on kooliseinte vahel sündinud probleem. Olen veendunud, et koolivägivallas kajastub meie, ühiskonna täiskasvanud liikmete suhtumine üksteisesse – ärapanemine, halvustamine, hoolimatus, rikkuse muutumine ainsaks väärtuseks. Kui keegi suudab selle kõigega üldse võidelda, laste hoiakuid teises suunas kujundada, siis on see lasteaiaõpetaja. Teised on juba hiljaks jäänud. Ülikooli professor suhtleb ju oma üliõpilastega üsna vähe. Mõningad juhtnöörid, eelneva hariduse baasile rajatud iseseisev töö, noore enesemääratlus, mida on päris põnev pealt vaadata, kuid oluliselt midagi muuta vaevalt et enam õnnestub.
Lasteaias käib ca 80% lastest, kasulik oleks see küll pea kõigile. Oleme ehk liialt harjunud lasteaeda pidama passiivse lastehoiu kohaks ja vähem haridusasutuseks. Lasteaeda tuleb näha ennekõike haridusasutusena, alushariduse kindlustamise paigana, millest sõltub inimese kogu haridustee.
On ebaloomulik ja riigile ülimalt kahjulik, kui eelkooliasutusse ei satu raha puudusel või lihtsalt hoolimatusest riskiperede lapsed. Veelgi arusaamatum on, et me ikka ei suuda, tegelikult ei taha kindlustada kõiki vajajaid lasteaiakohtadega. Varane märkamine, varane sekkumine laste arengusse peab asetuma palju olulisemale kohale kui praegu. Mida enam näeme lasteaeda haridusasutusena, seda enam peab lasteaedades toimuv muutuma omavalitsuste probleemist riigi probleemiks. Britid hakkasid riigieelarvest rahastama laste osalemist teatud osa nädalatundide jagu. Ja seda juba 3–4-aastaste laste puhul. Koolieelse rühma lapsed peaksid lähitulevikus olema täielikult vabastatud kohamaksust ja kõigist muudest lasteaia kulutustest.
See, mis Eesti parlamentaarses de-mokraatias puudub või on nõrgalt esindatud, on tulevikuvaade. Lühi­aja lisele tulemusele ja populismile või ka võimsale lobitööle rajatud poliitika ei taga jätkusuutlikkust.

Urve Palo: Abortide arv peab vähenema

Mullu registreeriti Eestis 11 625 aborti, mis on 210 aborti vähem kui aastal 2006, kuid kindlasti võiks see arv olla veelgi väiksem.

Omal soovil katkestatud raseduste arv 1000 viljakas eas naise kohta on Eestis kaks-kolm korda suurem kui näiteks Põhjamaades või Hollandis. Aastal 2006 tehti Eestis 100 elussünni kohta 63 aborti, samal ajal aga püsib Soomes 100 elussünni kohta abortide arv 19 ringis juba aastast 1990.

Abordimeistrite Eesti
Samas ei saa mainimata jätta, et alates taasiseseisvumisest on Eestis abortide arv 1000 fertiilses eas naise kohta kahanenud enam kui kaks korda. Praeguseks aga on abortide kiire vähenemine aeglustunud. Eriti murettekitav on meil kordusabortide osakaal – see on endiselt suur ja oluliselt muutumatu. Viimase kümne aasta jooksul katkestas umbes kaks kolmandikku aborti teinutest teise või enama raseduse. Kordusabortide tegemise peamine põhjus võib olla vähene abordieelne ja -järgne nõustamine ning inimeste suhtumine rasedusse.

Abortide arv sõltub eelkõige oskusest ja soovist hoiduda planeerimata rasedusest. Rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse paranemine ja noorte teadlikkuse kasv annavad siiski lootust, et abortide arv võib ka edaspidi kahaneda. Samas ei saa teadlikkuse suurendamisel piirduda ainult noortega, kuna aborditegijate arv on kõige kõrgem 20–35aastaste naiste hulgas. Tervelt kaks kolmandikku aborti teinud naistest (vanuses 19–45+) ei kasutanud enne aborti mingeid rasestumisvastaseid vahendeid. Siinkohal on oluline rõhutada, et vastutustundlik seksuaalkäitumine ei puuduta ainult naist, kuna naise otsusele avaldab mõju ka partneri hoiak ja käitumine.

Eeltoodust võib järeldada, et inimesed ei ole alati teadlikud tõsiasjast, et abordiga kaasneda võivad füüsilised, emotsionaalsed ja psühholoogilised läbielamised mõjutavad tervet elu. Seistes vastakuti ootamatu rasedusega, vajab naine sageli kedagi, kellega nõu pidada. Lisaks protseduuri ohtudest teavitamisele peaks aborti kaaluv naine saama ka psühholoogilist ja sotsiaalset nõustamist, mida sageli tavalise arstivisiidi käigus teha ei jõua.

Nõuanded abordi vastu

Just nende asjaolude tõttu on alates 2005. aasta lõpust rahvastikuministri büroo toetanud rasedate nõustamissüsteemi loomist. Esimene nõustajaid ette valmistav täienduskoolitus sai 2006.–2007. aastal teoks koostöös Tallinna tervishoiu kõrgkooliga. Praegu pakutakse Eestis tasuta nõustamist Ida-Tallinna keskhaigla naistenõuandlas, Lääne-Tallinna keskhaigla juures Pelgulinna naistenõuandlas, Rapla haiglas ja Rakvere sotsiaalabikeskuses. Lähiajal on kavas alustada rasedusnõustamisega Haapsalus ja Pärnus. Nõustajatega teevad koostööd ka erahaigla Fertilitas ämmaemandad ja arstid. Alates 2007. aastast finantseerib nõustamist Eesti Haigekassa.

Rasedate nõustamise eesmärk on pakkuda naistele toetust, vajalikku teavet ja mitmekülgset abi. Aruteludesse saab naise nõusolekul kaasata ka lapse isa ning teisi lähedasi. Senised kogemused näitavad, et nõustaja poole pöördutakse väga erinevates olukordades, kuid probleemid on peaaegu alati seotud ka suhetega.

Väljakutseid seksuaaltervise valdkonnas jätkub, kuigi taasiseseisvumise järel on Eestis selles valdkonnas palju positiivseid arenguid juba toimunud – koolides on alates 1996. aastast inimõpetuse programmi raames kohustuslikud seksuaalkasvatuse tunnid, hormonaalsed rasestumisvastased vahendid on Eesti Haigekassa soodusravimite nimekirjas, hädaabipillid on alates 2003. aastast apteegis saadaval ilma arsti retseptita, uue teenusena loodi 18 noorte nõustamiskeskust.
Soovimatute raseduste ärahoidmiseks aga ei piisa loomulikult ainult seksuaaltervise alasest teadlikkusest ja teenuste kättesaadavusest. Sünnitus- ja abordikäitumist mõjutavad lisaks ühiskonnas levivatele väärtushinnangutele ka riigi majanduslik olukord, sotsiaal- ja perepoliitika.

Kui ühiskonna suhtumine väärtustab laste olemasolu, perega koos veedetud aega, oma tervise eest hoolitsemist (sh vastutustundlikku seksuaalkäitumist) ja vastutustunnet pere ees ning organisatsioonid toetavad töö- ja pereelu ühitamist, siis on oodata ka sündivuse kasvu ning kokkuvõttes tervemat ja jätkusuutlikumat ühiskonda.

Mark Soosaar: Kaitsetu muld ja Läänemeri

Meie hääl peab kõvemini kostma Brüsselis ja mujalgi.

Hiljutisel Riigikogu keskkonnakomisjoni töövisiidil Europarlamenti olid teemadeks globaalsed kliimamuutused, inimkonna energianälg, oht maakera elamiskõlbmatuks reostada. Suurte teemade mõjutamisel saavad väikeriigid vähe kaasa rääkida. Aga see ärgu tähendagu käte rüppe laskmist. Meie nutikus peab olema suunatud uute ideede genereerimisele ning muutustega kohanemisele.

Globaalsete muutustega kohanemisel on palju aspekte. Meid, riigikogulasi, huvitab muidugi kõige enam seadusandlus – meie endi tööpõld.

Rahvusvaheliste lepetega on kehtestatud reeglid, et kaitsta inimliku saamahimu ja arutu tegutsemise eest kultuuripärandit, õhku, vett, haruldasi taimi, loomi, linde. Looduslik ja kultuuriline mitmekesisus, puhas õhk ja vesi on garantiiks, et elu Maal võiks jätkuda. Elukaare kestmiseks ei piisa aga ainult veest ja õhust.

Mullast oleme me võetud...

Kui inimese elu lõpeb, siis kõlab meie kultuuriruumis tavaliseks saanud lause “Mullast oled sa võetud ja mullaks pead saama!”. Kolm peotäit mulda, mis lahkunule kaasa antakse, on tähendusrikas sümbol. Ja samas on kummaline tõdeda, et see püha ollus, millest me oleme võetud, polegi kaitse all! Kas tõesti loodame, et mulda kaitseb vaid esivanemate tarkus ja tavaõigus?

Kuhu aga on jäänud see tarkus nüüd, mil aastatuhandete jooksul paljude inimpõlvede poolt viljakaks muudetud põllumajanduslik maa kasvab võssa või satub ajutise hoonestuse alla? Muuks kui ajutiseks parasiitmajandamiseks on raske nimetada valglinnastumist. Tõenäoliselt mitte kauemaks kui üheks inimpõlveks püsti pandud karbikülad endistel linnalähedastel põldudel hävitavad aga viljaka huumusekihi.

Mitte alati pole seal, kus muld enne ehitamist kokku kooritud ja hiigelhunnikutesse tõstetud, huumus päästetud. Huumusrikas muld on elav mateeria. Suurtes mullakuhjades ei pääse hapnik enam mikroorganismide juurde. Ja kui paari kuu jooksul hunnikut laiali ei veeta, siis muld sureb. Enamasti nii ka juhtub.

Kuidas kaitsta esivanemate kätetööd – kividest tühjaks veeretatud, higiga väetatud, targa külvikorraga viljakandvaks muudetud maad ja mulda?

Euroopa Komisjoni looduskaitse direktoraat tegeleb praegu mulladirektiivi koostamisega. Pidureid vajutavad vaid Prantsusmaa, Saksamaa ja Holland. Põhjusi kahtlusteks on neil mitu. Esiteks hirm, et neis maades juba kehtiv mullahoiu riiklik seadustik tuleb direktiivi tõttu ringi teha ning teiseks kartus, et direktiiv toob kaasa suuri rahalisi kulutusi.

Loodetavasti saadakse tõrgetest peagi üle. Eesmärk on selge ja läbipaistev – suunata liikmesriike väärtustama huumusrikast mulda kui rahvuslikku väärtust.

Uued tuuled looduskaitses

Surve loodusele kasvab kõikjal. Ranged piirangud ja kitsendused, millega on püütud kaitsta Natura alasid, ei toimi alati ja kõikjal. Seda mõistetakse Brüsselis väga hästi. Sestap polegi direktoraat jäigal seisukohal, et kaitsealadel peaks inimtegevuse seiskama ning nahkhiirte, orhideede või teiste haruldaste liikide elupaikadest rahva hoopis ära kolima. Looduskaitse ilma kaitsealal elavate inimeste traditsioonilise eluviisita, ilma kohaliku rahva tahteta hoida elukeskkonda on tühi kott, mis ei seisa püsti.

Kui tekib vajadus ehitada riigile oluline tee või avalikkusele suunatud hoone ning samas paigas leiduvad vääriselupaigad, tuleb kindlasti kaaluda eri variante.

Alternatiivide võrdlemisel on võimalik kindlaks teha, kui palju kallimaks läheb ümbersõidutee või tunneli ehitamine, mis ei kahjusta vääriselupaiku. Ja siis kaalutleda, kui unikaalne on kaitstav liik või kooslus ning kas kulutused tema päästmiseks on õigustatud.

Riigile või linnale vajaliku hoone kavandamisel piirkonda, kus kasvavad kaitsealused taimed ning puud, tuleb tõsiselt kaaluda, kas on võimalik loodusharulduste ümberistutamine. Ja mida see maksab? Ning kumb on odavam – kas täiskasvanud puude kolimine või maja ehitamine teise paika? Alles neid andmeid võrreldes on võimalik langetada kaalutletud otsus.

Direktoraat on käitunud üsna kategooriliselt nende riikidega, kus eurorahaga kaitsealal ehitades pole kaalutletud alternatiive. Markantne näide on Augustowi metsade saaga Poola–Leedu piiril.

Üle kolme aasta on kaotatud puuduliku planeeringuga, mis ei näinud ette looduharulduste säästmist. Poola valitsus ei käinud välja ühtki alternatiivi, mille alusel oleks võinud välja rehkendada ümbersõiduteede hinda. Rahvusvahelist kiirteed peeti tähtsamaks liigirikkast kaitsealusest metsast. Brüssel aga oli Augustowi loos otsusekindel ja keeras seniks, kuni Poola valitsus hakkas arvestama euronõuetega, raha-
kraanid kinni.

Läänemere õnnetus – Nordstream

Kahjuks pole Brüssel veel sama otsustavalt käitunud Vene–Saksa gaasijuhtme Nordstream suhtes.

Mitte kõik riigijuhid ei mõista veel, et Euroliidu laienedes on Läänemerest saanud meie ühenduse sisemeri. Eestis, Soomes ja Rootsis on meie kodumere haavatavus siililegi selge. Piisab tunnikesest hulkumisest tormijärgses rannas, et mõista, milliseks prügikastiks ning solgiauguks on Põhjala rahvaid ühendav meri muutunud. Häda suurusest kõnelevad rahvusvahelise õiguse keeles mitmed Läänemere kaitseks alla kirjutatud konventsioonid.

Loogiline on, et Nordstreami puhul peaksid olema samuti välja käidud alternatiivid. Lisaks veealusele projektile läbi töötatud ka maapealse gaasitoru trassivariandid. Venemaalt me seda nõuda ei saa, küll aga saame tingimuseks seada oma pereliikmele Saksamaale. Kes aga julgeb esimesena karmi sõna välja öelda ühenduse kõige võimsama majandusega riigile?

Peame Euroopas sõnakamad olema

Tahaks loota, et järgmisel kevadel valime Eestist Brüsselisse kuus meest-naist, kes suudavad oma lennuka mõttetegevuse ja sädeleva esinemisega teha Eesti paremini nähtavaks, anda uut hoogu kogu Euroopale. Nii nagu seda tegi oma hiljutise kõnega Europarlamendis president Toomas Hendrik Ilves.

Ja ka nii, nagu näitasid kogu Euroopa saatusele mõtlevad arhitektid, XI Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti vooru võidutöö autorid Maarja Kase, Ralf Lõoke ning Neeme Külm. Kuigi ideekavandil, millega tahetakse La Gardini aias asuvad Vene ja Saksa paviljonid ühendada musta toruga, ei ole teab mis väljavaateid teostatud saada (pole raske aimata Itaalia valitsuse vastuseisu, kes samasuguse toruga tahab Vene gaasi pumbata läbi Musta mere. Ja vaevalt ka Saksa ning Vene kultuuriministeeriumid nõustuvad musta koletoru paigutamisega nende kultuuritemplite ette!), on juba idee iseenesest tähelepanuväärne.

Näiteks kui biennaali juhtkond peaks soovitud asukoha tagasi lükkama ja eraldama torule koha väljapoole kunstiaeda La Gardinit, saab toru ühte otsa ehitada Kremli ja teise otsa Bundestagi maketi. Tahaks loota, et arhitektidel on sarves piisavalt püssirohtu, liikumaks oma geniaalse ideega kõigist raskustest hoolimata edasi. Usun, et projekti elluviimise raskuste kajastustel meedias on potentsiaali saada omamoodi poliitiliseks kunstisündmuseks.

Sel sügisel Veneetsiasse veetava gaasitoru hirmuäratav makett näitab, et igal elualal saab teha poliitikat. Poliitikat ei pea kartma ning poliitikale ei tohi selga pöörata.

Hiilgavalt oma ametit pidanud õiguskantsler Allar Jõks ütles viimase tööpäeva hommikul ETVs, et igaüks, kes mõtleb ja tegutseb oma kodukoha või riigi parema käekäigu nimel, teeb poliitikat.

Kuldsed sõnad, mida ei tohiks ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta.

Peeter Kreitzberg: riigieksam muudab õppimise drilliks

Postmodernistiks peetav Michel Foucault on väitnud, et tänapäeva kõige efektiivsem võimuinstrument on eksam, mitte vangla. Eksam paneb massid mõtlema ja tegutsema kindlal kontrollitaval viisil. Tõepoolest, eksam annab teada, millised on õiged küsimused ja ülesanded, millele tuleb vastus leida.

Eksam sunnib omandama õiged, karjääriredeli astmetega autasustatavad vastused. Seepärast tuleb eksamitega, eriti aga riigieksamitega seonduvat pidada mitte ainult tähtsaks tehniliseks, vaid ülitähtsaks põhimõtteliseks küsimuseks.

Kui keegi soovib teada, millest johtuvalt üks või teine institutsioon tegelikult funktsioneerib, siis avalikult deklareeritavate eesmärkide asemel tuleks pigem selgusele jõuda, milliste instrumentide abil tema tegevust kontrollitakse ja hinnatakse. Selle järgi joonduvad ka üksikisikud. Väärad kontrollikriteeriumid põhjustavad ka väära tegevuse, mis ei vasta institutsiooni või ka ametimehe missioonile.

Kui kooli õppekava nimetab eesmärkidena loovat, loogilist ja kriitilist mõtlemist, siis sageli juhtub, et kontrollitakse hoopis midagi muud – arvude, kangelaste, daatumite, tekstide, seisukohtade täpset mäletamist. Kui teadlast hinnatakse selle järgi, kui palju ta on artikleid kirjutanud, siis toodetakse innustunult tekste, sageli makulatuuri.

Võitlus maine nimel

Kooliklassis toimuvat ei mõjuta niivõrd populaarsed õppimise ja õpetamise teooriad, sügavmõttelised filosoofilised seisukohad, lapsekeskne lähenemine ning probleemülesannete lahendamine, kuivõrd ministeeriumi ringkirjad, määrused, korraldused, eksamiülesanded.
Eksamit aga ei saa kuidagi samastada õppekavaga, mis on palju laiem, avatum, tõlgendusterohkem. Õppekava võib olla hästi omandatud, kuid eksamiülesanne saab üles leida teadmiste augu. Ka vastupidine on võimalik nagu loteriis.

Oleme aastaid rääkinud ja kuulnud sellest, et riigieksamid nagu nad praegu eksisteerivad ja mille järgi koole järjestatakse, on õppimisest teinud võimalike riigieksamiülesannete drilli. Kooli maine pärast muret tundes võisteldakse teiste koolidega hea riigieksami tulemuse eest.
Mõnikord toetavad seda õpilastega sõlmitud kokkulepped, et nad teatud riigieksamit mingil juhul ei sooritaks, sest nii seataks ohtu kooli hea tulemus.

Kõige väärtuslikumaid õpitulemusi, mis seostuvad loovusega, tekstide või ka arvandmete tõlgendamisega, on üldse raske, et mitte öelda võimatu standardsete vahenditega mõõta, veel vähem drillimise kaudu soodustada. On kümneid, et mitte öelda sadu uuringuid, kus ühte ja sama kirjandit hindavad paarkümmend eksperti ja hinded kõiguvad ebarahuldavast suurepäraseni.

Jah, kirjandi hindamise nõudeid võib ju standardida, kuid õige pea selgub, et see, mida nõutakse, pole enam isikupärane kirjand ja arvutiasjatundjad hakkavad mõtlema, kuidas panna arvuti kirjandit kirjutama, nii et see standarditele vastaks.

Üks asi, milles me Euroopas viletsad välja paistame, on innovatsiooni tase. Pole kahtlust, et liigne standardimine töötab vastu täisväärtuslikule õppimisele ja loovuse arendamisele.

Mäletan aega, kui algas mõttevahetus gümnaasiumi lõpueksamite ja kõrgkoolidesse sisseastumiseksamite ühitamise kohta, millest hiljem kasvas välja praegune, mitte eriti õnnestunud riigieksamite süsteem. Idee oli lihtne: kes soovib astuda kõrgkooli, kus nõutakse ühe või teise aine sisseastumiseksami sooritamist, võiks ühitada lõpueksami ja sisseastumiseksami, konkureerides samas korraga mitme õppesuuna, kus antud eksamit arvestatakse sisseastumistingimuste seas, üliõpilaseks. Korraga on võimalik konkureerida mitmesse ülikooli. Õppijate seisukohast tundub üsna ratsionaalne lahendus.

Turumajanduslik haridus

Siis aga tabas Eestit turumajandusliku mõtlemise lausjuurutamine hariduskorraldusse. Pearaha, koolidevaheline võistlus õppijate pärast ja loomulikult, nii nagu tootmises, peeti vajalikuks anda hariduse tarbijatele tagasisidet firma/kooli töötulemustest.

Unustati ära, et koolide õpilaskontingent on väga erinev ja riigieksami hinne ei kajasta kooli töö tulemuslikkust, vaid sama palju «toormaterjali» kvaliteeti. Unustati ära, et gümnaasiumid on erineva kallakuga ja õpetatavad ained üsna erineva mahuga. Unustati ära, et massigümnaasiumi puhul, mis on üks Eesti haridussüsteemi iseloomulikumaid jooni, pole võimalik ühitada gümnaasiumi lõpetamise ja ülikooli sisseastumise nõudeid.

Ei tasu isegi rääkida sellest, et õppekava tõlgendavad eri koolid ja õpetajad erinevalt. Sama kiiresti kui tekkis käsitlus omanäolisest koolist ja õpetajast, vajus see unustusehõlma. Juba koolipoolne õppekava toob sisse suured erinevused koolide vahel. Kuidas olukorrast välja tuldi?

Väga lihtsalt – esmalt loeti riigieksam edukalt sooritatuks, kui tulemus oli vähemalt 1 punkt 100st, praegune süsteem näeb ette 20 punkti 100st, et edukalt gümnaasium lõpetada. Objektiivsuse huvides moodustati vabariiklikud komisjonid, kes õpilaste eksamitöid hindavad ja parandavad.

Niisugune eksamisüsteem õigustaks end vaid juhul, kui gümnaasiumiastmesse toimuksid ka sisseastumis eksamid ja õppima pääseksid need, kel on minimaalsedki eeldused sooritada riigieksamid vähemalt 50%-se tulemusega ja kui gümnaasiumide õppekavad oleksid standarditud.

Vanasti, küpsuseksamite aegu, tegid kontrollimise ja hindamise töö ära oma kooli õpetajad. Suur raha kokkuhoid pluss usaldus õpetajate vastu. Kiiresti selgusid eksamihinded, kiiresti sai proteste lahendada. See tuleks kindlasti taastada.

Olen kindel, et suurele osale meie gümnasistidest ei õpetata aineid ülikoolide sisseastumisnõuete tasemel, see käiks neile üle jõu. Nii võime oletada, et riigieksamiülesanded ei kontrolligi paljude õppijate puhul seda, mida neile on õpetatud. Tugevamatele õpilastele pole tähtis, milline on eksamisüsteem. Nemad on edukad igasuguse süsteemiga. Selle järgi ei saa aga üles ehitada kontrollisüsteemi.

Õpilasliidu esindajatega teemat korduvalt arutades on süvenenud veendumus, et tervikuna vajaks praegune riigieksamite süsteem põhimõttelist muutmist. Esmalt tuleb lahutada gümnaasiumi lõpetamise ja kõrgkooli astumise kriteeriumid. Kooli lõpueksamid arvestaksid kooli õppekava eripära.

Kindlasti võiksid emakeel ja matemaatika olla kohustuslikud lõpueksamid kõigile, võib-olla lisaks veel mingi aine, näiteks võõrkeel. Kolm ainet võiksid olla lõpueksamiteks õpilaste vabal valikul.

Nii saab kool ja õpilane teada, kui hästi on õnnestunud see, mida kavatseti. Praegu ei taha kool häbisse sattuda ja drillib igaks juhuks ülesandeid, mis võiksid moodustada riigieksamite sisu.

Vajalik vestlus

Riigieksamid võiksid olla kõrgkoolidesse astuda soovijatele konkursieksamid, mida sooritatakse vabatahtlikult ja sellises ulatuses, nagu soovitaval õppesuunal nõutakse. Riigieksamite korralduses võiksid kokku leppida kõrgkoolid ja riigieksamid korraldataks kõigis maakondades üliõpilaskandidaatidele üheaegselt.

Eksamitulemusi arvestaksid kõik kõrgkoolid, kelle vastuvõtukriteeriumid näevad ette ühe või teise eksami sooritamist. Eksamitöid kontrolliksid ja hindaksid maakondade õpetajatest moodustatud komisjonid.

Neile õpilastele, kes soovivad, võiks säärase riigieksami asendada kooli lõpueksamiga.
Kõrgkoolide vastuvõtu kriteeriume on muudetud korduvalt. Uuringud mitme aastakümne vältel on näidanud, et akadeemilist edu prognoosib paljudel aladel kõige paremini gümnaasiumi lõputunnistuse keskmine hinne.

Samas jagan nende arvamust, kes peavad üheks tähtsamaks ülikooli astumise katseks vestlust üliõpilaskandidaatidega. Miks mitte kaaluda ka õpilaste ettepanekuna uurimistöö teostamist ja suulise eneseväljendamise oskust võimalike kõrgkooli vastuvõtu kriteeriumidena.

Olen veendunud, et praegu tehtavad suured kulutused ja inimtöötunnid riigieksamite korraldamisel ei õigusta end ega soodusta õppimist selle laiemas mõistes.

Peeter Kreitzberg: Koolijuhi amet muutub stabiilseks

Neljandal katsel õnnestus muuta koolijuhtide töölepingud tähtajatuteks. Üllatav oli kuulda kõigi erakondade toetusest eelnõule, mis varasemalt mitu korda menetlusest välja hääletati. Ilmselt on paranenud arusaam suurema stabiilsuse vajadusest hariduses.

Alates 1. augustist 2008. a pole lasteaia juhatajatel, huvikooli juhtidel, põhikooli- ja gümnaasiumidirektoritel ning kutseõppeasutuste juhtidel vaja iga viie aasta tagant uuesti oma ametikohale kandideerida.

Endised regulaarsed konkursid muutusid mõneski kohas mugavaks vahendiks koolijuhtide parteistamisel. Tahad ametit edasi pidada – astu erakonda. Või asendati tubli koolijuht võimul olevale erakonnale lojaalsema tegelasega.

Pole mugavamat võimalust kui ebamääraste kriteeriumide ja poliitilise juhtimise alusel toimuva konkursi abil direktorite väljavahetamine.

Oleme näinud, kui lihtne on 5-aastase intervalli tagant toimuval konkursil “valida” senise tubli eestikeelse gümnaasiumi direktori kohale venekeelne inimene, oleme näinud, kuidas Eesti ühes suuremas linnas on haridusasutuste juhtimine koondatud ühe partei liikmete kätte.

Kui koolijuht ei täida oma ülesandeid või käitub vääritult, on tööseadusandluses olemas vahendid temast vabanemiseks. Nende kasutamine on ka kõige eetilisem ja läbipaistvam moodus töösuhete lõpetamiseks, selle asemel et muuta konkursid arveteklaarimise vahendiks, kus koolijuhil puuduvad igasugused võimalused ennast kaitsta. Koolides toimub sisehindamine, riik täidab järelevalve funktsiooni.

Tähtajatud töölepingud on Euroopa õigusruumis normiks, mitte erandiks.
Soome kooli eduloo üks lõik räägib meile koolijuhi autonoomiast, sõltumatusest – mis toob aga kaasa suure vastutuse.

Autonoomia realiseerub läbi tähtajatute töölepingute. Laskem siis ka meie koolijuhtidel rahulikult oma tööd teha, kandes kõrgel haridusväärtusi.

Väline kontroll peab üha enam asenduma koolijuhi suurema professionaalsuse ja südametunnistusega. Oleme niigi oma hariduskorralduses palju asju ülestandardiseerinud, mille kõige ilmekamaks näiteks on praegused riigieksamid. Ja lõppude lõpuks ei vaja me parteikoole.

Meil on südametunnistuse vabadus. Kool ja tema direktor peavad teenindama kõiki õpilasi võrdselt, sõltumata nende vanemate ja nende endi maailmavaatest. Kool on viimane koht, mis tohiks muutuda ühekülgse poliitpropaganda kohaks.

Mitte vastutus partei, vaid laste hariduse eest on haridusjuhi ülesanne!
Ja kaugeltki vähetähtis pole asjaolu, et koolijuhiks kujunetakse pikkade aastate vältel.

Haridusjuhtidele peab andma võimaluse pühenduda oma parema arusaamise ning omandatud teadmiste ja oskuste abil kooli juhtimisele. Nad ei pea raiskama oma aega poliitmeeldimisele, vaid peavad seda kulutama haridusprotsessi juhtimisele.

Põhiseadus ei keela koolijuhtidel erakonnastuda, kuid kas ei tuleks haridusele kasuks kui juurduks kirjutamata seadusena koolijuhtide poliitiline neutraliteet. Muidugi mitte valimistel.

Kriitilist mõtlemist, mida tänapäeval peetakse üheks tähtsaimaks hariduse eesmärgiks, saab arendada vaid see kool, kus kriitika – isegi omavalitsuse ja riigi aadressil – on sallitud, kus leiavad kajastamist erinevad tõlgendused.
Ehk julgustab suurem stabiilsus kandideerima haridusjuhi ametikohale ka enam võimekaid noori inimesi. Võimalik, et tuleks muuta ka seniseid nõudeid kandideerijatele. Me saame rohkem haridusjuhte, kes jõuavad ameti selgeks saada ja kelle nime järgi pärast koole kutsutakse.

Haridusjuht kujundab haridusasutuse näo. Pooldaksin eelneva pedagoogilise tegevuse nõude taastamist haridusjuhi kandidaatidele. Siis oleks paremini teada tema suhtlemisomadused õpilaste ja kolleegidega, samuti initsiatiivikus. Vaatleksin haridusjuhte peapedagoogidena, mitte majandusjuhtidena.

Marianne Mikko: 23. august peab saama mälestuspäevaks

Isegi Varssavi bloki maadel on tegelikult raske mõista, mis meiega Nõukogude Liidu koosseisus juhtus, Portugalis või Kreekas ei tunnetata Siberi vangilaagrite õudu üldse, arvab Marianne Mikko.
Kaugeltki mitte kõik eurooplased ei mõista ka praegu, kui üle kolmandiku Euroopa Liidu liikmeskonnast moodustavad postkommunistlikud riigid, üht meie ajaloo kõige defineerivamat ajajärku.

Nõukogude okupatsiooni või Varssavi pakti vasalliseisuse tähendus pole Eesti Euroopa Liitu kuulumise nelja aasta vältel päriselt eurooplastele kohale jõudnud.

Vabastaja oreool ei purune kergelt

Meie suhtumine kommunistlikesse parteidesse lahkneb meie läänepoolsete kaaseurooplaste omast. Kreeka, Prantsusmaa ja Itaalia kommunistlikud parteid tegutsesid aastakümneid täiesti demokraatliku ühiskonna reeglite järgi. Nende maade kodanikel on äärmiselt raske mõista, et ainuparteina võimutsenud NLKP oli hoopis midagi muud.

Kuigi KGB on ka lääne pool Oderit kasutusel kui kurjuse sünonüüm, on vanade demokraatiate korralikel pürjelitel raske mõista, et tegemist polnud mitte isetegeliku röövlibande, vaid «partei kilbi ja mõõgaga».

Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei paljastamisel on teel üks tõsine tõke: kahe põlvkonna pikkune traditsiooniline ajalookäsitus.

Riikides, kuhu vene sõduri kirsa pole kunagi astunud, on ta kuuskümmend aastat kandnud vabastaja oreooli. Külma sõda käsitletakse lihtsalt kahetsusväärse lahkarvamusena, kus kumbki pool tahtis ainult head.

Isegi Varssavi bloki maadel on raske mõista, mis meiega Nõukogude Liidu koosseisus juhtus. Portugalis või Kreekas ei tunnetata Siberi vangilaagrite õudu üldse.

Minu tuleristseteks Euroopa Parlamendis kujunes kaasettekandja osa Soome saadiku Hannu Takkula raportis «Kodanike Euroopa».

Võideldes Vahemeremaadest ja ka Euroopa keskosast pärit kolleegide mõistmatusega, sai ometi «Kodanike Euroopa» programmi lisatud meede «Aktiivne Euroopa Mälu».

See oli esimene koht, kus Euroopa Liit must valgel käsitleb natsismi ja stalinismi kuritegusid võrdsetel alustel.

Liikmesriigid Eestist Poolani kaotasid nii natside agressiooni kui ka NLKP aastakümneid kestnud terrori all miljoneid oma andekamaid ja ettevõtlikumaid kodanikke.

Paraku on mul vähe andmeid sellest, kui palju on ELi pakutavat raha kasutatud meie rahva ja naabrite kannatuste mälestamiseks.

Monumendid jäävad siiski seotuks ühe kindla kohaga, konverentsid ununevad aja kulgedes. Mõjukam kui veel üks mälestussammas või -üritus oleks iga-aastane mälestuspäev, millega vastava suunitlusega ettevõtmisi sujuvalt seostuda saaks.

Tegin Euroopa Parlamendis suulise ettepaneku kuulutada 23. august üle-euroopaliseks stalinismi ja natsismi ohvrite mälestamise päevaks.

Loodan, et päev saavutab selle, mida tosin erinevat rahvuslikku ja regionaalset päeva pole suutnud: et ta saab Euroopa ühisest vaimsest pärandi osaks.

Ajaloolised eelarvamused tuleb kummutada

Küüditajad ei koputanud igale uksele samal päeval ning meil on olnud raske loobuda just oma ajaloo esiletõstmisest.

Kuid 23. august oli saatuslik kogu Euroopale. On vastuvõtmatu, et mitte kõik eurooplased seda ei tea. Ja on vastuvõtmatu, et me ei ole teinud kõike võimalikku, et teadmine leviks.

Ajalooliste eelarvamuste kummutamiseks on vaja kõrge tasemega ning erapooletut alalist töörühma, kes korraldaks NLKP ja KGB ning nende eelkäijate kuritegude uurimist.

Tegemist poleks Nürnbergi-taolise juriidilise tribunaliga, aeg selleks on möödas. Kuid euroopalikest väärtustest lähtuv hinnang aitaks ravida haava Euroopas, mille 23. augusti 1939 natside ja bolševike salapakt kuueks aastakümneks tekitas.

NKVD ja KGB kuritegelikuks tunnistamine võimaldaks asetada nende organisatsioonide abistajad, veteranid ning kiitjad Soome lahe ja Oderi jõe vahel – ka kaugemal – nende teenitud kohale nii ajaloos kui tänapäevas.

See omakorda säästaks meid juba eos toruprojektidest, mille eesmärk on kindlustada KGB pärijate võimu meie üle.

Ivari Padar: pensionide ja ravikindlustuse arvelt kokkuhoidu ei tule

Rahandusminister Ivari Padar kinnitas eile Postimees.ee lugejate küsimustele vastates, et pensionide arvelt valitsus riigieelarvet tasakaalu ajama ei hakka.

Kust siis eelarvet nüüd kõige rohkem kärbitakse?
Kahtlemata oleks tehniliselt kõige lihtsam lahendus, kui oleks üks inimene, kes kogu otsuste tegemise enda peale võtaks. Kas see oleks aga ka kõige mõistlikum ja ühiskonda arvestav lahendus? Mina arvan, et kõige paremini teavad oma valdkonda ja selle valukohti ministrid ning ministeeriumide spetsialistid.
Riigil on tänase päeva seisuga palju kohustusi, mis tulenevad seadusest ja mida puutuda ei ole võimalik ega mõistlik. Näiteks pensionid ja ravikindlustus on kindlasti need kohad, mille arvelt kokkuhoid ei ole võimalik.
Kindlasti on mul endal südamelähedasi valdkondi, ent praegusel hetkel ei saa isiklikul huvil või populaarsusesoovil lasta end eesmärgist kõrvale peibutada. Peame olemasolevate võimalustega tagama kogu riigi võimalikult hea arengu.
Ilmselt ei sooviks ükski minister praegu teie nahas olla. Kui hull see olukord siis hetkel on? Aktsiisidest tulenevad maksulaekumised peaksid ju aasta teises pooles oluliselt tõusma, kuna praegu realiseeritakse veel laovarusid vanade aktsiisitasudega.
Majanduse olukord on tegelikult ju hea. Tööhõive on suur, jooksevkonto defitsiit on alanemas, inimeste säästmine on suurenenud, avaliku sektori võlg on praktiliselt olematu ning inflatsioon taandumas. Suuremaks probleemiks on tänasel päeval käibemaksu madalam laekumine võrreldes planeerituga.
Aktsiisidest tulenevate maksulaekumiste osas teame tõepoolest, et nagu tavaliselt, varuti aktsiiside tõusu eel kütust, alkoholi ja tubakat ette. See kajastub ka aktsiiside kõrges laekumises jaanuaris, mis näitab detsembrikuus ostetud aktsiisikaupade rohkust.
Teame aga ka seda, et need maksulaekumised normaliseeruvad arvatavasti hiljemalt aasta teiseks pooleks. Samas moodustab aktsiisidest planeeritud tulu 10,8 protsenti eelarves planeeritud kogutulust ja kuigi ka kümnendik kogueelarvest on kahtlemata oluline, ainult aktsiisilaekumise järgi kogu eelarve täitumist hinnata ei saa.
Mis saab europrojektidest, millel on meie omafinantseerimise kohustus? Kui meil toimuvad nende projektide osas kärped, kas siis ka euroraha võib tulemata jääda?
Euroopa Liidu toetuste kasutuselevõttu ei ole mõistlik edasi lükata. See on oluline panus Eesti riigi arengusse ja majandusse ning pigem tuleks senisest veelgi rohkem tähelepanu pöörata ELi toetuste kiirele ja otstarbekale kasutusele ning suurte investeeringute ärategemisele.
Kuidas on võimalik, et terve teie ministeeriumi analüütikute armee ei suutnud näha mingeid murepilvi 2008. aasta kohal (2007. a sügisel olid meie valitsuse liikmed vist ainukesed inimesed maailmas, kes uskusid muretusse 2008. aastasse)? Miks peaksime arvama, et panete 2009. aasta eelarvega täpsemalt pihta?
Praegu on palju Euroopa Liidu liikmesriike alandanud oma riigi majandusprognoose võrdluses möödunudaastastega. Seega selles mõttes me muust Euroopast ei erine ning tendentsid on üsna sarnased ka mujal - prognoose on alandanud nii Rootsi, Läti, Leedu, Euroopa Liit tervikuna kui USA.
Kindlasti ei saa aga öelda, et rahandusministeerium ei näinud ette raskemat 2008. aastat - muidu ei oleks tehtud ka sellist eelarveülejääki. Täna me näeme, et see ülejääk katab suure osa puudujäävatest vahenditest.
Samuti ei saa öelda, nagu kõik teised analüütikud ja teised riigid oleksid n-ö pihta pannud oma prognoosides. Oleme alati oma prognoosi avalikustamisel toonud välja ka teiste institutsioonide prognoosid, kust saate näha võrdlusmomenti.
On tõsiasi, et me ei saa tagada seda, et majandus hakkaks 2009. aastal käituma täpselt meie prognoosi kohaselt.

Mark Soosaar: Et kala merest sootuks ei kaoks

Kalavarud Läänemeres ja eriti Liivi lahes vähenevad. Angerjat näeb harvemini kui hõberaha ning koha ja ahvengi satub üha harvemini kaluri püünisesse. Sügisräime pole enam ollagi. Kõik see sunnib karmistama kalapüügieeskirja. Samal ajal on rannapüük meie väikesaarte ja kalurikülade eluviisi lahutamatu osa.
Kui tahame, et jätkuks elu kaugeimates rannataludeski, ei piisa üksnes kooli, postkontori, bussiliini alleshoidmisest. Rannaelanikule peab jääma võimalus esivanemate kombel käia kalal ning püüda merehõbedat oma pere ja naabri toidulauale.

Läinud reedel Pärnu Postimehes ilmunud leheloosse “Kalapüügiseadus on taas remondis” sattunud trükiveakuradikeste täpsustuseks tahan Pärnumaa rannakaluritele teada anda, et olen riigikogu keskkonnakomisjonile esitanud mitu kalapüügiseaduse muutmise ettepanekut, mis kahjuks eilsel istungil veel toetust ei leidnud.

Koos kolleegide Harri Õunapuu (Reformierakond) ja Tarmo Kõutsiga (IRL) otsime edasi vastust küsimusele, kuidas eraldada meelelahutajaid-merelkäijaid neist, kelle jaoks kalastamine on esivanemate eluviisi jätkamine.

Meie ettepaneku järgi hakkavad harrastuskalurid jagunema kahte gruppi.

Esiteks rannakalurid või randlased. Neil, kes püsivalt ja alaliselt elavad rannikuvallas, tekiks õigus taotleda püügiluba kolme nakkevõrgu ning ühe 300 konksuga põhjaõngeliini jaoks.

Et püügivahendite koguarv on tulenevalt nappidest kalavarudest piiratud, antakse selline õigus vaid neile rannikuelanikele, kes oma elukohajärgse vallavolikogu otsusega on kantud vastavasse nimekirja. Miks volikogu ja mitte mõni vallaametnik? Aga ikka selleks, et otsus oleks läbipaistev ja hästi kaalutletud!

Teise, harrastuspüüdjate gruppi jääksid need vetelkäijad, kes tahavad oma vaba aega looduses veeta. Nende püügiriistadeks jääksid vaid õng ja õngeliin maksimaalselt kas 50 või 100 konksuga.

Ja veel. Väikesaartel elavatele harrastuskaluritele taotlen peale praegu lubatud kolme nakkevõrgu ja 300 konksuga õngeliini üht ääremõrda, mille valmistamiseks on vaja esiisadelt õpitud oskust. Nii hoiame alles rahvalikku käsitöö- ja püügitraditsiooni.

Loodan, et see ja teisedki muudatusettepanekud leiavad peagi nii keskkonnakomisjoni kui parlamendi täiskogu toetuse.

Mis puutub kutselistesse kaluritesse, siis nende osas meil seadusemuudatusi töös pole. See ei tähenda, et ükski hea idee ei peaks idanema hakkama. Ootan tagasisidet Pärnumaa, Läänemaa, Saare- ja Hiiumaa kaluritelt aadressil mark.soosaar@riigikogu.ee.

Ega muud kui kivi sellesse kotti, kus head mõtted peidus on!

Kalvi Kõva: Seadusemäelt Võrumaale, 10

Ema hellade käte vahelt ja isa kaitsvast sülest lasteaeda viidud laps on justkui sügistormis puult rebitud leht, mis veepisaratest märgudes suure pargipuu tüvele kleepub. On tavaline, et lapse esimestel lasteaiapäevadel jääb meie kõrvu kõlama südantlõhestav nutt, mis lasteaiaõpetajate hoolival sekkumisel peagi siiski raugeb. Mõne aja pärast on igapäevane kaaslane ja toetaja lapsele niivõrd omaseks saanud, et vahel kaigub mänguhoos koduseinte vahelgi rõõmus hüüe: õpetaja, tule, vaata, oi, vabandust, emme, tule siia! Seda suurt panust laste arengu toetamisel on meie kallil kodumaal aastate jooksul märganud vähesed omavalitsused. Lasteaiaõpetajate palgad Võrumaal ei ulatunud käesoleva aasta alguseni koolis töötavate nooremõpetajate palgatasemeni mitte üheski omavalitsuses.
Et aidata kaasa lasteaiaõpetajate palkade tõusule ja ühtlustamisele üle Eesti, eraldab riik nelja aasta jooksul 350 miljonit krooni. Teeb ju Rõuge lasteaias töötav tädi Ülle sama väärt tööd nagu tädi Jana Viimsi lasteaias. Sellise rahastamissüsteemiga saab Eesti lõunatipus asuv väike Mõniste vald lasteaiaõpetajatele töötasu maksmiseks aastas riigieelarvest juurde umbes 50 000 ja Võrumaa südames laiuv Võru vald 275 000 krooni. See teeb umbes 25 000 krooni lasterühma kohta. Boonusena lisandub sellele summale veel sama suur toetus laste olmetingimuste ning õpi- ja mängukeskkonna parandamiseks. Kõik see vähendab omavalitsuste koormust. Aga seda juhul, kui kohalik omavalitsus maksab kõrgharidusega lasteaiaõpetajale 2008. aastal vähemalt 9360 krooni palka ja alates 2009. aastast vähemalt üldhariduskooli noorempedagoogi palga alammääraga võrdväärset palka.

Loomulikult tekib küsimus, kas sellest rahast piisab. Kas 25 000 krooni rühma kohta on õpetajate palgatasemete ühtlustamiseks piisav summa? Jah, selliseid küsimusi esitavad need valla- ja linnajuhid, kes ei ole aastate jooksul omavalitsuse palgapoliitikat korraldades lasteaiaõpetajaid õiglase palga vääriliseks pidanud ja tunnevad nüüd, et nad on pandud ülekohtuselt raskesse olukorda.

Meie väikelapsi õpetavaid töötajaid auväärselt kohelnud omavalitsustele on tänavusest aastast lisanduv rahavoog justkui tunnustus möödunud aastate eest. Nii on ka meie võrratul Võrumaal omavalitsusjuhte, kes korda kiidavad, ning neid, kes pilku maha lüües uue korra kohta protestilauseid pomisevad.

Enamik meie valdu tõstab kõrgharidusega lasteaiaõpetajate palga nõutud tasemele. Urvaste vald peab oma töötajaid Tallinna lasteaednikega võrdväärseks, tõstes töötasu 9500 kroonile. Samas on ka haldussuutmatuid ja rahahädas vaevlevaid omavalitsusi, nagu Võru linn, Haanja ja Meremäe vald, kus töötasu ei tõsteta ja riigi pakutavad lisakroonid jäävad saamata.

Loomulikult on omavalitsustel raske. Tulud on tarvis valada hoopis betooni ja üldse on meil raha väga vähe. Jorin, et mis rikkas põhjas viga, nemad seal on rahapajale lähemal jne, ei ole asjakohane. Head sõbrad, kõige kõrgemat töötasu saavad lasteaednikud siinsamas Põlvamaal Veriora vallas — see ulatub 10 200 kroonini. Kus on selle Põlvamaa väikevalla rahapada? Võru linna lasteaiatädi keskmine töötasu on aga 8000 krooni. Küsimus on prioriteetides.

Hüva, selleks aastaks on rong juba läinud. Kuid pean väga oluliseks, et lasteaiaõpetajate palgad tõuseksid uuel aastal ka meie kaunis maakonnalinnas, suusa-Mekas ja Setumaal. Ikka sellepärast, et meil jätkuks sellesse väikeste toolide ja laudadega sisustatud klassituppa asjatundlikke ja oma tööd armastavaid inimesi.

Sellest võidavad ju meie silmarõõmud, meie kalleim vara. Esimese õpetaja hoolival kaasabil toimunud rollimängud ja kritseldatud joonistused, esimesed saavutused ja pettumused lasteaias mõjutavad meie otsustusi alateadvuses kogu elu.

Meie siin seaduste mäel oleme selles vallas oma töö teinud. Suur tänu omavalitsusjuhtidele, kes meie visatud palli kinni püüdsid, meelemuutust neile, kes selle tagasi põrgatasid.

KATRIN SAKS: Ideoloogiate hägustumine

Ungaris korraldati äsja opositsiooni nõudmisel referendum, et kukutada läbi valitsuse tervishoiu- ja haridusreform.
Nimelt küsiti rahvalt (opositsioonil oli võimalus ka küsimused formuleerida), kas ta toetab valitsuse kava kehtestada perearstivisiidi- ja haiglakohatasu ning minna kõrgkoolides üle tasulisele õppele. Ei pea olema hiromant, et negatiivseid vastuseid ette aimata. Kui midagi oli selles loos ebatavalist (või vähemalt iroonilist), siis see, et peamiselt sotside valitsus üritas eelarvet päästa poliitikaga, mis peaks iseloomustama pigem parempoolseid. Parempoolsed kukutasid valitsuse kava toetamise asemel hoopis ülekaalukalt läbi.

Ideoloogiast pole vist mõtet rääkida ei sellel korral ega ka paljudel teistel puhkudel. Tegemist on järjekordse näitega, mille ideoloogia on hägus ja mis annab aimu, kui tinglik on täna-päeval poliitiliste jõudude asetsemine parem-vasakskaalal.

Ühiskonna arengu teatud etapid suruvad peale kindlaid lahendusi: Ungari puhul viimaste aastate eelarve pidev defitsiit, Eestis näiteks 1990. aastatel toimunud erastamine – seda toetasid ju kõik, hoolimata sellest, mis karva või värvi nad iganes olid.

Küllap on ajamärk seegi, et ka kõige parempoolsemad valitsejad räägivad sotsiaalsete probleemide lahendamisest. Sest sisse tallatud rada paremale kapates on oht kaotada nii valijaid kui ka neid, keda valitseda. J. F. Kennedy on öelnud, et kui vaba ühiskond ei suuda aidata arvukaid vaeseid, siis ei suuda ta päästa ka väheseid rikkaid.

Piiride hägustumisele on kõvasti kaasa aidanud populismi levik. Valijate poolehoiu võitmiseks ei üritata neile selgitada pikaajalise heaolu saavutamise keerukaid valikuid, vaid lubatakse selle asemel palju raha – ja kohe. Võtkem või meie omaenda pronkssõdurisaaga, mis on muu hulgas näide sellest, kuidas lühiajalisi eesmärke silmas pidades murdsid liberaalid oma ideoloogiale truudust ja andsid silmad ette isegi konservatiividele.

Euroopa Parlamendis ei esinda liikmesmaadest valitud saadikud mitte oma riiki, vaid oma valijaskonda ja maailmavaadet – vähemalt nii peaks see olema ideaalis. Tegelikult on pilt aga keerulisem ja aeg-ajalt on suured vastuolud kõikides poliitilistes gruppides. Ühe sildi alla on koondunud väga erineva arusaamise ja traditsiooniga parteid.

Siseturu ja tööjõu vaba liikumise küsimuses läheb piinlik piir aga uute ning vanade liikmesriikide vahelt, kus idaeurooplastel tuleb aeg-ajalt taas oma kolleegidele meenutada, et Euroopa Liidus on praegu üle 15 liikmesriigi. Euroopat lõhestab protektsionismikraav – vanad on end uute juures tänu kunagistele turueelistele hästi sisse seadnud, nüüd tegeldakse ulatuslikult enda kaitsmisega uusliikmesriikidest pärit töövõtjate vastu.

Praegu on vaidlused ägenenud seoses ühe Euroopa Kohtu otsusega. Nn Lavali kaasuse puhul andis kohus õiguse ühele Läti ehitusfirmale, mis söödi Rootsi turult välja, sest see ei nõustunud maksma lätlastest töötajaile sama suurt palka, mida teenisid Rootsi ehitustöölised. Kohus arvas, et võetud meetmed ei olnud kooskõlas EL-i põhivabadustega. Selles pretsedendis nähakse ohtu eel-kõige Euroopa Liidu ametiühingutele ja nende kollektiivlepingutele. Samal ajal ei ole keegi nende diskussioonide käigus suutnud vastata küsimusele, mis imenipiga võiks võita üks Läti (või näiteks Eesti) firma Rootsis konkursi, kui ta pakuks Rootsi firmaga täpselt samu tingimusi.

Vaba turu väärtus

Lavali võitlust ei kirjeldata kui uute ja vanade vahelist konflikti, vaid kui võistlust Euroopa vasak- ja parempoolsete vahel. Aga ka selles osas pole kõik vasakpoolsed ühel arvamusel.

Näiteks Briti leiboristide ideoloogiline isa Anthony Giddens kirjutab oma viimases raamatus “Over to You, Mr. Brown”, et sotsiaaldemokraadid peavad tänapäeval olema turusõbralikud ja aktsepteerima tõsiasja, et kapitalism on olnud elatustaseme tõstmisel efektiivsem kui mis tahes sotsialism või kommunism. Ta rõhutab, et sotsid peaksid toetama turu (miks mitte näiteks Euroopa ühisturu) laienemist, mitte seda piirama.

Minu meelest on oluline ka Giddensi seisukoht, et turg peab toimima üldise heaolu nimel. Arusaamast, et turg pole midagi absoluutset, justkui eesmärk omaette, on õppida nii vasak- kui ka parempoolsetel. Giddens meenutab, et pikka aega kohtlesid ka “uued leiboristid” kapitalismi nagu musta kasti, ärihaide prestiiž oli kõrge ja kapitalismi olemuse üle ei diskuteeritud.

Giddens rõhutab ühiskondlikkust või kogukondlikkust ja peab seda brittide tuleviku jaoks oluliseks. Ühtehoidmist ja solidaarsust peaksime ka meie siin hoopis enam väärtustama, hoolimata sellest, kas seistakse vasakul või paremal. Ameerikalik (või kui soovite, siis thatcherlik) individualism, mis seadis ühiskonna kui sellise üldse küsimärgi alla, meile ei sobi. See rahvas ja kultuur nii kaua ei püsi.

Marianne Mikko: Liiga palju ajakirjandust?

Eesti poliitika ja ajakirjanduse suurkuju Jaan Tõnisson armastas rõhutada, et ajakirjaniku seisusega käib kaasas kohustus rääkida tõtt, vältida hüsteeriat, teenida rahvast, mitte mõelda kasule ega sensatsioonile.

Tõnissoni sõnadele viitas peaaegu aasta tagasi ka meie president Toomas Hendrik Ilves Pärnus Eesti ajakirjanduse alusepanija papa Jannseni kuju avades. President Ilves põhjendas oma kõnes, miks ajakirjandust tuleb pidada neljandaks seisuseks, mitte aga neljandaks võimuks. Raadio Vaba Euroopa Eesti osakonna endise juhina teab ta täpselt, millest räägib.
Ajakirjanike eraldi seisusena käsitlemist meenutasid hiljuti ühel mu töökohtumisel Brüsselis ka Saksamaa ja Rootsi ajakirjanduse veteranid, kes nüüd juhivad Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooni. Sel ajal kui Eestis kommunistlik tsensuur valitses, oli Skandinaavia või Kesk-Euroopa ajakirjanik oma ühiskondlikult positsioonilt võrdne teiste «vabade elukutsetega». Ehk kuulus samasse gruppi nagu näiteks advokaadid, notarid või audiitorid. Kuldajastut meenutavatest meestest kiirgas peaaegu et heldimust.

Kolme aasta jooksul on oma liikmete arvu peaaegu kahekordistanud Euroopa Liidus toimunud kiire majandustasemete ühtlustumine. Aga mitte ainult majandusest ei jutusta meie liit. Euroopa Liit on uhke oma väärtuste üle. Ja õigusega. Neist põhiväärtustest üks tähtsamaid on sõnavabadus.

Enamasti kohtuvad vanemad ja uuemad liikmed kusagil keskpõrandal. Liikmesriigi Eesti palgad, hinnad ja kasumid on välgukiirusel ülespoole sööstnud. Vanemate liikmesriikide töövõtjad aga on pidanud palgaootusi vähendama ning tööpanust suurendama, et konkurentsis vastu pidada.

Ühtlustumisest ei ole jäänud puutumata ka Euroopa Liidu meediamaastik. Lääne kontsernid on toonud Baltimaadesse ja Ida-Euroopasse oma raha, tehnoloogia ja oskusteabe. Mingil määral ka omavahelise konkurentsi. Kasu on esmapilgul olnud mõlemapoolne. Välisrahata oleks nii mõnigi väljaanne omal ajal eluvõimetuks osutunud, kuid nüüd on välisinvestorid oma raha kuhjaga tagasi saanud.

Kuid käsitleda lõimuva Euroopa meediat vaid ärilistes raamides, oleks põhimõtteline möödalaskmine. Meedia on jätkuvalt võimas poliitiline ja kultuuriline mõjujõud. Vaadakem vaid, kuidas idapiiri taga asuv gaasimonopol on sealse meedia kokku ostnud ning tasalülitanud. Eesmärgiks muidugi eeskätt teatavale grupeeringule absoluutse võimu tagamine.

Euroopa Liiduski tuleb ette, et ligi 70 protsenti meediaturust toetab mõnda kindlat poliitikut. Varasemast ajast mäletame, kuidas Silvio Berlusconi talle kuuluvate kanalite ühehäälsel toel end peaministriks pingutas. Tulemus ei teinud Euroopa demokraatiale au. Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy on oma valimisvõidu eest palju tänu võlgu nii Lagardere’i kui Boygues’i grupi meediakanalitele. Paraku ei ole selle taga mitte üksnes isiklik karisma, vaid ka head suhted omanikega. Ei ole võimalik tõestada, et see juba otseselt Prantsusmaad kahjustab. Kuid demokraatia jätkusuutlikkuse osas teeb see valvsaks küll.

Mitmekesine ning sisurikas ajakirjandusmaastik on Euroopa põhiväärtuste kaitse üks tähtsamaid elemente. Seepärast tuleb meediapluralismi käsitleda avaliku hüvena, mille kindlustamine on Euroopa Liidu liikmesriikide ja institutsioonide püha kohus.

Laienenud Euroopa Liidus ei saa me demokraatia ja põhivabaduste kaitse osas enestele lubada ei rohkem ega vähem kui standardite ühtlustumist kõige kõrgemal tasemel. Selle arusaama jõudmist Euroopa praktikasse näen ma ühe suurema laienemisjärgse ülesandena.

ELil puudub praegu pädevus meediapluralismi valdkonnas konkreetseid samme astuda. Õigused ja kohustused meedia mitmekesisuse tagamisel kuuluvad liikmesriikidele.

Brüsselil on teatav sõnaõigus vaid konkurentsiõiguse vaatepunktist. Kuid enamikus uutes liikmesriikides meediaomandiga tehtavate tehingute rahaline maht ei ulata vastava lävendini.

Et sellest tulenev olukord ei vasta demokraatliku ühiskonna ootustele, tajusin väga selgelt Euroopa Parlamendis oma meediapluralismi raportit ette valmistades. Kaugeltki mitte kõik igas liikmesriigis toimuv ei ulatu rahvusvahelise üldsuse kõrvu. Siiski ei ole ajakirjanduse suukorvistamine Slovakkias ja Sloveenias saladuseks jäänud. Poola ja Rumeenia sarnased mured aga veel suure kella külge läinud ei ole.

Üldiselt aga jäi mulle mulje, et suuremaid või väiksemaid probleeme on kõigis uutes liikmesriikides. Enamgi veel, uute demokraatiate madalam tase hakkab tasapisi teiste riikide taset alla kiskuma.

Ka tehnoloogia areng on meedia jaoks olnud nagu kahe teraga mõõk. See võimaldab ühelt poolt koondada nišipublikut eluvõimeliseks turuks kui ka järjest odavamat toodangut taas ja taas eri kanalites korrata. Kasumi huvides on eelistatav muidugi viimane.

2007. aastal läks internet reklaamimüügi mahu poolest mööda trükiväljaannetest. Ajalehed ja ajakirjad on õigustatult mures oma ärimudeli jätkusuutlikkuse pärast. Kuid väljaandjate vastumeetmed – omandi jätkuv koondumine ja ajakirjanike kui sidruni tühjakspigistamine – vaid näivad lahendusena nende probleemile.

Guardiani ajakirjanik Nick Davies tsiteerib oma uues raamatus «Flat Earth News» Cardiffi ülikooli uuringut, mille kohaselt toodab keskmine ajakirjanik praegu kolm korda rohkem teksti kui 20 aasta eest. Sama uuring näitas, et vaid 12 protsenti Briti ajakirjanike «toodangust» on isikliku uurimistöö ja tubli andmekontrolli tulemus. Kaheksa protsendi suhtes valitses ebakindlus ning 80 protsenti põhinesid selgelt teadeteagentuuride või PR-inimeste ettesöödetud materjalil. Meenutagem, et Ühendkuningriiki peetakse arvamusvabaduse vaimseks kodumaaks nii Euroopas kui ka maailmas tervikuna.

Siiani oleme end veennud, et kompartei ideoloogilise lõa otsast vabanedes siirdus meie ajakirjandus ühe hüppega ühest sajandust teise. Äärmuslikust poliitilisest painest äärmuslikku vabadusse, nagu meie majanduski.

Kuid tasapisi hiilib hinge kahtlus, kas me mitte XX sajandist tagasi XIX sajandi lõppu ei siirdunud. Nick Daviese raamatu pealkiri on sümbol sellest, kuidas Antiik-Kreeka demokraatia tingimustes õitsenud teaduse saavutused unustati. Kas nii unustatakse ka Euroopa demokraatia saavutused? Esmalt äärealadel ja siis ka keskuses?
Edasiminekut takistava «kultuurikihi» puudumine oli üks meie majanduse eduteguritest. Äärmiselt enesekindlaid ja kartmatuid esmakursuslasi hüppas tegevdirektori toolile suisa majandusteaduskonna avaaktuselt. Mineviku hirmud ja vananenud tootmisvahendid neid ei takistanud.

Vabadele elukutsetele, milline ka ajakirjaniku kutse ideaalis olla võiks, on kultuurikihi olemasolu aga eluliselt tähtis. Need erialad on liiga keerukad, et paljalt seaduste järgimisega saaks ühiskonna õiglustunnet rahuldada. Ning alatasa seisab audiitori või juristi ees materiaalseid ahvatlusi väänata seadusi ning õiglusele suisa sülitada. Ahvatlusi jagub küllaga ka ajakirjanikele, olgu tegu siis reklaamkingituste, koolitusreiside või võimalusega end kuulsuste aupaistes näidata.

Eetika, mis võimaldab otsustada ning tegutseda avalikkuse huvides, korjub praktika käigus, kandub edasi ühelt kolleegilt teisele, pannakse paika igapäevases suhtluses.

Kuidas aga peaks kultuurikiht kasvama, kui toimetuses viie aastaga kõik näod vahetuvad? Kui ajakirjanike palkamise asemel tehakse hankeleping «sisutootjatega», kes ainult toodangu üle ukse viskavad ega lasku aruteludesse, sest «lobisemise eest meil palka ei maksta»?

Ma sooviksin, et Euroopa hargmaised meediakontsernid rakendaksid kõigil oma turgudel samu standardeid. Õhkõrna demokraatiatraditsiooniga maades ei ole peale kasumi kõige muu minnalaskmine sobiv lähenemine. Emaettevõte peab kohapealsete kuberneride tegutsemist mõõtma kõrgeima rahvusvahelise standardiga.

Tuleb tõdeda, et koondumiste ja efektiivistamise eest makstav hind – meedia kolletumine – viib ainult kodaniku veel suuremale võõrandumisele. Praeguse tendentsi jätkudes ei ole vaba turu jõud enam võimelised garanteerima seda, et kodaniku käsutuses oleks lai valik kanaleid, kust ta leiaks kõige erinevamat teavet mõtlemapanevast ainesest lihtsa meelelahutuseni.

Youtube ja blogid, mida ettevõtjad ikka kui demokraatliku arvamusvabaduse hea tervise sümptomeid mainida armastavad, on tegelikult vaba turu nõtruse tunnistajad. Nad õilmitsevad kommertsmeedia puudujääkide sõnnikul. Ning hakkavad järjest rohkem esimese nägu minema. USA valimisvõitluse vankri ette on rakendatud nii kandidaat John McCaini tütre Meghani blogi kui ka Youtube. Limonaadi- ja krõpsumüüjad ei jää kaugele maha.

Wall Street Journal, Financial Times ja Economist on erandid, mille püsimine on võimalik vaid ingliskeelse meediaturu globaalsuse tõttu. Teistes sama kontsernikatuse all olevates väljaanneteski mängib hoopis teine muusika.

Kus on väljapääs? Esiteks peab meediakirjaoskus edaspidi kuuluma eurooplase põhiteadmiste hulka. Ei saa enam jätkuda olukord, kus koolis õpitakse eristama limerikku haikust ning jambi trohheusest, kuid ei mainita elementaarseidki tõdesid sellest, kuidas meedias sünnib sisu ja kuidas seda esitletakse.

Teiseks aga peab tõsiselt juurdlema, kas meediapluralism edaspidi ei peaks kuuluma nende elualade hulka, mida jälgitakse ka Euroopa tasandil. Euroopa Komisjon on juba kolme ülikooli sündikaadilt tellinud uuringu, kuidas mõõta ajakirjanduse mitmekesisust ehk meediapluralismi. Tervitan ja toetan kolme Euroopa ülikooli teadlaste alustatud uurimustööd. Euroopa Parlamendi raportöörina olen ma pannud ette luua jälgimis- ja reageerimismehhanismid, mida meediapluralismi mõõdikud teeniksid.

Lõpetuseks. Ajakirjandusväljaannete omanike, toimetajate ja ajakirjanike isiklikku kõrget eetikat ei asenda miski. Või nagu Eesti ajakirjanduse grand old man Juhan Peegel armastas korrata: ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead sa olema. Kirjutan sellele kahe käega alla.

Ivari Padar: tänase eelarve ja vaid homse majanduse nimel

Majanduselu ja talutööd on sellised tegevused, kus on vaja natuke pikemat meelt ja läbimõeldumat tegutsemist. Mõlemal puhul on nii, et need asjad, mida sa praegu teed, annavad tulemusi alles mõne aja pärast. Just selles võtmes tuleb lugeda ka meie praegust olukorda riigi rahanduses ja erinevaid võimalusi majanduse tulevikuks.

Alustan olulisemast: Eesti majanduse arengutsükkel. Rahandusministeeriumi prognoosijate äsjase hinnangu kohaselt kasvab Eesti majandus sel aastal 3,7 ja järgmisel aastal 6,4 protsenti. On ka sama kaalukaid arvamusi, et kasv võib jääda veelgi madalamaks ning pole mingit põhjust neid ignoreerida. Minul on üldiselt usku meie majanduse arenguvõimesse, aga ka piisavalt ettevaatlikkust selle arengu tõlkimisel riigieelarve keelde. Aga viimasest natuke hiljem.

Millest koosneb minu usk, et majanduskasv võiks kiireneda? Majandusprognoosiga käsikäes käib oluliste majandusnäitajate analüüs ja see ütleb, et meie majandus on tegelikult päris heal järjel. Senised tööturu arengud ei ole tekitanud suuri probleeme, meil püsib jätkuvalt kõrge hõive. Ekspordi kasv on jätkuvalt tugev (välja arvatud kütuste ja elektroonikakomponentide osas), jooksevkonto puudujääk väheneb, krediidikasv on aeglustunud ja säästmine suurenenud.

Millel aga põhineb minu ettevaatlikkus? Need näitajad ei taga automaatselt majanduse positiivset tulevikku. Me ei tea veel, millisele tootmismahtudele ja hinnatasemele jäävad püsima ehitus, kinnisvara ning tarbimine üldiselt. Ma ei näe seal olemuslikku põhjust suurteks probleemideks Eestis, küll aga ebakindlust.

Keskkond on senisest suuremal määral ebakindlam, mis mõjutab selgesti ka Eesti majanduse käitumishoiakuid. Majanduse tulevik sõltub suuresti hoiakutest ja uskumisest oma tulevikku, aga nende hoiakute kujundamisel on palju rohkem ja palju võimsamaid mängijaid kui ainuüksi valitsus või analüütikud: Ameerika Ühendriikide valitsus, Euroopa Liit, suurkorporatsioonid, IMF ja nii edasi, lõpetades meie oma riigi tööturu osapooltega.

Pole ehk mingi uudis, et vesteldes naaberriikide kolleegidega, kostub ka nende hinnangutest ettevaatlikkust. Oleks rumal seda eitada, kuid arvestades neid hinnanguid nii plaanides kui ka tegudes, saab tulevikuks paremini valmis olla.

Mida hea valitsus sellises olukorras tegema peaks? Laias laastus kaht asja: jätkama (Eesti puhul kehtib see vägagi) seniste ja selliste poliitikatega, mis soodustaks stabiilsust ja majandusarengut, ehk mitte käivitama poliitikat, mis majanduse ees seisvaid ülesandeid ja muutusi takistaks. Teiseks jätkama stabiilse ja kohase eelarvepoliitikaga, mis tähendab meie puhul eelarvetasakaalu hoidmist ning teatud kärbete tegemist.

Alustades viimasest. Kui eelarve aluseks olnud prognoos on erinevatel põhjustel osutunud viltuläinuks, oleks rumal ja suisa kahjulik sellest kinni hoida. Vastupidi, viga tuleb kiiresti tuvastada ja tunnistada, et seda korrigeerida. Homset silmas pidades on oluline reageerimine muutustele. See on olnud Eesti tugevus kogu aeg ja miks peaksime selle võime minetanud olema?!

Et praegused arvud näitavad eelarvesse tulevat puudujääki, on olukorra lahendamiseks minu hinnangul kaks võimalust. Esimeseks võimaluseks on kasutada reserve – riigil on kassareservis 2,8 miljardit krooni ning möödunud aasta ülejääk on ca 3,8 miljardit krooni. Lisaks sellele on 7,6 miljardit krooni pensionireservi ning 6,6 miljardit krooni stabiliseerimisreservi.

Aga praegu pole meil ju tegemist majanduskriisiga, vaid eelkõige kasvu kahanemisega. Seega oleks minu hinnangul reservide kasutamine vale, sest valitsusasutuste kulusoovid pole ju piisav argument varude pruukimiseks!

Ainuõige lahendus on seega säästa ja valitsuse kulutusi koomale tõmmata ja seda 3,1 miljardi krooni ulatuses. Otsustamisega ei tohi ka venitada, sest see on asi, mida valitsus täna homse nimel teha saab ja tegema peab. Me peame andma selge signaali nii Eesti rahvale, majandusele kui ka rahvusvahelisele üldsusele, et meie poliitika ei muutu. Muutust näeme vaid teatud eelarvekulude mahus, mitte niivõrd eelarve ülesehituses.

Tegevused, mis seotud kasvuga ehk lihtsalt öeldes eurovahendid, tuleb ära kasutada võimalikult hästi ja tõhusalt – selles asjas on ministeeriumitel kõvasti reserve, eeldusi paremini tegutseda. Ühiskondliku stabiilsuse garandid ehk pensionid ja ravikulud kärpimisele minna ei tohi ega saagi.

Kuna riigieelarve maht on 1/3 majanduse kogutoodangust, siis peab ju valitsus riigieelarve kaudu kolm korda enam pingutama, et tasakaalustada erasektori ning omavalitsuste laenubuumist tekitatud tasakaalustamatust. Ning samal ajal kui tarbijad on otsustanud oluliselt rohkem säästma hakata, mõjutab see riigieelarvet mitmekordse võimendusega. Seda enam, et kogu maksutuludest moodustavad tarbimismaksud 45 protsenti.

Nii nagu me täna elame eilsete otsuste maailmas, on täna meie teha homne majanduskeskkond. Mai lõpuks peame valmis saama ka riigi uue eelarvestrateegia. Ja kordan, et nii nagu meil on põhjust uskuda meie majandusse, on meil põhjust ettevaatlikkuseks. Ja ettevaatlikkus järgmise aasta suhtes peab väljenduma selles, et meie eelarve kasvunumber jääb tulevaks aastaks tunduvalt kasinamaks kui prognoositud majanduskasv.

Sisuliselt tähendab see, et kõik valitsuse liikmed peavad oma valitsemisaja plaanid üle vaatama ja kulutusi kokku tõmbama. Olen seda täiesti selgelt väljendanud ja usun, et valitsuse tõlgendus olukorrast ja vajadusest on väga sarnane sellega, kuidas rahandusminister praegu mõtleb ja tegutseb.

Marianne Mikko: Me ei vihka Hiinat

Boikott on passiivne vägivald, aga solidaarsuse demonstratsioon sümbolite abil vägivallavaba võitlus oma tõhusaimal kujul, arvab Marianne Mikko.
Tiibetlased on maailma armastatuim riigita rahvas. Neid toetavad nii Hollywoodi kuulsused, igat sorti rikkad ja ilusad inimesed, kui ka boheemlased Eesti ajalooliste puumajadega agulites.
Sellist üksmeelt ei valitse laias kodanikkonnas üheski teises küsimuses. Näiteks palestiinlasi või tšetšeene peavad ühed vabadusvõitlejateks, aga teised terroristideks.

Rahutused algavad olümpiamängude künnisel
Hiina on antud juhul seatud selgelt julma rõhuja ossa ja suures osas õigusega. Hiina vallutas rahumeelse riigi, kus kolmandik elanikkonnast elas kloostrites.
Seejärel rakendus süstemaatilise assimileerimise poliitika. Hiinlasi asustati ümber Tiibetisse ja tiibetlasi Hiinasse.
See kõik tuletab meelde eesti rahva käekäiku Stalini ja tema järglaste kanna all. Kerge on tõmmata paralleeli praeguste väljaastumiste ja näiteks Tallinnas 1979. aasta sügisel aset leidnud noorterahutuste vahel.
Mõlemad leidsid aset olümpiamängude künnisel, väljaastumised vallandusid uute assimilatsiooniplaanide teatavaks saades.
Eestis said teatavaks kavad meie laste kooliharidust veelgi rohkem venestada. Tiibeti aktivistide andmeil kavatseti olümpialeegi kustumise järel asustada Tiibetisse veel miljon hiinlast.
Võrdluseks tuleb teada, et tiibetlasi on Tiibeti autonoomses regioonis (Hiina rahvaloenduse kohaselt) ligi 2,5 miljonit. Teist sama palju elab mujal Hiinas. Rahvaloenduse andmed on Hiinas muidugi poliitiliselt kontrollitud.
Kohalkäinutele pole kuidagi usutav, et Tiibetis on hiinlasi vaid 200 000. Selge on, et loendamata on jäänud sõjaväelased, arvestamata on jäänud need, kes istuvad juhtivatel ametikohtadel.
Kuid Hiina ja Nõukogude Liidu meetodites on ka olulisi erinevusi. Nii näiteks ei likvideeritud tiibetlaste eliiti füüsiliselt. Enamgi veel, Hiina tegi pingutusi, et võita Tiibeti juhtkond enda poole.
Või vähemalt sundida enese käsku täitma. Harimatute punakomissaride võimuliialdused viisid noore dalai-laama siiski viimaks põgenemisotsuseni.
Seejärel kandis Hiina oma tähelepanu üle teistele laamadele Tiibeti keerulises hierarhias ja suutis neid ka rakendada.
Hiina ametlikus versioonis on niisiis vastastikku Tiibeti kohapealne vaimulik juhtkond ja «dalai-laama klikk», kes pagulusest justkui Tiibeti elujärge õõnestab. Väljaastumisi õhutavat just see pagulasklikk.
Tegelikkuses on dalai-laama viimastel aastatel asunud tegema jõupingutusi, et tagada tiibeti rahva ja kultuuri jätkusuutlikkust Hiina koosseisus. Tema ametlike taotluste lagi on tegelik autonoomia.

Mängudel saame näidata suhtumist
Armastatud eksiilvalitsuse juhi ning nii Ida kui ka Lääne vaimse õpetaja «kokkuleplus» on üks asjaoludest, mis panid noorte tiibetlaste kannatusekarika üle ajama.
Noortele radikaalidele tundub, et vägivald on ainus väljapääs. Noored pole läbi imbunud vägivallavabaduse õpetusest, mille tuntuim levitaja dalai-laama ju on.
Dalai-laama näeb asja muidugi teisiti ja kaalub tagasiastumist, kui vägivald ei lõpe.
Põlvkondade eelseisev vahetumine on eksistentsiaalne küsimus nendele, kelles hõõgub iha taastada Tiibeti vabadus. Ja neilegi, kellele eksiil on lihtsalt eluviisiks kujunenud.
Kuid ka Lääs, intellektuaalidest sportlasteni, peab sügavale hinge vaatama. Hiljemalt 8. augustil on aeg väljendada meie väärtusi ja meie suhtumist tegudes.
On kostnud üleskutseid boikottida Pekingi olümpiat või vähemalt selle avatseremooniat. Hollywoodi mogul Steven Spielberg pani oma peakoreograafi ameti maha juba kuu aega tagasi. Aga mida teeme meie, mida peaksid tegema eesti sportlased ja funktsionärid?
Moskva olümpiamängudele sai boikott teatavasti osaks. Seda siiski Afganistani, mitte Tallinna sündmuste pärast. See boikott ei toonud muud, kui sama mõõduga vastamise neli aastat hiljem.
Külma sõja käiku need ei muutnud, küll aga jäid olümpiamedalita erakordsed sportlased.
Selle asemel oleks olnud uhkem näga, kuidas Lääne sportlaste kuuerevääril oleks kas või Pirita regati avamisel säranud sinimustvalge lipumärk või kaelas lehvinud sinimustvalge sall.
Sellised sümbolid on kuulunud rahumeelse protesti vahendite hulka juba kümneid aastaid. Vägivallavabaduse suurkujude Gandhi ja Tenzin Gyatso ning 14. dalai-laama õpetusega olekski ehk kõige rohke kooskõlas ilmuda avatseremooniale safrankollase salli või mõne muu silmatorkava ja kokkulepitud märgiga.
Boikott on passiivne vägivald, aga solidaarsuse demonstratsioon sümbolite abil vägivallavaba võitlus oma tõhusaimal kujul.
Me ju ometi ei vihka Hiinat, vaid armastame Tiibetit.