SAKS: “Need for international condemnation of the crimes of totalitarian communist regimes”

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) tegi eile ajalugu: esimese suure rahvusvahelise organisatsioonina mõistis ENPA hukka kommunistlike režiimide kuritööd ehk siis võrdsustas kommunistide patud natside omadega.
Oma sõnavõtuga esines hääletuse eel eilsel plenaaristungil ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Katrin Saks.

------------

If the Council of Europe really values the Rule of Law, Democracy and Human Rights, we should apply the same criteria to the evaluation of our recent past.

We are not talking about any distant era, about slavery period, but about the history that most of us have seen with out own eyes. And that is why we need the truth most of all. But in reality unfortunately this personal experience we lived, personal past, personal role, makes it difficult for some people to admit what really happened.

I asked the floor in order to express my support to the resolution to condemn the crimes of the totalitarian communism. And I do it despite the fact that I was myself a member of the Communist Party of Estonia. Why it happened so, it is not important now. What is important, that I am not proud of it today, at least for the reason that it was a severe hurt to the feelings of my parents who suffered from this regime.

I believe that I am myself the most severe judge here. I am convinced that the efforts I have made to terminate this regime and to build up democracy in Estonia, have retrieved the harm of my belonging to the Communist Party.

This Resolution, just as the same kind of document adopted by the Estonian Parliament in 2002, does not make me responsible for the crimes which I never committed. Any personal involvement to genocite or crimes against humanity can be judged only by court. That is why I find absurd the claims made by some people of my political group that with condemnation of totalitarian communism we condemn also people among us.

I find ridiculous the statement made by so called Russian expert in International media that the president of Estonia should be condemned together with this Resolution because of his communist past. Together with the name of Mr. Arnold Rüütel there were mentioned names of the Lithuanian PM, president of Moldova and former president of Poland in his statement. Even the president of the European Commission, Mr. Jose Barroso, was included in that list.

Today in the morning in my party group Angela Merckel, the German Chancellor, was added to this group of people. And that is total nonsense or on the contrary, purposeful effort to mislead the public in order to avoid the truth. Why I consider addoption of the Resolution of the utmost importance? Not so much because of clearing accounts of the past but keeping in mind today and tomorrow. Or else, we cannot be sure that it will never happen again.

As long as we do not dare to name a crime “crime”, there is no guarantee against, that similar crimes will be committed again. And we, dear colleagues, we have no moral right to deal with human rights today, forgetting all these millions of victims, whose very basic right - right to live - was brutally violated.

Dear colleagues from the Socialist Group, Last year the Estonian Social Democratic Party celebrated its 100 anniversary. For half of these years our party was forbidden and members of our party were among the first victims of communist regime. Now, it is crucial for modern social democracy to draw a very clear line between crimes committed and the values we treasure. This is very important for the future of our social democratic parties.

I hope, that our effort today will give the guarantee that human rights will be better protected in the future. And for me personally, it gives hope that my children and grandchildren will never experience the horror that my parents have gone through.

PÄRNITS: Pensionärid seisavad silmitsi vanuselise ahistamisega

Kadi Pärnits
Riigikogu liige
Sotsiaaldemokraat

Oleme Eestis silmitsi olukorraga, kus viimased 14 aastat on kehtinud tööturul ahistamist lubav vanusepiirang.
Nimelt on ikka veel töölepinguseaduses säte, mis annab tööandjale õiguse 65aastaseks saanud inimene vallandada. Olukord, et riik ise oma seadusega ei pea pensionärist töötajat tööturule vajalikuks, on taunimisväärne. Sotsiaaldemokraadid on korduvalt esitanud ka töölepingu seaduse muutmise eelnõu ja seisnud eakate töötajate eest. kahjuks on võimuparteid seni olnud vanemate töötajate turvatunde suurendamise vastu tööturul ükskõiksed ja valitsuskoalitsiooni häältega on eelnõu tagasi lükanud. Samas ei saa me aga vaadata mööda faktist, et Eestis elab umbes 220 000 inimest, kes on ületanud 65. eluaasta piiri ja kellest paljud võiksid veel edukalt töötada.

Vastuolu seadusega
Kehtiv piirang on vastuolus nii põhiseaduse kui ka Euroopa Liidu dokumentidega, mis keelustavad igasuguse diskrimineerimise. Teiseks, Eesti tööturul, kus tööjõu vähenemise valguses tuleb üha enam tööd teha vanemate inimestega, ei peaks meie eesmärk olema üle 65aastaste töötegijate halvem kohtlemine võrreldes nende nooremate kolleegidega.
Aga praegu oleme siiski olukorras, kus nende töötegijate ebakindlus on suur, ja sellest tingituna pole sugugi harvad ka juhud, kui 60ndates töötaja ei ole nooremate kolleegide kõrval aktiivne oma õiguste ja palgatõusu eest seisja. Temaga on lihtsalt palju kergem töölepingut lõpetada.
Tõsi on muidugi see, et seadus annab tööandjale võimaluse vanuse tõttu tööleping lõpetada, mitte ei kohusta, kuid ligi 13 aastat kehtinud seadused on tugevalt juurdunud ja meie tööandjate mõttemalli ka vastavalt kujundanud.
Rääkisin hiljuti ühe tubli ja õppinud töömehega, kelle tööandja oli ütelnud, et oled nüüd 65, mis me edasi teeme. Mees vastanud, et töötaks edasi. Tööandja vastu, et no tööta üks aasta veel, siis vaatame, aga kuna seaduse järgi peaks töölepingu 65selt lõpetama, siis üle kahe aasta ei saa sind ikka pidada.
Kuna pean töötajate sellist vahetegemist töölepinguseaduses lubamatuks, küsisin pärast eelnõu mahahääletamist möödunud aastal arvamust ka õiguskantsler Allar Jõksilt. Tema seisukoht oli konkreetne: vanemate töötajate säärane diskrimineerimine ei ole põhjendatud ja seadust tuleb kohe muuta. Seega esitasime eelnõu riigikogule uuesti.

Poliitikute muutlikud seisukohad
Kui veel möödunud aasta septembris oli koalitsioonipartnerite jutt riigikogus eelnõu arutelul ühene ja vanemate inimeste vallandamiskaitse suurendamise suhtes eitav, siis nüüd tundub, et ühtäkki on ümber mõeldud.
Näiteks muretses rahvaliitlane Janno Reiljan mullu veel sellepärast, et tööandjatel jääb siis inimeste vallandamiseks ju võimalusi vähemaks.
Keskerakondlane Marika Tuus ütles otse välja, et seda eelnõu ei saa toetada ja selle poolt hääletada, sest keskerakondlastele ei meeldi viis, kuidas seda praegu tehakse – küll uus töölepinguseadus asjad lahendab. Olen kindel, et Marika Tuus teadis samal ajal aga väga hästi, et uut seadust nende valitsus riigikogule niikuinii ei esita ja töötajate õiguste kaitse ei suurene.
Kuid möödunud aasta lõpul esitasid kolm valitsuserakonda riigikogule ühtäkki samasuguse töölepinguseaduse muudatuse, mis sotsiaaldemokraadid just vahetult esitanud olid.
Üllatusena otsustati seejärel sotsiaalkomisjonis sotside eelnõu valitsejate häältega menetlusest välja hääletada ja enda oma vastu võtta. Mida selle peale ütelda?
See on elementaarse poliitilise kultuuri puudus valitsuses. Samasuguse eelnõu esitamine on narrus ja kui seda tehakse, siis samasugused eelnõud ka ühendatakse. Kui koalitsioonipartnerid arvavad, et nad sellise tegevusega enda mainet parandavad ja sotsiaaldemokraate madaldavad, siis nad eksivad.
Loomulikult meie fraktsioon toetab koalitsiooni sama ideed, sest lõppkokkuvõttes vanemate töötajate vallandamiskaitse suureneb, mis oligi ju asja eesmärk. Tahaks lihtsalt loota, et austav suhtumine ideede autoritesse ja ka abivajajatesse muutub Eesti poliitikas kunagi heaks tavaks.

PADAR: Minu kabinet Tallinn-Tartu maanteel

Ivari Padar
SDE esimees
Riigikogu liige

Võrumaalt pärit ja seal talu pidava inimesena ei osanud ma 2003. aasta parlamendivalimiste eel valijatele suurt muud kui Tallinna–Tartu kiirteed lubada. Avalikkuses taas valla puhkenud tee-ehitamise debatti jälgides lõin kokku need tunnid, mida mainitud teel ise kulutan.
Sain neli tundi nädalas ehk 192 tundi aastas ehk 24 tööpäeva aastas. Võtame nädalavahetused maha ja saame terve kuu töist aega. Pigem tuleb neid tunde tegelikult rohkem kui vähem. Rääkimata neist, kel ühest linnast teise ja tagasi vaja sõita mitu korda nädalas ning neist, kellele see tee ongi bussi- või kaubaauto rooli taga töötegemise kohaks.
Mobiilside levikuga ei kasutata pikemaid sõiduotsi üldjuhul mitte muusika kuulamiseks või loodusvaadete nautimiseks, vaid tööks. Tallinna–Tartu teel saavad meie autodest mobiilsed bürood. Minul on see nii ning minusuguseid on palju.
Arvestades tõsiasja, et Tallinna–Tartu maantee läbib või on põhiliseks ühendusteeks Tallinnaga vähemalt üheksale maakonnale ning enamikule valdadele, võiks keegi huvi pärast kokku lugeda kõigi maa- ja vallavalitsuse asjameeste teel veedetud töötunnid.
Pakun, et summa tuleb suur, 100 000 päeva kanti. Järelikult ei ole tee mitte ainult muldkeha ja asfalt. See on tuhandete inimeste töökoht, infrastruktuuri oluline osa ja regionaalpoliitiline tegur. Üldjuhul ei kujuta ette, et armastav abikaasa saadaks su tööle sõnadega «ole ettevaatlik».
Samuti näiks kummaline kontori akende taga käiv pidev veretöö ning neid märkivad ristid. Meie mobiilsete büroode ehk autode puhul peetakse eluga riskimist ja surma aga paratamatuks, et mitte öelda loomulikuks kaasnähteks.
Ise olen kõnealusel teel oma silmaga näinud vähemalt 25 hukkunut, kes mu mõtteid regulaarselt nii unes kui ilmsi kummitamas käivad.
Eesti on väike riik, mastaabid on teised kui Hollandis või Saksamaal. Seetõttu jäävad mulle arusaamatuks «targad» nõuanded, et kiirtee vääriliseks saamiseks peab liikluskoormus Tallinna ja Tartu vahel kasvama kolm korda. Küsin irooniliselt, kui palju peab suurenema laipkoormus kilomeetri kohta?
Üks mu kolleeg käis hiljaaegu Malaisias, riigis, mida meie oma euro- ja NATO-küpsuses ja ülbuses kipume arengumaaks või kolmandaks maailmaks tituleerima. 3G mobiilsidele, vormel-1 ringrajale ja maailma kõrgeimale ärihoonele lisaks on seal «arengumaal» sadade kilomeetrite kaupa kiirteid, sadu mitmetasandilisi ristmikke ja aukudeta linnatänavad.
Infrastruktuuri, sealhulgas teid, on sealkandis juba aastakümneid nähtud majanduskasvu vältimatu eeldusena.
Euroopa Liidu liikmesriigis Eestis aga veeretatakse üht ilmselget asja, ühe tee aja nõuetele vastavaks ehitamist aastast aastasse ja valitsusest valitsusse nagu kuuma kartulit.
Olen nõus et riik peab tegema pikaajalisi plaane. Kui valida on Saaremaa ja mandri püsiühenduse ning Tallinna–Tartu kiirtee vahel, siis ei pea valiku tegemiseks olema majandusgeograafi haridusega.
Eesti ühtlane regionaalne areng ning ühendusteed Euroopasse eeldavad plaanipäraseid ja suuri investeeringuid põhimaanteedesse ja raudteesse.
Andku head saarlased, kelle hulka isegi end üht pereliini pidi arvan, mulle andeks, aga näiteks Saaremaa sild on tupik, millega võiks tegelda siis, kui hädavajalikud asjad on korras
Tallinna ja Tartu vahelise tee neljarealiseks ja turvaliseks muutmine peab olema Eesti valitsusele ja parlamendile infrastruktuuriobjekt number üks.
Õppigem leedulastelt, kes on ühendanud Vilniuse, Kaunase, Klaipeda ja Panevèžhyse ning pannud teede toel kogu riigi Eestiga võrreldes palju ühtlasemalt arenema.
Riigi rahakotti ja majanduskasvu prognoose usaldades võiks tööga homme pihta hakata. Jõudu!

MIKKO: Lõbumehed vajavad ohjeldamist

Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi liige
Sotsiaaldemokraat

Perepsühholoog Tõnu Ots teatas ETV saates «Unetus» enesestmõistetaval toonil: «Minu töö on kõrvade vahel. Kas ma saan süüdistada naist, kelle töö on jalgade vahel?» Arvamusest kumas läbi suhtumine, et mina kui mees teen tööd peaga, ma olen mõtlev olend ja selles, kui naine oma keha müüb, pole miskit hullu.
Kahjuks pole selline lähenemine meie ühiskonnas sugugi erandlik. Kuid on hämmastav, et isegi perepsühholoog mõtleb ja ütleb nii. Tõnu Ots tõi esile oma sugupoole teatud liiki vajadused, elades sisse sellise mehe rolli, keda peresuhe ei rahulda või kellel pole kedagi.
Ning pakkuski ta, et nende vaesekeste lohutajateks peaksid olema lõbumaja töötajad, keda vahel ka lõbutüdrukuteks nimetatakse.

Tüdrukutel pole «lõbus»
Mida peavad eesti inimesed õieti silmas, kasutades sõnu «lõbumaja» ja «lõbutüdruk»? Kellel on lõbus? Kas mehel, kes oma partneriga rahul pole ja talle oma seksuaalsetest soovidest rääkida ei julge?
Või mehel, kes arvab, et ta muud moodi naist ei saagi, et ta on liiga vana, liiga häbelik või puudega? Või mehel, kes oma viha ja pettumuse naissoo vastu prostituudi peal välja elab? Või neil, kes pole võimelised looma ja hoidma inimestevahelisi empaatilisi suhteid?
Kindlasti pole aga «lõbus» lõbutüdrukul, keda seksuaalselt ära kasutatakse ning kellel on sageli nii hingelised kui ka kehalised traumad. Kui avalikkus oleks rohkem kursis selle kohtlemisega, mis saab osaks paljudele prostituutidele, nõustuks enamik inimestest, et prostitutsioon on räige naistevastane vägivald.
Mees, keda prostituut halvale teele meelitab või kes võib saada suguhaiguse oma meestele «loodusest loodud» vajaduste rahuldamisel, ei ole ohver. Ohver on pelgalt ostu-müügi objektiks olev naine, kes harilikult on ka majanduslikult kindlustamata, töötu või pere ainus ülalpidaja.
Paljud prostituudid on varemgi oma elus seksuaalse vägivalla all kannatanud. Sellised naised on kergesti manipuleeritavad tänu mitmete negatiivsete tegurite kokkulangemisele.
Prostitutsiooniäris kogetava vägivalla tagajärjel tekkib hirmutunne, abitus, unetus, psühhoosid, neuroosid ja huvikaotus ümbritseva vastu. Kõik see viib kokkuvõttes lõksu, millest on iseseisvalt võimatu välja pääseda. Nagu perevägivallagi puhulgi, saab ohvrile osaks süüdistamine, mitte aga kaaskodanike mõistmine ega abi.

Lõbumehe lust kibedaks
Prostituudi ostja kohta, kes tegelikult on prostitutsiooniäri liikumapanev jõud, aga eestlaste sõnavaras terminit ei ole. Ka praeguses seadusandluses kolmandat poolt, seksi ostjat, nagu polekski. Ta on «nähtamatu». Prostitutsioonis oleksid tegevad justkui ainult müügiobjekt ja tema kupeldaja. Kuid andkem siis ka seksiostjale nimi – lõbumees. Sest lõbus on just nimelt temal.
Justiitsministeeriumi ja justiitsminister Rein Langi väitel pole prostitutsioon Eestis probleem. Hiljuti ütles minister: «Arvame, et meie seadused on täiesti asjakohased. Oleme Eestis valinud omamoodi kesktee, see on olnud üsna toimiv ning seega muudatusteks ei ole meie arvates küll mingit põhjust.» Samas aga rääkis Lang enesele vastu, nentides, et «see olukord võib aga just nimelt Soome seaduste mõjul muutuda.»
Kui Soomes seksiost keelatakse, võivad seksituristide hordid ja nende teenindamisega seotud kuritegevus Eestis suureks probleemiks kujuneda. Seda ei saa Lang eitada ka mitte parima tahtmise juures. Järjekindlaks jäädes peaks ta seega tunnistama, et prostitutsioon on juba kord sotsiaalne probleem ja kriminogeense keskkonna looja.
Loodan, et sotsiaalminister Jaak Aab ja sotsiaalministeerium ei jaga justiitsministeeriumi ning sealse ministri seisukohti. Tahaks siin ainult kuulda sotsiaalministri mehesõna. Nimelt selle kohta, et teatud sorti meeste tungide ohjeldamiseks ja naiste inimõiguste kaitsmiseks tuleb rakendada selliseid nõudluse vähendamise meetmeid, mis tõesti mõjuksid.
Näiteks võiks siin võtta eeskuju kas või USA-lt. Seal on enamikus osariikides seksiteenuste ostmine keelatud. Üleastujad võivad leida oma pildi kohalikus lehes või internetis, mõnes osariigis isegi koos nime, sünniaja ja kodulinna nimega. Ei ole ju veel ununenud episood, millega Inglise filminäitleja Hugh Grant Ameerikas ebameeldivalt kuulsaks sai: ta ostis teenust prostituudilt ning kaotas sellega hea nime ja lõpuks ka oma kauaaegse elukaaslase.
Kohati võib üksnes kupeldaja märkmikus oleva info põhjal nii öelda pildile pääseda. Mõnes linnas võib politsei inimest trahvida juba prostitutsiooniäri tänavatel korduva ringi tiirutamise eest. Mõnes osariigis konfiskeeritakse seksi ostjalt auto, mille tagasisaamiseks peab välja käima kopsaka rahasumma. Ent kui auto omanikuks on keegi teine, näiteks abikaasa, peab omanik ise autole järele minema.

Anonüümsus on põhivajadus
Mõjusalt on toimitud ka Soomes, kus avalikus kohas seksi ost ja müük on keelatud. Helsingi politsei on teavitanud avalikkust kupeldajate telefonide pealtkuulamisest. See on ilmselt nii mõnegi ostja eemale peletanud. Peavad ju need mehed anonüümsust üheks oma põhiliseks vajaduseks.
Avalikkuse huviorbiiti sattumise võimalus vähendab kindlasti paljude lõbumeeste kihku. Üks europarlamendi sotsialistist saadik kaotas detsembrist alates suurema osa sugutungist ning hulga kilosid takkapihta. Ühes Brüsseli bordellis korraldatud skandaal ja prostituudi ahistamine viisid ta nime ajalehtede esikülgedele nii Belgias kui ka tema kodumaal Poolas.
Avalikustamine koos seksiostu kriminaliseerimisega oleks vägagi mõjusaks meetmeks nõudluse vähendamisel. Pole ju kuigi ahvatlev saada kurjategijaks. Ostu kriminaliseerimine võimaldab ühiskonnale lõpuks anda signaali, et müüdud naine on nõrgem pool, keda nii ostjad kui ka kupeldajad ära kasutavad. Ja see on põhjus, miks teda ei peaks tingimata karistama. Karistada peavad aga saama võimupositsioonil olijad ehk ostja ja müüja.
Seksteenuse ostmise kriminaliseerimine Rootsis on viinud nõudluse vähenemiseni. Ent veel olulisem – see on muutnud uue põlvkonna suhtumist. Et vähendada seksturistide voolu Eestisse, on meil tõesti ülim aeg muuta seksi ost karistatavaks. Ei ole vaja lükata otsustamist edasi, ja jääda ootama-vaatama, mida teeb Soome. Me ei pea siin väikest õde mängima.
Riik peaks näitama üles otsustavust oma kodanike tervise ja heaolu eest seismisel ning organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel. Riik ei tohi vaikimisi heaks kiita isikuid, kes on võtnud endale õiguse osta ja ära kasutada teiste inimeste keha. See ei tähenda ainult ostja karistamist. Normaalseks ei saa pidada ka seda, et politsei ignoreerib ajakirjanduses ilmuvad viiteid tuntud «lõbumajadele». Kupeldamine on meil keelatud ning politseile teadaolevate kupeldajate äri tuleb lõpetada.
Juba täna tuleb asuda muutma mõttemalle, et keelamisega ei jõua kuhugi, et prostitutsioon ei kao kuhugi, et ongi normaalne, et naise keha on ostu-müügi objekt. Võtku see aega või aastakümneid, kuid sellist suhtumist peame me muutma.

SAKS: Laste hulk ei sõltu toonekurgede arvukusest

Katrin Saks
SDE aseesimees
Riigikogu liige

Vaidlus samasooliste kooselu seadustamise või selle mingil kujul reguleerimise üle tõi uuesti päevavalgele tõsiasja, et meie ühiskond on pigem konservatiivne kui liberaalne, pigem sallimatu kui tolerantne. Ning et pühasse sõtta minnes relvastatakse end argumentidega, mil tegelikkusega vähe pistmist.
Nii heisati pea kohe perekonna kui institutsiooni kaitsmise lipp ning homoseksuaalide kooselu tembeldati järjekordseks ohuks meie niigi madalale iibele. Vaenlane mõeldi välja, sest tegelikult ei soovinud keegi samasoolistele ei lapsendamisõigust ega ka võimalust viia õnnepalees või, hoidku Jumal, kirikus läbi traditsioonilist abiellumistseremooniat. Iibega on aga homode kooselul pistmist niisama vähe kui toonekurgede arvukusega suvises Eestis.
Jutt käib regulatsioonist, mis sätestaks koos elavate inimeste õigused ja kohustused. See ei puuduta ainult samasoolisi. Täna kehtiva ning ka kavandatava perekonnaseaduse eelnõu kohaselt moodustavad perekonna ainult kaks eri soost seaduslikus abielus olevat inimest. Neid jääb paraku nii meil kui ka pea kõikjal mujal maailmas järjest vähemaks.

Mis on perekond?
Kavandatav perekonnaseaduse eelnõu ei anna meile perekonna definitsiooni. Küll aga ei käsitle see ühtki traditsioonilisest abielust erinevat kooselu- ehk perevormi. Samasooliste abielu kuulutab aga eelnõu kehtetuks. Kuna Eestis selliseid abielusid ei sõlmita, siis järelikult peetakse silmas neid paare, kes tulevad Eestisse teistest riikidest.
Perekonna mudel ja mõiste on viimase paarikümne aastaga muutunud kõikides arenenud riikides. Põhjapool kiiremini ja radikaalsemalt, lõunas ollakse üldiselt konservatiivsemad. Aga siingi on erandeid, kuivõrd näiteks sügavalt katoliiklik Hispaania seadustas mullu suvel nii homoabielud kui ka nende lapsendamisõiguse.
Kui üksikvanemaga peremudel leidis esmalt toetust või vähemalt sallimist Taanis ja Prantsusmaal, siis täna tuleb sellega arvestada juba igal pool. Midagi ei ole teha, üksikvanemate hulk järjest kasvab. Eestis pole paraku aga õnnestunud aastate jooksul suurendada riigi tuge üksikvanemale, kuigi tegemist on kõige suuremas vaesusriskis oleva ühiskonnagrupiga. See õõnestavat perekonna püha institutsiooni.
Läinud sajandi 1990. aastatega võrreldes on Euroopas väljaspool traditsioonilist perekonda sündinud laste arv suurenenud kaks korda. Isegi katoliiklikul Iirimaal kasvas väljaspool abielu sündinud laste osakaal 15 protsendilt (1990) kümne aastaga 32 protsendini.
Eestis (ja Islandil) sünnib väljaspool seaduslikku abielu kuus last kümnest. Kuigi üks osa paare mõne aja pärast abiellub, näitavad uuringud, et vabaabielu pole ei prooviabielu ega ka midagi kergemeelset. Üha rohkem on meie kaaskodanike hulgas neid, ka vanemaid inimesi, kes ei vaja pikaajalise kooselu vormistamiseks (või lubamiseks) ei riigi ega ka kiriku õnnistust.

Lapsed sünnivad stabiilsesse keskkonda
Järelikult pole abielust erinevad perekonnavormid enam midagi erandlikku. Pigem on just traditsioonilisest abielust saanud kui mitte erand siis kindlasti üks võimalik kooselu vorm paljude hulgast. See on reaalsus, millele erinevates riikides vaadatakse otsa erineval moel. Mõnel pool ignoreeritakse fakte, teisal debateeritakse vihaselt aastakümneid, kolmandas kohas kohandatakse elu ja seaduslik ruum tegelikkusele vastavaks.
Briti teadlane Linda Hantrais viitas mullusel Euroopa rahvastikukonverentsil fenomenile, mille järgi abielulisus ja laste hulk pole (enam) üldse omavahel seotud. Kui Lõuna-Euroopas on suhteliselt vähe abielulahutusi ning ka vähem väljaspool abielu sündinud lapsi, siis samal ajal on ka laste arv peredes väiksem kui mujal Euroopas. Järelikult ei suurenda alatari ees öeldud jah-sõna ega ametlik paber iivet.
Itaalia filmidest tuntud mamma käratseva lastekarja keskel on minevik. Tegelikkus, eriti Itaalias, on ühe lapsega pere. Seevastu Põhjamaad, kus täna sünnib Euroopa keskmisega võrreldes rohkem lapsi, on suutnud peremudeli muutusega kõige paindlikumalt kaasas käia. Olgu siis jutt vabaabielupaaridele stabiilsuse loomisest, üksikvanemate toetamisest või homosuhete reguleerimisest seaduse tasandil. Kui Eesti eesmärgiks on õnnelikud pered, turvalised kooselud ja rohkem lapsi, siis tasuks meil just Põhjamaadest eeskuju võtta.

TAMM: Eesti Raudteed pole vaja riigil tagasi osta

Jüri Tamm
Riigikogu majanduskomisjoni liige
Sotsiaaldemokraat

Möödunud aegu ja minevikku taga igatseda pole Eesti Raudteest rääkides kõige targem tegevus. Kui nüüd otsustatakse Eesti Raudtee taasriigistada, siis tekib rohkesti küsimusi selle ettevõtte tuleviku osas. Eesti Raudtees riigi huve esindavad inimesed harrastavad robinhoodlikku tegevust, kus metsas puu otsas varitsetakse ja mööduvale vaenlasele ootamatult pähe karatakse. Kuidas kavatseb Eesti riik edasi raudteed opereerida? Kui efektiivselt ta arvab sellega hakkama saavat? Töötas ju Eesti Raudtee enne osalist erastamist miinustega. Mille arvel investeeringuid teha, kes on see hall kardinal või supermees punases ülikonnas, kes võluväel ja jõuga lendab halba BRSi asendama? Viljasalv ja Werol on hirmutavaks näiteks. Mulle ei meeldi, kuidas praegused võimulolijad riigi huve majandustegevuses kaitsevad ja edendavad. Näiteks Rahvaliidule on omane pada ajada. Rahvaliit valitsuses olles ainult räägib ega liiguta lillegi selleks, et infrastruktuuri, näiteks maanteevõrku arendada. Küll aga lobisevad nad, kui vajalik on neljarealine Tallinna-Tartu maantee Eesti majandusele ja inimestele ningmissugune suutäis riigipirukast raudtee näol loovutatud on. Taunimist väärivaid näiteid riigi kui omaniku tegevusest võib tuua mitmeid: Viljasalv, Werol. Seepärast puudub usk, et Eesti Raudtee taasriigistamise korral pailapseks saab. Riigil on olnud piisavalt võimalusi vähemusaktsionärina protsesse jälgida ja juhtida, miks seda tehtud pole, on teine küsimus. Täpsemini, miks rahuldas aastaid olukord, kus raudtee töötas, investeeris ja kasumit tõi, ja nüüd mitte. Kuidas ja kes jälgib riigi omanikupoliitikat, missugustest põhimõtetest lähtuvalt, kuidas võetakse vastu otsuseid? Kes, millal ja kuidas koostab,kooskõlastab ja viib ellu strateegiat konkreetsetes ettevõtetes? Missugused on aruandluse vormid ja volitusmäärad? Küsides kõike seda ühelt ametnikult, kes ühes ettevõtte nõukogus riiki esindab, sain vastuseks, et järelevalve põhieesmärgiks on omaniku huvide esindamine, mis seisneb põhiliselt jälgimises, et ettevõtte väärtus ei langeks. Kurioosne ja halenaljakas on selline naivistlik vaatenurk aga praegu arutletava olukorra valguses, kus riik soovib teiselt osanikult ettevõtte aktsiad tagasi osta. Nii majandustegevuse kui ka erinevate skeemide tulemusena on ettevõtte väärtust oluliselt kasvatatud ehk on saavutatud eesmärk, mille riik on väidetavalt seadnud. Nüüd, tagasiostmise korral, oleme aga sunnitud üle maksma. Ma ei tea, kas samad probleemid ja küsimused on kerkimas näiteks Estonian Airi puhul? Ma ei tea, mis on tulusus ja ettevõtte väärtus täna? Küll aga tean, et Eesti riigil on olulisi argumente rahvuslennukompaniis osaluse omamiseks, samuti kohustus kodanike ees neid otse ja omadega, hea kui ka soodsalt maailma lennutada. Eks igaüks peab otsustama, kui edukalt see õnnestunud on ja kas nii peaks jätkama.

Savisaare kaaskonnale meeldib pidada lahinguid
Jääb mulje, et inimesed, kes praegu esindavad riigi huve Eesti Raudtees, harrastavad robinhoodlikku tegevust, kus metsas puu otsas varitsetakse ja mööduvale vaenlasele ootamatult pähe karatakse. See on nii populistlik, punaste niitidega traageldatud. Midagi analoogset harrastati ka paar aastat tagasi Saaremaa Laevaliinide puhul ja milline on tulemus? Võib-olla on näide kohatu, kuid siiski, see pole Euroopa ärikultuurile omane. Huvide eest seismine ei tähenda mitte lahingute pidamist, vaid nendest hoidumist. Meil pole teada, mida kavatseb riik ette võtta Eesti Raudteega juhul, kui tagasiostu tehing või natsionaliseerimine osutub reaalsuseks. Kas meil on plaan? Teame kõik, kui raske on peremees olla. Siinkohal tuleb mõelda tulevikule. Kust tulevad need vahendid, olgu selleks siis kaks või kolm miljardit krooni, mis raudtee tagasiostuks vaja. Kas see summa on tõesti kutsutud riiki ja rahvast teenima?

Prioriteet olgu Tallinna-Berliini rongiühendus
Raudtee puhul räägime pelgalt transiidist ja kütuseveost, unustadesreisijateveoga seonduva. Näiteks oleme passiivsed Tallinna-Berliiniraudteeliini arendamise osas. Just selles suunas tegutsemine oleks aga riigimehelik käitumine. Lapselegi on selge, et tänasel päeval pole raudteejupi omamine julgeolekulise faktoriga seonduv. Selliselt mõteldes võiks ka sildu ehitada. Laseme üle jõe ja silla vaid neid, kes sõbrad, unustades, et reaalne lahingutegevus käib tänapäeval õhu ja kosmose või virtuaalse keskkonna kaudu. Eesti julgeolekuriske maandab huvide mitmus majandusruumis ja selle sidusus Euroopa Liiduga, sh logistikasüsteemidele põhinevalt.

PIKHOF: Mees annab sõna, mees võtab sõna

Heljo Pikhof
Tartu linnavolikogu liige
Sotsiaaldemokraat

Linn andis sõna – siis, kui volikogu kinnitas Tartu arengukava. Opositsiooni, sealhulgas sotsiaaldemokraatide pealekäimisel sai selles üksipulgi kirja pandud, mis aastal ja kui palju raha eraldatakse ühe või teise kooli ja lasteaia remontimiseks.
Linn võttis sõna tagasi – siis, kui volikogu kinnitas läinud detsembrikuus 2006. aasta eelarve.
Ometi on täna nagu toonagi kaks poliitilist jõudu, Reformierakond ja Keskerakond, samad, kelle esindajate hääled suuresti asja otsustasid.
«Tahan, annan, tahan, võtan tagasi» ei ole kindlasti põhimõte, millele saaks üles ehitada ühelt poolt nii tundliku ja teisalt nii põhjapaneva valdkonna nagu hariduse majandamine.
Koolidel on ju plaanid peetud ja oma võimalustest viimanegi välja pigistatud, et vastu pidada ühe või teise töö alguseni. Et hoolega unustatud lubadusi meelde tuletada, esitasid sotsiaaldemokraadid eelarve arutamisel oma muudatusettepanekud – lähtudes arengukavast. Aga räägi kui kurtidele kõrvadele.

Hädavajalik raha
Ükski kool ega muu lasteasutus ei vaja raha priiskamiseks, vaid ikka kurikuulsaks katuselappimiseks ehk siis kõige hädapärasemaks. Et küttesüsteem ära remontida – nagu näiteks Descartes’i lütseumis. Ega lapsed saa istuda päevad läbi külmas, kui see juhtub lõplikult üles ütlema. Või selleks, et spordimaja ehitada – nagu Karlova gümnaasiumis. Praegu toimuvad üle meetriste meeste ehk keskastme ja vanemate õpilaste võimlemistunnid enamjaolt õues, kuhu koerailmaga ei kipu keegi. Pole vist mõtet meeldegi tuletada, et inimene peab end vahetevahel ka liigutama. Seda enam noor inimene, kelle organism ja harjumused alles välja kujunemas, ja seda enam nüüdisajal, kui kössitatakse lõputult (arvuti)ekraani ees.
Puškini gümnaasiumis pureb hallitusseen aulaseinu, mis ohustab juba otseselt laste tervist, sest on ju allergiagi üks aja märke. Raatuse gümnaasiumis on riietusruumide põrand ära vajunud ja sinna alla koguneb lehkav pinnavesi. Tamme gümnaasiumis on klassitoad lõpuni remontimata, kunstigümnaasium pole näinud korralikku remonti ehitamisest saadik ehk on omadega viimase veere peal. Usun, et nendest näidetest on siililegi selge: varem lubatud raha on tõesti, on hädasti meie haridusasutustele vaja.

Keskkond kujundab
Olen ise aastaid olnud Veeriku põhikooli hoolekogus ja tunnen omal nahal, kui väga ootavad õpetajad, õpilased ja lapsevanemad kooli kordategemist. (Veeriku on seesama kool, kus aastataguse tormiga lendas juba üks aken tükkis raamiga eest ja kahe korpuse teisedki aknad püsivad ausõna peal ehk on kaela kukkumas.)
Samast kogemusest julgen kinnitada, et räägitagu mis tahes, lapsed oskavad hinnata ja hoida seda, mis on korda saanud.
Piinlikuvõitu näide küll, aga remonditud tualettides on korras nii kätekuivatid kui ka vedelseebihoidjad, ehkki ühe hoone WCd on suure ülekoormuse all, sest teised ei kannata kasutada. Me ei kahtle, et täisinimese tuju, tööviljakus ja teab mis veel sõltub keskkonnast, kus ta viibib. Miks ei peaks siis lapsel olema silma märgata ilu ja korda? Vähe sellest – just lapseeas kujuneb välja maitsemeel ja tahtmine luua ilu enda ümber.
Paraku kujunevad laste hinnangud paljus ka vahetu võrdluse alusel ja neil on valusalt tundlik kriitikameel. Meil on tõesti kenasti korda tehtud koolimaju – näiteks Miina Härma või Treffneri gümnaasium –, mille taustal võib kodu- või kodulähedane kool tunduda koolijütsile iseäranis väsinud, trööstitu, koguni vastumeelne. See on veel üks põhjus, et soovida linnavalitsejatele ausat arukust püüdlemaks tasakaalu poole.
Mis seal salata, abilinnapea lubas kõnepuldist, et kui tuleb lisaeelarve, küllap siis leitakse ka haridusasutustele investeeringuteks vahendeid juurde. Meeldiv on tõdeda, et oleme rikkamaks saanud, ja loota on, et linnaeelarvesse laekub kavandatust rohkem raha. Ehk laekub.
Siiski jääb kiusama küsimus: kes teab, missugust (poliitilist) tulekahju võetakse sel juhul kustutama hakata. Aga ehk saavad sealt tõesti ka koolid raha. Igatahes tahavad sotsiaaldemokraadid hoolega jälgida, et nii läheks.
Nagu näha, püsib koolide kordategemine kahel ehkul ehk kahel savijalal. Ometi on raske leida teist valdkonda koolide ja lasteaedade – meie laste kasvukeskkonna – kõrvale, mis peaks veel kindlamalt rajanema kaljupinnal. Koolide remont peab olema meie prioriteet ning saama nüüd ja tulevikus kaetud põhieelarvest. Ja lõpuks – ega sõnapidaminegi ole vähetähtis asi.

Tartu, tagumine vald?
Kui veel paari sõnaga riigi ja linna kasvavast jõukusest rääkida, siis ennekõike peaks sellest jaguma lastele. Riigi tasandil retoorika on rahvale selgeks teinud, et uuest aastast on koolitoit lapsele kuni põhikooli lõpuni prii. Kui nüüd lapsevanemailt siiski toiduraha küsiti, tekitas see pehmelt öeldes hämmingut. Hüva, kolm või viis krooni toiduraha lapse kohta päevas (10 krooni tuleb riigieelarvest ja 15 on Tartus kehtestatud piirhind) ei ole nii suur raha, et seda ei annaks kuidagi kokku kraapida. Küsimus on pigem põhimõttes, väärikuses, sotsiaalses õigluses.

NUUT: Rahapuudus ei tohiks olla Viljandi puhul mingi vabandus

Andres Nuut
Sotsiaaldemokraat

Mul on hea meel tõdeda, et Viljandi Linnavalitsus on lõpuks välja töötanud ja esitanud volikogule eelnõu munitsipaalõpetajate töö tasustamise aluste kohta, selle järgi kehtestatakse õpetajatele ühtsed palgaalammäärad.
Ehkki tegelikult oli linnavalitsus kohustatud seda tegema vastavalt minu poolt augustis esitatud eelnõule juba novembris, annan siinkohal siiski edasi oma tänu- ja kiidusõnad. Kui eelnõu volikogu saalis vastu võetakse, on linnas kaotatud ebavõrdsus õpetajate palgaalammäärade vahel. Selgituseks olgu käesoleva kirjutise juures ära toodud õpetajate palkade alammäärade võrdlustabel.
Nimetatud palgamäärad kehtestatakse õpetajatele, kellel on pedagoogide kvalifikatsiooninõuetele vastav kõrgharidus. Kvalifikatsiooninõuetele vastava keskeriharidusega pedagoogi palgaalammäär on 85 protsenti sama ametijärguga kõrgharidusega pedagoogi palgaalammäärast.
Järgmise sammuna peaksid linnajuhid mõtlema koolide ja lasteaedade abipersonali, näiteks kokkade ja õpetajate abide palkade suurendamise peale, sest paljud nendest vajalikest inimestest töötavad praegu miinimumpalgaga. Iseenesestki mõista ei ole see normaalne.
Teiseks ei saa kuidagi rahul olla sellega, et laste õppetööks hädavajalike töövihikute eest peavad maksma ikka veel lapsevanemad. Tahan meelde tuletada, et selline olukord on otseselt vastuolus põhiseadusega, mis ütleb, et põhiharidus on tasuta.
Kui tarvilike otsuste edasilükkamise põhjendus on see, et raha napib, siis on kallid volikogulased selles ise süüdi, sest praegusega võrreldavat maksumaksja rahaga priiskamist ei ole Viljandi Linnavolikogu kunagi varem korda saatnud.
Kui volikogu esimehe Tarmo Looduse hüvitis tõsteti 10 000 kroonini, siis millistel asjaoludel hakkab saama volikogu aseesimees Karl Õmblus 5000 krooni suurust kuuhüvitist? Tal ei ole ju niikuinii midagi teha! Kas siin pole mitte tegemist asjatu priiskamisega, mille tulemusena kannatavad teised valdkonnad?
Kui enne valimisi esitati programme kohaliku elu edendamiseks, ei maininud keegi, et kui ta osutub valituks, siis tahaks ta hakata saama 300 krooni volikogu istungil käimise eest, millele lisanduks 1000 krooni komisjoni esimeheks olemise eest. Eriti tähelepanuväärne on selles valguses märkida, et kõik linnavolikogu fraktsioonid saavad iga kuu raha fraktsiooni liikmete arvust lähtudes.
2006. AASTA eelarvesse on viljandlaste valitud mehed ja naised koos hüvitistega planeerinud volikogu ülalpidamiseks 977 600 krooni. 2005. aasta eelarves oli see number vaid 444 700 krooni!
Lugupeetud volinikud, loobuge oma hüvitistest ning planeerige vabanev summa laste töövihikute kulu katmiseks ja õpilaste prillitoetuseks. Kui volikogu tahab oma liikmetele tingimata hüvitisi maksta, siis olnuks korrektne, et nende suuruse üle oleks otsustanud eelmine koosseis. Praegu on välja kukkunud väga näotu lugu.

LAUR: Kollaste kaartide lõpp toob lõpu ka lapsesoodustusele?

Jarno Laur
Riigikogu liige
Sotsiaaldemokraat

Ühe etapi Eesti omariikluse arengus – laia omanikeringi tekkimise kaasa toonud omandireformi – lõppu tähistab valitsuse poolt riigikogule üle antud eelnõu erastamisväärtpaberite ehk rahvakeeli kollaste kaartide väljaandmise ja kasutamise lõpetamiseks. Näib, et ühe loogilise sammu astumisel, milleks on EVPde kasutuse lõpetamine ja järelejäänud tehingutes üleminek “tavalisele” rahale, soovitakse pesuveega välja visata ka laps. Nimelt on valitsus kavandanud sama seaduseelnõuga lõpetada ka lastega seotud 25 tuhande krooni suuruse hinnasoodustuse andmise maa väljaostmisel. Valitsusliit põhjendab eelnõu seletuskirjas, et hetkel on kõige mugavam soodustust lõpetada, nii ei peaks hakkama tulevikus rahas seda soodustust peredele kompenseerima. Ja veel – et tegu olla oma aja ära elanud sotsiaaltoetuse vormiga. Tule taevas appi! Kas võimulolevad reformi- ja keskerakondlased ning rahvaliitlased pole siiani aru saanud soodustuse mõttest?

Valitsuse soov arusaamatu
Eelnõu kohaselt lõpeb EVPde väljaandmine 2005. aasta lõpuga ja kogu erastamisväärtpaberite kasutamine 2006. aasta lõpus. Olgu Eesti inimeste hinnangud omandi- ja maareformile erinevad, on see protsess paratamatult lõpusirgel, sest maad on jäänud tagastada umbes 3 ning kompenseerida 0,5 protsenti, ehitiste puhul on vastav protsent 0,7. Hetkel kehtiva seaduse kohaselt on võimalik maa erastamisel müügihinda vähendada või väljaostuvõlga kustutada maaomaniku või erastaja iga lapse kohta 25 000 krooni ulatuses. Arvesse lähevad pärast 1996. aasta 7. juunit sündinud või sündivad lapsed. Seda sõltumata ostu-müügilepingu sõlmimise ajast. Neil, kellel müügihind täielikult tasutud või väljaostu jääk väiksem 25 000 kroonist, on õigus nõuda enammakstud summa tagasi.
Lapsesoodustuse aktuaalsus ei kao aga 2006. aasta jooksul ega ka mitte lähemate aastate jooksul, sest erastatud maa eest järelmaksu tasumine jätkub veel aastakümneid ning soodustused on seaduses tehtud selliselt, et arvestavad ka tulevikus sündivaid lapsi. Ainus loogiline hetk, mil vajadus taolise soodustuse järele kukub ära, on see, mil maa erastanud pered lapsesaamise east “välja kasvavad”. Õnneks on uute maaomanike hulgas päris palju noori peresid – seni on lapsesünni soodustust kasutanud üle kuue tuhande inimese, igal aastal taotleb umbes 300 inimest seda soodustust. Pole mingit põhjust arvata, et ka tulevikus oleks soodustuse taotlejaid oluliselt vähem. Pigem võib soodus riigi poliitika ja perede paranenud majandusolukord tuua kaasa laste arvu kasvu, seda kindlasti ka maad riigilt soetanud peredes. Aga seda me ju soovimegi! Jääb arusaamatuks miks soovib valitsus oma algatatud eelnõuga lapsesoodustuse andmisest loobuda?

Lapsesoodustus jäägu alles
Sotsiaaldemokraadid leiavad, et ei ole õige riigi välja antud vekslit valemängija kombel kehtetuks tunnistada. Teeme seetõttu riigikogus ettepaneku jätkata lapsesoodustusi maa erastamisel tähtajatult ning mitte siduda seda erastamise väärtpaberite kehtivusajaga. Lapsesoodustus maa erastamise puhul on aktuaalne ka tänasel päeval. Maa erastanud inimeste hulgas on tõesti nii edukaid ärimehi kui väiketalunikke ja see pole oluline, kas antud 25 000 krooni soodustust on saajale suur või väike summa. See ei ole sotsiaalabi vähemkindlustatutele või kingitus rikastele maaerastajatele, vaid riigi poolne tunnustus peredele, kus kasvamas meie järeltulev põlv. Märk sellest, et riik soovib maaomanikena näha elujõulist peret, kes oma maa ka lastele pärandab. Mida kauem on selle soodustuse taotlejaid seda õnnelikumad peaksime olema, sest see on märk Eesti elujõust. Kohatu on majandusedu aastail rääkida kokkuhoiust lapsesoodustuse arvel ja seejuures rääkida pisarsilmi iibeprobleemidest. Mitte emapalk või lapsetoetus ei julgusta Eesti peresid lapsi sünnitama, vaid ennekõike üldine suhtumine – ka riigi suhtumine – lastega peredesse. Seega on ka lapsesoodustus maa erastamisel märk riigi hoolivast suhtumisest oluline nii täna kui homme kui aastakümnegi pärast ning peab taoliselt ka edasi kestma pärast “kollaste kaartide” ajastut.

LÄNTS: Seksuaalvähemuste üleskutse on kutse tervele mõistusele

Randel Länts
SDE peasekretär

Viimastel päevadel on mul tekkinud tunne, et kuigi Eesti riik ja ühiskond on läände integreeritud, oleme samas mentaalselt paljuski veel idas. Telerit vaadates näidatakse mulle kriminaalseid seiku kajastavas saates, kuidas tanksaabastes ja laigulistes militaarpükstes kiilaspäine noormees Kaarli pst ja Pärnu mnt ristil ketiga mustanahalist möödakäijat tümitab ning kuidas mitte keegi vahele ei lähe; hiljem ühes Tallinna pubis Inglise kõrgliiga kohtumise vaatamist segasid pidevalt hõiked „kuradi neeger“ (tegemist oli Arsenali ja ManU kohtumisega ja Highburyl toimunud mängu üheks staadionireklaamiks oli näiteks mustanahalise prantsuse jalgpalluri Thierry Henry initsiatiivil väljatöötatud rassismivastane kampaania „Speak out!“). Järgmisel hommikul loen Postimehest, et mehe inimõiguste hulka kuulub prostituutide külastamine ja nende käest kõikvõimalike teenuste ostmine, sest klient on ju kuningas. Ja vähemtähtis pole hiljuti viie seksuaalvähemuste organisatsioonide ühise kirja ümber tekkinud furoor.

Muutunud ühiskond
Ühiskond on muutunud. Tänu internetile oleme igapäevaselt ühenduses tuhandete kilomeetrite taguste inimestega, vahetame nendega emotsioone ja kogemusi. Tänu Euroopa Liidule võib iga Eesti kodanik endale liidu piires suvalise elukoha valida. Kes valib siis kliima, kes armastuse, kes tasuvama töökoha, mõni aga kindlasti ka sõbralikuma ühiskonna pärast. Oluliselt oleme muutunud ka meie.
Jälgin huviga oma kahe noorema õe sirgumist. Noorem täitub kohe-kohe viisteist, teine on poolteist aastat vanem. Nende generatsioon on see õnnelik, kes on sisuliselt kogu elu vabas maailmas elanud. Ei mingeid kommunismi- ega üleminekuaja taakasid. Nende jaoks ei ole imelik näha Londoni või Pariisi tänaval toimuvat gaypride’i, nende jaoks ei ole imelik, et kõrvalseisjad või möödakäijad pidutsejaid rõõmsalt tervitavad; nende jaoks ei ole imelik istuda taksosse, mille roolis istub mustanahaline või turbanis mees. Nad lähtuvad inimesest, mitte tema sugutungist, nahavärvist või usutunnistusest.
Homoseksuaalsed kogukonnad on ju maailmas alati olemas olnud. Pole see mingi modernse maailma allakäigusümbol. Lihtsalt inimeste eneseteadvus ja õigused on oluliselt kasvanud. Olid ju kunagi mustanahalised Ameerika pinnal peamiselt orjad, praegu aga keegi vaevalt tuleb välja orjandusliku korra või ühe rassi domineerimise teise üle taastamise ideega. Veel eelmise sajandi alguses ei olnud naistel valimisõigust, tänapäeval ei sea seda keegi küsimuse alla. Sama lugu on ka seksuaalvähemustega. Nende püüdlused õiguse ja õigluse nimel on lihtsalt hakanud vilja kandma.

Inimeste seadused mitte seaduste inimesed
Mäletan hästi, kuidas kaotust aimav Res Publica tegi 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel konjuktuurse ponnistuse – sotsid toetavad homoabielusid. Noh, igati loogiline õlekõrs, statistikale tuginedes, oli enamik valijaid ju selle vastu. Üks mu sõber mainis hiljaaegu ka üht teist põhjust, miks tema arvates Res Publica niisuguse allakäigu tegi. Nimelt leidis ta, et noored hakkajad respublikaanidest juristid püüdsid liiga agaralt seadustega ühiskonda juhtida ja muuta, kui tegelikult toimib asjade käik otse vastupidi – seadusi luuakse vastavalt vajadusele. Inimene kipub ikka läbi pargi minema sealt, kust harjunud ja mugavam, mitte aga ilmtingimata mööda uut plaaditud teed. Ja nüüd, kui on tekkinud nii ühiskonnasisene surve ja olemas ka välismaine eeskuju, mida ei tasu alahinnata, sest piirid on valla samasooliste inimeste tsiviilpartnerluseks, tuleks seda soosivad seadusemuudatused ette võtta.
Igasugune rahva hirmutamine AIDSi hüppelise levikuga seoses samasooliste kooselu seadustamisega on väga inetu. Kui vaadata Eesti ühiskonda, siis pole HIVi levik mitte seksuaalvähemuste, vaid peamiselt siiski narkomaanide hulgas. Homoseksuaalsed inimesed on kõige turvalisema seksuaalkäitumisega. Ja seda just sellepärast, et nad on omad vitsad surmava suguhaigusega juba aastakümnete eest kätte saanud. Võiks ju ka väita, et mustanahaliste osakaalu kasv Eestis viib tänavakuritegude suurenemisele või moslemite tulekuga tihenevad enesetapurünnakud. Absurd!

Homost poeg ja tütar mustale mehele
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu ütles Postimees Online’ile antud intervjuus, et ta ei pea samasooliste peresuhete seadustamist otstarbekaks. Ja nüüd, härra Reinsalu, on mul Teile küsimus. Oletagem, et Teie korralikus ja armastavas perekonnas kasvavad kristlikust moraalist kantud poeg ja tütar. Ometi läheb nii, et Teie poeg on homoseksuaalne ning tütar otsustab võõramaalasele mehele minna, veel hullem, mustanahalisele võõramaalasele. Kas Te hakkate neid selle tõttu vähem armastama? Või lähenete probleemile juriidilisest või põhiseaduslikust aspektist? Või jätkate nende armastamist endistviisi, armastate neid kui oma poega ja oma tütart?
Minu sõprade ja kolleegide hulgas on mõlemast soost seksuaalvähemuste esindajaid. Öelge mulle, kas Te soovitate mul nendele iga päev meelde tuletada moraali? Või äkki peaks ma neile hommikutervituse asemel hoopis vaikoepliklikult „Te olete värdjad“ näkku karjuma? Ei, need inimesed on osa minu elust ja nad on mulle väga tähtsad. Ma ei saa neid alt vedada pelgalt nende partnerieelistuste pärast.
Viie seksuaalvähemusi esindava organisatsiooni üleskutse ei ole ju midagi muud kui kutse tervele mõistusele. Nemad on teinud omapoolse kompromissi, või nagu Lisette Kampus oma Päevalehes avaldatud artiklis ehedalt kirjutas, teevad nad seda igapäevaselt, ega nõua midagi radikaalset. Nad soovivad elada normaalset elu. Nad soovivad, et nende valikuid tunnustatakse, et nende armastus on riigi silmis sama kaaluga kui naise ja mehe vahelised tunded. Nende soov on, et neis nähakse eeskätt inimest.