PIKHOF: Ellujäämise võimalikkus

Heljo Pikhof
(artikkel ilmus 26.09. 2006 Tartu Postimehes)

Vanemahüvitis on õige ja hea asi. Ei tahaks arutleda, kas ja kui palju on see sündimust suurendanud, ent asjal on konks küljes: sündinud lapsed tuleb ka suureks kasvatada. Kõik lap-sed – nii jõukate vanemate kui ka tudengipere omad, leiab sotsiaaldemokraat Heljo Pikhof.

Vanemaid ei valita
Või valitakse siiski? Vanemahüvitise ülemmäär on tõusnud 20 000 krooni ligi, alammäär püsib ikka ühel tasemel – ümmarguselt 2480 krooni kuus. Mõttetu on vist küsida, kumb neist arvudest on kaalukam argument, kui vanemad on pandud valiku ette, kas anda veel sündimata lapsele eluõigus või mitte.
Liiati on mul kuri kahtlus, et säärane ränk valik on sagedasem just nooremate paaride puhul, kus nii mees kui naine mõlemad alles õpivad ega ole jõudnud seega veel ronida ametiredelil haljale oksale. Kui mitte üksnes «vaprad ja ilusad», vaid ka tudengipaarid tunneksid riigi käegakatsutavat tuge, võiks meil sündida rohkem lapsi.
Et see tahtmine pelgalt retoorikaks ei jääks, tuleb muuta vanemahüvitise kord õiglasemaks: suurendada selle alammäär pooleni keskmisest palgast ja siduda see iga-aastase palgatõusu külge. Selle raha eest saaks tudengipere Tartus juba toa üürida ja vähenõudliku lapsehoidjagi võtta – kui õnneks läheb.
Praegu on aga nii, et kui meie loo potentsiaalsed tegelased pole omakorda osanud valida selliseid vanemaid, kellel on võimalus neid lahkesti toetada, lükatakse lastemõte lihtsalt ebamäärasesse «helgesse» tulevikku.

Second-hand'ist ei osta
Ega lapse vajadused siis sellega otsa saa, kui ta pampersieast välja kasvab. Nõksuke
aitaks peret edasi see, kui pikendaksime vanemahüvitise maksmise aega senise ühe aasta ja nelja kuu pealt lapse aasta ja üheksa kuu vanuseni. See on tehtav, see on võimalik.
Mõne aja pärast jääks
ainult lapsetoetus – lapsetoetus, mis on aastaid püsinud ühesuurusena ehk 300 krooni kuus. Ometi on üheainsagi aastaga – augustist 2005 augustini 2006 – tõusnud toidukaupade hinnad 6 protsenti. Kiiresti sirguvate laste rõivatükke annab veel korduvkasutusse võtta, kuid toitu juba second-hand'ist ei osta. Seega on vaieldamatult tarvis suurendada ka lapsetoetust.
erakonnad on üsnagi marginaalne nähtus, ent ilma lasteta ei püsi ei riik ega rahvas.
Tõsi, riigieelarvest nõuaks see meede tubli tüki, aga eks me ole ju viimasel ajal vaielnud pigem selle üle, millise erakonna mõjualusele, millisele ametkonnale tuleks lisaeelarvest – kordan: lisaeelarvest – kopsakam summa.
Leppigem siis kokku ja andkem lastele – pühime ühtlasi tüli majast välja. Seda enam, et erakonnad on üsnagi marginaalne nähtus, ent ilma lasteta ei püsi ei riik ega rahvas. Või julgeb keegi vastu vaielda?
Järk-järgult tuleks pikendada ka lapsetoetuse maksmise iga: noore puhul, kes veel ise ei teeni, vaid käib alles kõrg- või ametikoolis näiteks 23. eluaastani, nagu on nii mitmeski Euroopa riigis.
Vanematöö väärtus
Meie rahvastikukäitumine on säherdune, et vähemalt pooled lapsed sünnivad vallaslastena. See on tõsiasi, meeldigu see meile või ei. Suur osa emasid söandabki jäädagi meheta last kasvatama.
Üksikvanema toetus – 300 krooni kuus – võiks ju naerma ajada, kui poleks nii mõnelgi puhul sõna otseses mõttes igapäevase leiva küsimus. Tuhande krooni peale kannataks ühiskond selle juba praegu tõsta, ja kui meie majandus jätkuvalt imesid teeb, siis edaspidi ehk edasi. Elame, näeme.
Üks vanematöö varjukülgi, mis kipub kergesti kahe silma vahele jääma, on pensioni arvestamine lapsekasvatamise aastate eest.
Ema või isa võib rahumeeli kolm aastat oma last kantseldada, oskamata arvatagi, et tähtsatesse paberitesse läheb see aeg sedasi kirja, nagu oleks ta ainult kolm-neli kuud tööd teinud. Sest riik tasub niimoodi tema eest sotsiaalmaksu.
Selle natukese oleme lapsi kasvatavale vanemale küll võlgu, et tema tööaasta läheks täie eest kirja. Vähe sellest, me peaksime hoopis läbi mõtlema korra, kuidas maksta tulevikus vanemale pensionilisa – vastavalt suureks kasvatatud laste arvule.
Ja kui ema (või isa) on kolm aastat ühtepanu töölt ära olnud (kahe lapsega kaks korda kolm aastat), tuleks talle ja temasugustele luua täiendkoolituse toetus, mis lihtsustaks tema tagasipöördumist tööturule.

Täisinimese otsused
Kui tudengiperre, kes päris omapead toimetab, sünnib täna laps, kipub see õppimise seisukohalt lõppema fiaskoga: isa tuleb koolist ära, et minna tööle, ja ema tuleb koolist ära, et jääda lapsega koju. Ometi ei pruugiks see nõnda olla.
Kui poole keskmise palga suurusele vanemahüvitisele lisanduks kindel teadmine, et saad lapse iga kell sõime või lasteaeda jätta, et aia vanemates rühmades on alusõpe tasuta, nagu on tõeliselt tasuta kogu koolitee kuni keskkooli lõpuni välja, võiks nooruse tarmuga hõlpsasti ühitada õpi- ja pereelu. Et me vanusest sõltumata paindlikke töövõimalusi vajame, näitavad kõik uuringud.
Ja veel – sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et 60 protsendile gümnaasiumilõpetajatest tuleb tagada tasuta kõrgharidus. See võtaks paljudelt ära sellegi paine, et kuidas ja millal suudab ta ükskord õppelaenu tagasi maksta.
Kui võtaksime kõik need konkreetsed asjad ühiselt ära teha, ei pruugiks noor inimene tunda end lõksuaetuna, vaid võiks täisinimese kombel langetada oma suuri otsuseid.

MIKKO: Aitäh, Jüri Jaanson!

Marianne Mikko
Euroopa parlamendi liige
(artikkel ilmus 16.09.2006 Pärnu Postimehes)

Eelmisel pühapäeval Pärnu Tervise juures vangutas üks vanem proua pead ja ütles, et tema ei teadnudki selliste toredate skulptuuride olemasolust Pärnus.
Meid oli oma poolsada tervisekäijat. Ilmselt oli meie hulgas teisigi, kes esimest korda märkasid kodulinnas midagi, mis neid meeldivalt üllatas.

Naised rajal, mehed tugitoolis
Mind üllatas hoopis üks teine asi, Jüri Jaansoni kahe silla jooksu tervisekäijad ise. Mitte see, et 3,5 kilomeetrit oli käimas umbes 50 inimest, ega ka see, et 8,9 kilomeetri käijaid oli poole rohkem. Mind ei üllatanud, kui palju oli naisi. Mõttesse jäin hoopis selle üle, miks käijate hulgas oli nii vähe mehi.
Meie lühikesel rajal oli kolm-neli täiskasvanud meest. Mehehakatisi oli rohkem. Aga nemad olid 10-11aastased poisid, kes olid kohale tulnud õpetajate kutsel. Pikemal rajal moodustasid täisealised mehed kümnendiku.
Ma ei soovi kuidagi alahinnata mehi jooksurajal. Nad jooksid vapralt. Neid oli palju. Ja mitte ainult profisportlased. Ise puutusin kokku kahe koolivennaga, kes edukalt raja läbinud olid. Kumbki neist ei teeni elatist spordiga. Aga meeste näod olid rahulolevad. Ja õigusega.
Kui aga rääkida käimisest, siis jaapanlaste arust peaks iga täiskasvanud inimene päevas kuus kilomeetrit käima. Ikka selleks, et tervise juures püsida.
Niisiis on Pärnu naised selle tõe omaks võtnud. Vähe sellest! Kui Munamäel võimlesime, ei vedanud ükski tervisekäija seanahka. Mõne vanus ületas 70 eluaasta piiri ...

Imelikest eelarvamustest lahti
Miks mehi ikkagi käijate hulgas nappis? Ma ei oska vastata. Tahaks ise ka teada, miks see nii on. Kas sellepärast, et meestele ei meeldi ühisüritused?
Ei vasta tõele, sest lõviosa jooksjaid olid mehed. Või seepärast, et käia võib ka omaette? Ometi pole eriti märganud Pärnu rannas eri aastaaegadel jalutades, et kohtaks ülemäära palju meessoost pärnakaid värsket mereõhku hingamas.
Või on levinud arvamus, et mehel on muudki teha kui narri mängida ja jalutada?
Minu meelest on Nõukogude ajal üles kasvanud eestlaste hulgas päris palju imelikke eelarvamusi. Et mis on tõsine tegevus ja mis mitte. Mis on naiselik ja mis mehelik. Ilmselt on värskes õhus käimine naiselik ja telerist spordisaadete vahtimine mehelik. Vähemasti jääb selline mulje.
Kui nii, on sellest väga kahju. Kõik mu mitte-eestlastest sõbrad, kellele olen Pärnut tutvustanud, on meie parkide rohkusest, merest ja jõest vaimustatud. Tõsijutt!
Seepärast kutsun üles avatud silmade ja kopsudega siinsamas oma kodulinnas aega maha võtma ja üks tund (jaapanlaste 6 km!) nautima linna, millesarnast Euroopas pole.
Muide, statistika järgi on eestlased ühed kehvemad puhkajad Euroopa Liidus.
Pärnakad võiksid olla meeldiv erand. Loodus ja Jüri Jaanson annavad selleks suurepärase võimaluse.

PADAR: Toomas hendrik Ilves on kogu rahva president

Ivari Padar
SDE esimees
(artikkel ilmus 25. septembril SLÕhtulehes)

Ma olen viimastel nädalatel palju viidanud Marju Lauristini ütlusele. See kõlab järgmiselt: «Sotsiaaldemokraatidele on omased nii avatus ja rahvusvaheline koostöö kui ka tugeva rahvusriigi idee, sest ainult tugev rahvusriik saab olla «rahva kodu», nagu põhjamaade sotsidel on kombeks öelda.»
Pärast niisugust sügavat mõtet ei peaks vist enam keegi kahtlema selles, et sotsiaaldemokraadist president Toomas Hendrik Ilves muudab riigipeaks saades Eesti rahva koduks. Just tema on see, kelle loomuses on seista oma avatusega tugeva rahvusriigi eest.

Kogu rahva eest
Ilves on kahtlemata kogu rahva president. Ta valiti demokraatlikul viisil, tema seljataga on suure osa eestimaalaste toetus. Selle kinnituseks olid laupäeval Tammsaare pargis sinimustvalgeid lippe lehvitav rahvahulk ja need kodanikud, kes ootasid pärast valimistulemuste selgumist Estonia ees ning olid südamest õnnelikud.
Minu jaoks oli see tohutu emotsioon – astuda välja Estonia ustest ja võtta vastu õnnitlusi ja tunda piiritut rõõmu koos teistega. Siinkohal võin ma panna käe südamele ja öelda: mul on hea meel, et minu juhitud erakond andis Eestile sotsiaaldemokraadist presidendi, kuid sama kindlalt ütlen ma seda, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond ei hakka end kunagi tituleerima presidendiparteiks.
Eestis ei ole enam presidendiparteid, küll on aga ekspresidendipartei. Rahvaliidu kuvand on nii tihedalt seotud Arnold Rüütli ja tema presidendiks tegemisega, et Rüütli kaotus on Rahvaliidu jaoks oma näo kaotamine.
Presidendivalimised tegid meile ja kogu ühiskonnale selgeks ühe asja: ainult Sotsiaaldemokraatlik Erakond on Eestis nii sotsiaalne kui ka demokraatlik erakond. Meid ühendab Keskerakonna ja Rahvaliiduga arusaam, et suur osa inimestest vajab suuremat riigi tuge. Ent meid lahutab Keskerakonnast ja Rahvaliidust väga selgelt nende ebademokraatlik käitumine: valijameeste häälte ostmine investeeringutega riigieelarvest, JOKK ehk «juriidiliselt on kõik korras»-mõtteviis ning Arnold Rüütli muutmine erakondadeülesest presidendist Edgar Savisaare peaministriks saamise garandiks.

Tänu Rüütlile
Tahan tänada Arnold Rüütlit tema viieaastase ametiaja eest. Eriti tõstan esile Rüütli seisukohavõtte Euroopa Liidu rahvahääletuse eel 2003. aastal, mis aitasid suuresti kaasa asjaolule, et rahvahääletusel toetas Eesti ühinemist kaks kolmandikku osalejaist.
Inimlikult on mul kahju, et Rüütel laskis end kahe erakonna poliitilistesse mängudesse sisse mässida. Keskerakond ja Rahvaliit panid ta KERA leppega rumalasse olukorda ning võtsid rahvalt usu, et Rüütel võiks olla parteideülene riigipea. «Garandiks» tegemine ja riigikogus mitte kandideerimine kahjustas Rüütli mainet rahva silmis ning selle asemel, et lasta teenekal riigimehel väärikalt lahkuda, rikuti tema hea nimi.

Puhas lehekülg
Toomas Hendrik Ilves pidas eile Estonias pärast tulemuste selgumist sõnavõtu, mille lõpp jääb tõenäoliselt kestma üle aegade ja peaks kindlasti jõudma kõikide poliitikute teadvusesse.
Ilves ütles järgmiselt: «Nüüd on kampaania läbi. Pöörame uue ja puhta lehekülje. On vaja edasi liikuda. On aeg pinge maha võtta, pahasti ütlemised andestada. Eesti ühiskonda ei huvita, kes poliitikutest on omavahel sõbrad ja kes vastased. Keskendugem tulevikule: ainult seda meilt oodatakse.»
Keskerakonnale ja Rahvaliidule on see suur väljakutse. Kui nad jätkavad vanaviisi, vihastavad nad Eesti rahvast üha enam, ning see maksab kätte juba mõne kuu pärast märtsivalimistel. Rahva mälu ei ole lühike, nagu poliitikud vahel naljatledes ütlevad või loodavad. Ma arvan, et viimaste kuude poliitiline kultuuritus on naljast väga kaugel ja rahvas mäletab neid sündmusi väga selgelt. Need läksid Eesti kodanike südametesse ja sealt ei kustuta nii lihtsalt midagi.

LAURISTIN: Puhtalt lehelt?

Marju Lauristin
(artikkel ilmus 25. septemberil 2006 EPLis)

Presidendikampaania, millest ei osatud oodata muud kui poliitikute jõukatsumist, jõudis lõppfaasis Eesti jaoks lootusrikkasse pöördepunkti.

Esmakordselt hakkas suur hulk seni poliitika suhtes üsna ükskõikseid ja usalduse kaotanud inimesi tõsiselt võtma oma rolli rahvana, kelle käes peab olema ja saab olla võim mõjutada poliitikute valikuid ja määrata oma riigi arengut. Inimesed, kes olid tülpinult leppinud, et asju otsustatakse üle nende pea käivates mängudes, hakkasid küsima: “Millist presidenti meie vajame, selleks et iseennast selles riigis hästi tunda?”

President ja identiteet
Estonia saalis toimunud poliitilist rituaali oma kodus telerite ees hinge kinni pidades jälginud inimeste jaoks polnud kaalul mitte see, kelle pere kolib järgmiseks viieks aastaks Kadrioru lossi. Presidendikandidaatidelt oodati sõnumit, millega samastuda ja milles tunda ära iseennast, vastust oma lootustele või hirmudele.
Kampaania alguses propagandistlikult võimendatud parema-vasaku valik ning kahe Eesti vastandamisele mängimine jooksis tühja, kui selgus, et kõik Eesti poliitilised jõud on hetkel vähemasti sõnades sama meelt: eurorahadega paisunud riigi rahakotti tuleb senisest rohkem kasutada rahva heaolu tõstmiseks ja lastega perede, puuetega inimeste ja vanurite väärikama ja turvalisema elu tagamiseks. Sotsiaaldemokraat Toomas Hendrik Ilvesele on presidendina antud võimalus selle üksmeele püsimist toetada. Kuidas see aga konkreetses poliitikas teostub, jääb üheks kevadiste parlamendivalimiste põhiteemaks.
Esialgu ajakirjanduses vaid poliitilise mänguna serveeritud presidendivalimiste tähendus muutus kampaania käigus eksistentsiaalseks, koguni müütiliseks valikuks kahe tee vahel. Kandidaatide isikust sai kahe vastandliku samastumisvõimaluse märk, rahva lõhenenud identiteedi väljendus. Ilvesest vermiti “tulnukas”, kes tähistab lääne väärtusi ja hirmutavat avamaailma, Rüütlist tehti “oma” hoidja, mugavate koduseinte kaitsja. Üks kehastas vanemate põlvede poolt läbi elatud alandavat minevikku, teine tähistas mineviku painest vabanemist. Segaduses ühiskonda tulevikule häälestava kammertoonina kajas kultuuriinimeste hääl.
Valimiskampaania mürast hoolimata sai põhiküsimus kõigile kuuldavaks: kas oleme nõus jätkama vaikset vajumist Euroopa tähtsusetuks idaprovintsiks, mille kohta arvatakse, et selle pealinn asub Riias, või oleme valmis uuesti pingutama selle nimel, et leida 21. sajandi Eestile selge sihtmõte, mis kõlaks üle Euroopa ja innustaks uusi põlvkondi selle maa ja rahva liikmena oma koda rajama? Saja-aastase Estonia saalis langetati liisk tuleviku väljakutsete vastuvõtmise poolt. Õhus oli üle pika aja tunda aatelise poliitika hõngu.

Meedia roll
Paljudele meenutas olukorra emotsionaalsus 15 aasta tagust kirglikku vastasseisu. Nagu ütles ka üks Estonia saalis intervjueeritud valimiskogu liige: pärast laulva revolutsiooni ärkvelolekut oli rahvas nagu unele vajunud. Nüüd tunti jälle, et on aeg ärgata. Sellises polariseerunud õhkkonnas toimis meedia eri valikute võimendajana ja avalikkuse tähelepanu koondajana, keskendudes ootuspäraselt kriitilistele ja vaieldavatele momentidele. Et mineviku ja nõukogulikkuse teema kujuneb presidendikampaanias üheks kesksemaks, oli selge juba pärast iseseisvuspäeva. Samas oli kõigil osapooltel võimalus end avada ja oma põhimõtteid kaitsta. Et kaotajaks jäänud süüdistavad ajakirjandust, mitte iseennast, on samuti ootuspärane. Meediale on ette heidetud süüdistuste üle vindi keeramist. Väärib omaette analüüsi, mis teemasid ja hinnanguid algatasid ajakirjanikud ning kui oluline roll oli avalikkuse üha jõulisemaks muutunud soovil saada lahti valedest ja väljendada hingele kogunenut ning kui palju provotseerisid teravat ja kohati kurja vastasseisu asjaosalised ise oma avaldustega.
Meediast rambivalguses võimendus halastamatult tõe väänamine, küünilisus, jõhkrus, tigedus, ebakindlus, ülbus ja ebasiirus. Muidugi oleks debattides võinud olla vähem hinnangulisust ja deklaratiivsust ning rohkem näha ajakirjanike kriitilist poliitikaanalüüsi, mis oleks sundinud poliitikud üldsõnaliste arvamuste asemel põhjendama oma konkreetseid valikuid ja seisukohti. Nii jäid presidendikandidaatide maailmavaatelised valikud lõpuni selgeks rääkimata, näiteks vastamata küsimusele, milles erineks Rüütli garanteeritud KeRa populistliku vasakpöörde elluviimine Ilvese esindatavast läänelikust sotsiaaldemokraatiast.

Tagasi argipäeva
Nüüd, kui valimiskogu rituaal on lõppenud, oleme jälle argipäevas, et toimunu läbi seedida ning selgeks teha, milliseid kohustusi ja väljakutseid valimiskogu tehtud valik nii võitjatele kui ka kaotajatele kaasa tõi. Mis saab edasi? Kuidas mõjutas laupäeval Estonia saalis toimunu ja selle pikk ning tormiline eelmäng praktilise poliitika jaoks hoopis määravamaid 2007. aasta riigikoguvalimisi?
Valitsuskoalitsiooni avalik lõhkiminek presidendikampaanias, peaministri ja tema kabineti liikmete üksteisele teleekraanil öeldud teravused panevad kahtlevalt õlgu kehitades kahtlema lubatud koalitsioonikoostöö sujuvas jätkumises kuni märtsivalimisteni. Reformierakond on mõnes mõttes “kahvlis”, sest presidendikampaaniaga toitu saanud soov näha Eestis siiramat ja aatelisemat poliitikat ei lähe kuidagi kokku praegu Stenbocki maja valitseva koosluse kavaldamise ja vastastikuse umbusaldamisega. Kuid ka Kadriorgu kolinud Ilvese ees seisab raske ülesanne tõestada oma leppimatust senise pragmaatilise erakondade erahuvide riigi huvidele eelistamise suhtes, kui Toompeal jätkatakse võimu säilitamise nimel diile, milles osaleb ka üks tema põhilisi toetajaid.
Lähtudes viljakast koostööst presidendikampaania ajal, oleks ju reformierakondlastel võimalik moodustada presidendivalimiste käigus kujunenud jõujoonte toel (riigikogus saaks arvestada 65 toetushäälega) vähemusvalitsus ilma Savisaare ja Reiljanita. See puhastaks õhku ning annaks kõigile erakondadele aega keerata uus lehekülg ning tulla riigikoguvalimistel valijate ette selgelt eristuva positsiooniga. Lõppude lõpuks võidaks sellest ka need Keskerakonna ja Rahvaliidu ausameelsed poolehoidjad, kes vajavad mõtlemisaega oma juhtide valearvestuste ja manipulatsioonide kriitiliseks hindamiseks.

Kas kolmikliit uueneb?
Sotside ja paremerakondade koostöö, mis viis Ilvese võidule, on tekitanud ootuse uuenenud kolmikliidu taassünniks. Seda ootust toetab presidendivalimistel taas selgesti ilmnenud eraldusjoon julge uuenemise pooldajate ja alalhoidlike vana säilitamist eelistavate inimeste vahel. Ka sotsioloogilised uuringud näitavad sellise joone püsimist.
Veel viis aastat tagasi, “kahe Eesti“ diskussiooni puhkemisel, oli ühel ja teisel pool seda eraldusjoont pea võrdselt nii eestlasi kui ka mitte-eestlasi. Pärast Euroopa Liiduga ühinemist inimeste heaolus toimunud positiivsed nihkeid on tublisti suurendanud eestlaste toetust läänelikele uuendustele ja soovi teha julgeid tulevikukavu. Et tuleviku suhtes kartlikuma ja mineviku suhtes leplikuma valijaskonna osa moodustavad suuremal määral just muulased, väljendus selgesti ka Rüütli toetajaskonna koosseisus. KeRa lootus mängida läänevastasusel ja tulevikuhirmul ei leidnud vastukaja eestlaste suurelt enamuselt, küll aga kõlas kutsuvalt mitte-eestlaste jaoks. Nende hirmude leevendamine on Ilvese üks suuremaid väljakutseid presidendiametis.
Kolmikliidu taastumise suhtes on erakondade endi ja ka rahva seas kuulda nii poolehoidu kui ka skeptilisi hääli. Presidendikampaania ajal kogetud meeskonnatunne ja rahva toetus annavad selleks positiivse impulsi. Samas on Reformierakond harjunud Savisaare ja Reiljaniga ühise valitsuse mugavuslipu all asju ajama, nii et uuendusliku poliitika avamerele naasmine võib tunduda hirmutav. Pole veel selgust, mida tegelikult tähendab tekkiva ühend-erakonna rahvuslik-konservatiivne suundumus, samas kui Res Publicast on kostnud ühiskonna veelgi paremale pööramist toetavaid hääli. Sotsiaaldemokraadid on erakonna õige nime tagasisaamisega kogunud enesekindlust oma joone ajamiseks ja nii populistliku pahempoolsuse kui ka äärmusliku parempoolsuse vastu seismiseks. Ilvese võit kahtlemata toetas seda soovi.
Õnneks on kõigil erakondadel enne uut valimiskampaaniat aega rahuneda, mõelda ausalt ja kriitiliselt läbi nii oma senine poliitika kui ka tulevikuvisioonid ning häälestada end avatud lainele ühiskonna kõrgenenud ootuste suhtes. Loodetavasti jätkub kodanikusurve jõudu kogenud rahval jaksu mitte väsida ja panna oma tahe maksma ka riigikogu valimiskastide juures.

ILVES: Tulevikulootus

Toomas Hendrik Ilves
SDE presidendikandidaat
(artikkel ilmus 22. septembril 2006 Postimehes)

Lõppev valimiskampaania näitab, et pärast president Lennart Meri lahkumist on meie ühiskond vajunud rohkem kreeni ja on lõhestunum kui varem, kirjutab Toomas Hendrik Ilves.
Kui sõitsin eelmisel nädalal tagasi Rakverest oma raamatu esitluselt ja möödusin sealsest gümnaasiumist, meenus mulle kümne aasta tagune telefonikõne president Lennart Merile.
Töötasin toona Eesti Vabariigi suursaadikuna Washingtonis. Olin just lugenud värskest Economisti numbrist ülevaadet maailma majandust lähiajal enim mõjutanud tegureist. Tabasin end mõttelt, et plahvatusliku internetiarengu tõttu on maailm väga kiiresti muutumas ning Eesti ei tohi jääda selles arengus sabassörkijaks. Midagi on vaja ette võtta, ära teha.
Võtsin südame rindu ja helistasin president Lennart Merile. Muude asjade kõrval tutvustasin talle ideed arvutiseerida kiiresti kõik Eesti koolid. «Väga hea!» ütles Meri ja lubas seda mõtet igati toetada.
Oma autoriteeti kasutades hakkas Meri kohe rääkima ideest, mis läks ajalukku Tiigrihüppe projektina. Tänu Meri sõna jõule võttis ühiskond selle mõtte kohe omaks, valitsusel tekkis tugev motivatsioon varustada koole arvutitega ning paari aastaga oli ideest saanud tegelikkus.
Meenutan Tiigrihüppe-projekti lugu sellepärast, et see seob tänapäevale väga omaselt näiliselt kauged asjad – suursaatkonna Washingtonis ning gümnaasiumi Rakveres. Washingtonis sündinud ideest sai kasu see kool ning tulevikus võib sellest koolist võrsunud IT-spetsialist oma kodukülast lahkumata müüa omakirjutatud tarkvara Washingtoni firmale.
Mis aga kõige olulisem: Tiigrihüppe lugu näitas seda, milline võim on Eesti Vabariigi presidendil, kellel erinevalt valitsusest ja riigikogust pole võimalust raha jagada või seadusi teha. Tahan presidendina kasutada just seda riigipea võimu – tema sõna ja autoriteedi jõudu.
Olen presidendikandidaadina kogu aeg rõhutanud, et presidendil on Eesti põhiseaduse järgi eelkõige moraalne mõjujõud. Ta ei saa tõsta pensione ega ehitada teid. Rahvast ei tohi petta, seepärast pole ma ka katteta lubadusi jaganud.
Lähtun oma ideedes Eesti põhiseadusest ja presidendi kui põhiseaduse garandi volist. Kui mind usaldatakse, tahan mängida olulist rolli Eesti väärtuste kaitsel ja uute ideede väljatöötamisel. Kuigi olen töötanud viimased kaks aastat Brüsselis, elan oma esivanemate talus Viljandimaal Ärmal, mille juurde viib sügiseti vaevuläbitav vallatee. Ma mitte ainult ei räägi maaelu tähtsusest, vaid elan maal.
Minu vanematele ja mulle peale sunnitud välismaal elamise eelis on see, et olen palju ringi käinud, näinud ilma ja inimesi. See on minu eelis, mitte miinus. Nagu näitas töö välisministrina, oli erinevast taustast kasu suhetes Euroopa Liiduga.
Praegu pole Euroopa Liit enam välispoliitika, vaid sisepoliitika. Europarlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsioonis survestan kolleege pidevalt muutma ühtset põllumajanduspoliitikat, nii et see arvestaks õiglasemalt uute liikmesriikide põllumeeste huvidega.
Mul on hea meel, et kolm Balti riiki tegid ettepaneku ÜRO peasekretäriks kandideerida just ametist lahkuvale Läti presidendile. Originaalne, julge ja võõrkeeli oskav Vaira Vike-Freiberga on esindanud väga tarmukalt nii Lätit kui ka teisi Balti riike. Igale väikeriigile on oluline, et nende poliitikuid maailmas teataks, et me ei oleks unustatud rahvas. Siis ei saa suuremad riigid meist ja meie huvidest üle sõita.
Olen kogu elu elanud demokraatlikus ühiskonnas. Mulle on iseenesestmõistetav teadmine, et nii inimestel kui ka kohalikul omavalitsusel on õigus ennast kaitsta valitsuse vastu. Samas on presidendil mõttetu ja kasutu lõigata endale odavat populaarsust valitsuse kirumisega. Pigem peab president tegema koostööd peaministriga, kallutama teda laiema kandepinnaga otsuste poole. Ainult siis on abivajajail presidendist kasu.
Mäletan, et kui kaks aastat tagasi tunnustas minu tööd Euroopa Parlamendi valimistel 76 000 Eesti kodanikku, siis tundus see arv hoomamatult suur. Tänavu olen kogenud sama suurt toetust. Arvamusküsitluste järgi toetab minu kandidatuuri 65% eestlastest ning kolmapäeva õhtul ETV otsesaatesse helistanutest 70% televaatajatest. Suur tänu teile selle toetuse eest.
Tahan siinkohal ka vabandust paluda. Nendelt kultuuritegelastelt, teadlastelt ja muusikutelt, kes julgesid samuti minu kandidatuuri avalikult toetada ning selle eest karistada said. Villu Reiljan käskis kultuurirahval jääda oma liistude juurde ja Edgar Savisaar halvustas telesaates kirjanik Jaan Krossi.
Seepärast luban, et kui valijamehed otsustavad minu kasuks, siis pole mitte ainult tuntud kultuuritegelastel, vaid ka kõigil teistel Eesti inimestel vaja karta seda, et võim käratab nad vait, kui nad soovivad ühiskonna arengu üle otsustamisel kaasa rääkida.
Lõppev valimiskampaania näitab, et pärast Lennart Meri lahkumist on meie ühiskond vajunud rohkem kreeni ja on lõhestunum kui varem. Usun, et tänu suurele rahva toetusele saan presidendina ühiskonda tasakaalustada.

KREITZBERG: Autu kutse vasakule poole

Peeter Kreitzberg
sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 20. septembril 2006 SLÕhtulehes)

Praeguse valitsuse peaeesmärk on madalad maksud ning odava tööjõuga saadav makromajanduslik edu. Kulutustena ei võeta arvesse inimeste viletsat tervist, harimatust, lühikest eluiga. See on viga.
Tegelikult tuleks lähtuda elukvaliteedist ja püsimajäämisest. Demokraatliku riigina. Meie kunagised kuulsad vabadusvõitlejad on tekitanud täieliku demokraatia erosiooni, mida näeme presidendivalimistel.
Võõraste häälte ülesostmine, oma häälte luku taha panemine, võimude lahususe hülgamine ja presidendi valimine parteile, mitte riigile.

Lühiajaline mäng
Mis jätkusuutlikust arengust saame rääkida, kui erakondade vahel sõlmitud lühiajalised kokkulepped võimu hõivamiseks on jalge alla tallanud kõik arengustrateegiad, mis on vastu võetud riigikogus ja valitsuses. Ühele kõige värskemale – riigieelarve strateegiale 2007–2010 – keerasid enne selle jõustumist selja kaks eelnimetatud koalitsioonierakonda. Dokumendi peakoostajaks oli ometi nende endi ridadest, rahvaliitlane rahandusminister Aivar Sõerd.
Ei häbi ega hirmu suurejoonelise pettuse ees, mis pealegi seondub ELi abiraha kasutamisega. Koos Reformierakonnaga lubati alles jaanuaris kogu maailmale ühetaolist alanevat üksikisiku tulumaksu ja käibemaksu erisuste kaotamist.
Presidendi- ja riigikogu valimiste vankri ette seati astmeline tulumaks ja diferentseeritud käibemaks. Häälte võitmiseks ja viimastel aastatel reedetud valijaskonna säilitamiseks üritatakse regi kähku paremast kraavist sikutada vasakusse kraavi, kutsudes appi sotsiaaldemokraate, üritades justkui proovile panna nende ustavuse oma maailmavaatele.
Südametunnistust mitteomavatel inimestel on sageli kalduvus panustada teiste südametunnistusele. Arnold Rüütel tehti sotsiaaldemokraatliku sisepoliitika ja tagurliku välispoliitika garandiks. Veelgi enam tõukas vasakpöörde peaarhitekti tagant tulevase valitsuskoalitsiooni sepistamine, mis lõpuks asetaks ta taas peaministri toolile.

Ideoloogiat valimata võimule
Elu on näidanud, et peaministri tooli ihaleja läheb võimu nimel mis tahes koalitsiooni mis tahes ideoloogiga. Kõige vähemtähtis on sealjuures, kas võimalikud partnerid hoolivad astmelisest tulumaksust või mitte. Seepärast meil astmelist tulumaksu pole ja ei pruugi tullagi.
Keskerakonna ja Reformierakonna kunagise koalitsiooni jätkamise põhinõudeks pärast 2003. aasta valimisi seadis pürgija tingimuse – peaministriks peab saama võitjaerakonna esindaja, teadagi, keda ettepaneku tegija silmas pidas.
Täpselt nagu praegu, ainult siis ei pandud seda kirja. Ei hoolinud aga Siim Kallas tookord antud lubadusest. Nüüd oldi targemad ja sõlmiti kirjalik kindlustuspoliis, mille täitmist kõik huvilised saavad jälgida.
Vasakarmastusest niipalju, et riigikogus on Rahvaliidu ja Keskerakonna initsiatiivil maha hääletatud kõik vasakpoolsed sotsiaalvaldkonna ja hariduseelnõud.
Andrus Ansipi praegusesse koalitsiooni oli Rahvaliidu kõrvale valmis minema ainult Keskerakond, kes nõustus kahe Reformierakonna põhieesmärgiga – emapalgaga, mis erineb üle viie korra ja üksikisiku ühetaolise ja alaneva tulumaksuga.
See oli üllatuseks isegi peaminister Ansipile, kes läbirääkimiste keskel oli kindel, et ühest eesmärgist peab Reformierakond kindlasti loobuma, et leida endale koalitsioonipartner. Kõik ülejäänud läbirääkimispartnerid eelistasid Eesti tasakaalustatumat ja ühtlasemat arengut.

Keskerakonnal pole poliitikat
Keskerakonnal, õieti selle liidril, kes ustavate vasallide kaasabil on alistanud kogu erakonna, pole pistmist vasak- ega parempoolse poliitikaga. Tal pole juba ammu pistmist mingist kindlast ideoloogiast lähtuva poliitikaga, nagu seda on näiteks Reformierakonnal.
Omal ajal tegi ta kõik selleks, et erakonnal poleks pistmist ei Euroopa Liitu astumise pooldamise ega sealt väljajäämisega. Erakond rivistati üles püüdmaks nii ELi pooldajate kui ka vastaste hääli. Keskerakonnast on saanud puhas võimuhaaramise partei, vahendeid valimata. Kahju, sest tema liikmete hulgas on valdavalt ausad ja tegusad inimesed. Praeguseks on temast kujunenud lakmuspaber demokraatia võimalikkusele Eestis. Demokraatiat on raske ette kujutada ilma selgete seisukohtade ja ausa poliitilise konkurentsita. Seal ei ole kohta kohukese tegemisele ega avaliku raha korruptsioonimaigulisele kasutamisele.
Alles pärast demokraatlike väärtuste esiplaanile seadmist algab võitlus vasaku ja parema maailmavaate vahel või kolmanda tee otsingud.
Astmeline tulumaks on tõesti õiglasem kui ühtlane. Ta oleks tulnud ammu kehtestada, kuid mitte selleks, et eelarve tulupoolt vähendada ja vaesemate hääli üles osta, nagu tehti Tallinna linna eelarvega, rahastades täiendavalt pensione.
Astmelist tulumaksu oli vaja selleks, et vähendada kihistumist, parandada avalikku sektori võimekust, mis eriti hetkel, majandusliku tõusu taustal on üsna viletsas olukorras. Astmelise tulumaksu on hävitanud Keskerakond ise oma liidri kustumatu võimuiha ja põhimõttelageda poliitikaga.
Praeguseks on rahvas harjunud ühtlase tulumaksuga. Kui suudame majandusedu kinnistada ja edasi arendada, siis piisaks üksikisiku tulumaksu taseme säilitamisest ja maksuvaba tulu suurendamisest, sotsiaaltoetuste maksmisest neile, kes seda tõesti vajavad. Sealjuures tuleks sotsiaaltoetused vabastada poliitkinkijate suvast. Sotsiaaltoetused ja pensionid peaksid kasvama vastavalt meie majanduse arengule, mitte poliitikute «arengule». Astmeline tulumaks kujutabki endast peaasjalikult sotsiaaltoetust.

NESTOR: Kolmas tee

Eiki Nestor
SDE aseesimees, riigikoguliige
(artikkel ilmus 18. septembril 2006 SLÕhtulehes)

Mulle ei meeldi must-valge ühiskonnakäsitlus, sest see on liiga lihtne, et olla tõsi. Kõike seda tõdesin taas kord seoses KERA-lepingu või Savisaare-Reiljani paktiks nimetatuga.
Ma täiesti siiralt usun ja tean, et Keskerakond-Rahvaliit ja sotsiaaldemokraadid ei vaidle omavahel selle üle, kas riik peaks toetama ühiskonna nõrgemaid liikmeid rohkem kui täna. Paraku kerkib erimeelsus kohe, kui tuleb vastata küsimusele «kuidas?».

Leivaisa Savisaar
Sotsiaaldemokraadid näevad ühiskonda perena, kus vanemad käivad tööl, neil on lapsed ja pensionieas vanemad. Seal peres võib olla erinevaid abivajajaid, kuid nad on kõik selle pere liikmed, nad hoolivad üksteisest ning tunnevad end selle pere liikmetena. Selle pere eelarve on «meie» oma. Keskerakondlikus peres käivad asjad teisiti. Selles perekonnas on pea, kes teenib ja kellest pere nõrgemad liikmed sõltuvad. Leivaandja peale vaadatakse alt üles, tema käes on rahakotirauad.
Sotsiaaldemokraatidele selline nõrgemate toetamise korraldus ei sobi, sest see on ebakindel. Ühel päeval võib perekonnapeal minna halvasti ja siis vajab ta hoopis ise tuge.
Sotsiaaldemokraatide arvates peab sotsiaalpoliitika olema süsteemne, jätkusuutlik, läbipaistev ja aus. Ka siis, kui ollakse vaesed, tuleb seda ausalt tunnistada. Näiteks pensioni peab ja saab suurendada kindlate reeglite alusel sõltumata sellest, kes on parasjagu võimul.
Eesti riiki ja Eesti sotsiaalsüsteemi on praeguseks ehitatud 15 aastat. Kindlasti võiks see olla parem. Aga nii üllatav kui see ka pole, on isegi nüüdseks kadunud Koonderakonna panus selle ülesehitamisse suurem kui ennast nõrgemate kaitsjate lipulaevaks nimetaval Keskerakonnal. Paraku pole Keskerakonna esindajatelt tulnud mitte ühtegi jätkusuutlikku ja kandvat ideed sotsiaalvaldkonna arenguks.
Meenutan siinkohal aastat 2000 ja olematut pensionitõusu sellel ajal. Julgen väita, et kui riigikogus oleks olnud siis ka 101 keskerakondlast, poleks pensionid tõusnud. Pensionikassa oli tühi. Poliitiliselt oli see Keskerakonna õnn ja toona võimul olnud sotsiaaldemokraatide õnnetus. Raha jagamisest ei ole midagi lihtsamat ja poliitiliselt meeldivamat. Teha saab seda siis, kui on, mida jagada. Mida lähemale valimised jõuavad, seda heldemaks valitsejad muutuvad. See on tüüpiline parempoolne sotsiaalpoliitika, kui maksumaksja raha vahetatakse tänulike valijate häälte vastu. See on leivaisa, perekonnapea poliitika.
Teine suur ja põhimõtteline erinevus end vasakpoolseks nimetavate erakondade vahel ilmneb suhtumises kodanikuühiskonda. Sotsiaaldemokraadid näevad kodanikeühendustes koostööpartnereid. Keskerakond näeb kodanikeühendustes erakondlikku käepikendust, mille abil jõuda võimule või kindlustada oma võimu. Olen pidanud kümneid kordi vastama küsimusele: kuidas on see võimalik, et kõikide rõhutute kaitsjana esineva Keskerakonna võimulolekul on valitsuse ja ametiühingute suhted hullemast hullemad? Mind ei pane see imestama, sest kuni ametiühingud valitsejate juhtnööridele ei allu, ei saagi need suhted paraneda. Aga alluma ei hakka ühingud kunagi. Siis kaotaksid nad oma mõtte. Kui sotsiaaldemokraatide meelest esindavad ametiühingud töötajate huve, siis Keskerakonna arust iseenda omi.

Erisugune poliitiline kultuur
Mõni aeg tagasi teatas Rahvaliit avalikult, et presidendiks ei tohi valida inimest, kes oli Moskvas täheteadlane või võõrsil ajakirjanik. Tuleb valida inimene, kellega me elasime koos üle rasked ajad. Ehk siis tuleb valida Arnold Rüütel.
Jäin sügavalt mõttesse. Olen nõus, et rasked ajad said üle elatud Rüütliga ühel ajal. Aga olen sootuks teisel arvamusel selles, kas me need rasked ajad ikka koos üle elasime. Tema elas need ajad üle teises kohas koos teiste meestega. Igatahes mitte koos näiteks minuga.
Teine küsimus tõuseb seoses poliitika tegemise pragmaatilisuse piiriga, õigemini sellega, kuhu see piir tõmmatakse. Viimase valitsuskriisi ajal 2005. aasta kevadel ei näinud sotsiaaldemokraadid võimalust valitsusse minekuks, sest avalike teenuste vähendamise paratamatus oli Ansipi ettepanekusse sisse kodeeritud. Savisaar ja Reiljan olid sellega nõus. Ja nüüd nutavad nende ministrid katastroofist hariduses ja krahhist sisejulgeolekus!
Kas leping Putini parteiga on ainult sisepoliitiline viimane vaatus venekeelse valijaskonna vallutamiseks, sest ükski eestimeelne erakond ei saa ju neile inimestele rohkemat pakkuda? Või on siin veel mingid tagamaad, mis avalduvad ka selgelt soosivas suhtumises naabermaa kapitali?
Miks ajalehte Sotsiaaldemokraat huvitavad Savisaare teod, mitte aga see, kes olid tema isa, ema või vanaema, aga ajalehel Kesknädalal on hoopis teine lähenemine? Miks sotsiaaldemokraatide kuulumine Reformierakonnaga ühte valitsusse on «Trooja hobuse» surmapatt ja vajab kahetsust, kui ise samal ajal Reformierakonnaga koos valitsetakse? Kuidas on võimalik Euroopa Liidu altaril seistes korraga öelda «ei» ja «jah»? Miks ei tohi keskerakondlased ja rahvaliitlased riigikogus presidenti valida?
Savisaare-Reiljani paktiga kaasnev kära meeldib kindlasti nii asjaosalistele endile kui ka meie parempoolsetele erakondadele. Võimendatakse muljet, nagu olekski valijatel võimalik valida ainult kahe lähenemise vahel. Et valik on kas läänemeelne ja inimvaenulik või idameelne ja väidetavalt inimsõbralik.
Tegelikult on ka kolmas ja kõige parem võimalus: olla läänemeelne ja inimsõbralik. Ehk siis see variant, mida esindavad Eestis sotsiaaldemokraadid. Kui see töötab nii Euroopas, siis on see nii ka Eestis. Võiks juba unustada ära keskerakondliku propaganda, mille juured on sügavalt kinni kommunistlikus õpetuses ning mille järgi olevat sotsid kapitalistide sabarakud. Teen ettepaneku kommuniste mitte uskuda, ei uuel ega ka vanal kujul.

TOOMAS HENDRIK ILVES: "Vaade tulevikku"

Eesti rahvas soovib, et Eesti oleks euroopalik, kõigist oma kaaskodanikest hooliv, seadusi ja isikuvabadusi austav põhjamaine riik. Rahvas soovib, et leiaksime lähiaastatel lahendused meie tulevikku otsustavalt mõjutavatele probleemidele – rahvastiku vananemisele, madalale sündivusele, töökäte nappusele, viletsale tervisele, riigi suutlikkusele reageerida nii merereostusele kui metsatulekahjule, piirkondliku arengu ebaühtlusele.

Eesti rahvas tahab end tunda hästi ja koduselt just Eestis ja mitte mujal.

Seda kõike tahan minagi.

Presidendina tõotan käituda vastavalt Eesti seaduste sisule ja vaimule, järgida rangelt erakondadeülesuse põhimõtet ja poliitilisi häid tavasid ning kohelda kõiki kaaskondanikke ja organisatsioone võrdselt. Tahan teha lõpu Eestit lõhestavale vastandamisele linnaks ja maaks, vanadeks ja noorteks, endisteks ja praegusteks, ühe või teise erakonna või maailmavaate toetajateks.

Eesti riik on Eesti rahva ainus kodu, siin kehtivad käitumisreeglid peavad tagama Eesti rahva, keele ja kultuuri säilimise. Eesti rahva heaolu kasv on rahva edasikestmise eeltingimus.


PRESIDENT KUI RIIGI VÄÄRTUSTE KAITSJA

Eesti põhiväärtused sõnastati Iseseisvusmanifestis 24. veebruaril 1918: Eesti on iseseisev demokraatlik vabariik, kus inimesed, „usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees”;
president hoiab Eestit demokraatia ja õigusriigi kursil. Kui õiguskantsler valvab seaduste juriidilise täitmise järele ning riigikontrolör jälgib maksumaksja raha sihipärast kasutamist, siis president vastutab põhiseaduse vaimu ja mõtte tagajana otsuste eetilisuse eest. Kui juriidilise korrektsuse katte all väänatakse ja rikutakse seaduste mõtet, siis peab president sekkuma;
president kaitseb arste, koolijuhte, riigiametnikke ja teisi avaliku sektori töötajaid sundparteistamise surve eest. President kaitseb linna- ja vallajuhte, keda sunnitakse või meelitatakse astuma võimuparteidesse;
riiklikke teenetemärke annetades teadvustab Eesti igal aastal oma väärtuseid ja vaimu. President tunnustab riiklike teenetemärkidega Eesti igapäevaelu kangelasi, neid, kes juhinduvad oma tegevuses inimlikest väärtustest ja kodanikutundest, näiteks vabatahtlikke metsatulekahjude kustutajaid, lastekodulastele vanemliku hoole andjaid jt. Erakondlikust lojaalsusest või kuulumisest presidendi lähikonda ei piisa tunnustuseks riiklikul tasandil.


PRESIDENT KUI ÜHENDAJA JA TASAKAALUSTAJA

president püüdeks on taasühendada viimaste aastate vastandumistes lõhenenud ühiskonda; president ei otsi minevikust seda, mis meid vastandab, vaid seda, mis meid ühendab, mis aitab ehitada ühist tulevikku;
president on parteideülene nii sõnas kui teos, pole olemas „presidendiparteid” ega mõne partei presidenti, samuti ei garanteeri president parteide kokkuleppeid;
president väärtustab, kaitseb ja julgustab moraalselt kõiki huvigruppe, nii vabadusvõitlejaid kui sundüürnikke, nii pensionäre kui noorteorganisatsioone jne. President kohtleb kõiki võrdse tähelepanuga ja aitab oma sõnade ja tegudega kaasa kodanikuühiskonna tugevnemisele;
president osutab probleemidele ja otsib aktiivselt lahendusi, kui huvigruppide erimeelsused, näiteks minevikusündmuste tõlgendused hakkavad ohustama riigi stabiilsust ja Eesti mainet;
president lähtub heast poliitilisest tavast ja teeb pärast valimisi ettepaneku valitsuse moodustamiseks valimistel rahvalt suurima toetuse saanud erakonna peaministrikandidaadile;
presidendil lasub kohustus juhtida riigivõimu esindajate tähelepanu, kui nende tegevus hakkab riivama valijate tahet ja õiglustunnet.


PRESIDENT KUI KOHALIKU VÕIMU USALDUSMEES

president asutab linna- ja vallavõimu esindajatest nõuandva mõttekoja eesmärgiga otsida lahendusi inimeste kodukandi probleemidele;
presidendi uks on alati avatud omavalitsusjuhtidele, et nende muresid ära kuulata ja neid lahenduste otsimisel toetada;
president kaasab kohaliku võimu esindajaid oma välisvisiitidele, koht presidendi saatjaskonnas pole mitte tänuavaldus või valitute privileeg. See on töö ja kohustus, mis peab Eestile kasu tooma;
kui kohalik rahvas on usaldanud kellelegi elu korraldamise ja arendamise oma kodukohas, siis usaldab seda meest või naist ka president.


PRESIDENT KUI ARUTELUDE KÄIVITAJA

president peab koos teadlaste, kultuuritegelaste, ettevõtjate ja teiste asjatundjatega tõstatama ja sõnastama probleeme, mille lahendamine on hädavajalik Eesti riigile ja rahvale kestmiseks ka aastakümnete pärast;
presidendi mõttekoda peab pakkuma ideesid:
- kuidas peatada tööealiste elanike lahkumine Eestist, kuidas muuta Eesti elu- ja töökohana just meie enda rahvale kadestamis- ja naasmisväärseks;
- kuidas tagada lastega perede turvatunne, kuidas suurendada sündivust ja pikendada rahva eluiga;
- kuidas rõhutada ühiskonnas kõlbelisi ja vaimseid püsiväärtusi, kuidas panna piir enda ja teiste tervisest ning oma kaaskodanike rahust mittehoolivale käitumisele;
- kuidas võtta meie edasiselt arengult peamine pidur – Eesti piirkondliku arengu süvenev ebaühtlus –, mis üha enam halvendab laste võimalusi saada kogu riigis võrdväärsel tasemel haridust ning on seeläbi kujunenud vaimse ja majandusliku kihistumise peamiseks taganttõukajaks;
- kuidas Eesti töötab koos teiste Euroopa ja maailma riikidega välja energeetikakavad, mis vähendavad meie majanduse sõltuvust naftast, gaasist ja põlevkivist ning kaitsevad Eestit katsete eest mõjutada energiahinna ja -tarnete kaudu meie riigi poliitikat;
- kuidas saame kaitsta Eesti loodust ja elukeskkonda hetkekasu, saamahimu ja hoolimatuse eest.


PRESIDENT KUI VÄLISPOLIITIKA TEOSTAJA

riigi rahvusvaheline maine sõltub ka presidendi tõsiseltvõetavusest, mida tõestab Läti tõus Balti riikide eestkõnelejaks viimasel viiel aastal;
president peab sõnastama Eesti seisukohti ning veenma kogemuste ja oskuste toel kolleege teistest riikidest neid seisukohti toetama;
president juhindub valitsuse ja Riigikogu välispoliitilisest joonest ning võtab endale kohustuse selle kujundamisel ja elluviimisel aktiivselt osaleda;
Eesti lähiaastate välispoliitiline ülesanne on Eesti aktiivsuse, mõju ja usaldusväärsuse suurendamine Euroopa Liidus ja NATO-s. Kui tahame, et meid toetatakse, peame olema valmis toetama ka teisi.


PRESIDENT KUI RIIGIKAITSE KÕRGEIM JUHT

president kui riigikaitse kõrgeim juht toetab oma mõjujõuga Eesti riigi kaitsepoliitika järjepidevust, hoides sellega ära poliitilisest populismist ajendatud läbimõtlematuid muudatusi;
president peab oluliseks kaitsejõudude tsiviilkontrolli ja toetab valitsust selle tugevdamisel;
president osaleb aktiivselt riigikaitse tulevikukavade arutamisel eesmärgiga tagada neile plaanidele võimalikult laiapõhjalist avalikku toetust;
president hindab oma tegevuses kõrgelt kodanike kaitsetahet kui tugeva riigikaitse alust. President peab kaitsetahte üheks oluliseks kandjaks Kaitseliitu ja tähtsustab selle tegevust.


Eesti rahvas tahab, et Eesti oleks aktiivne, kuulatud ja usaldusväärne tegija Euroopas ja maailmas. Eesti rahvas tahab olla oma riigi üle uhke ja vaadata kindlalt tulevikku.

23. septembril otsustatakse Estonia kontserdisaalis, milline on tuleviku Eesti.

MIKKO: Venemaa taob turakat Transnistria kaardiga

Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi Moldova delegatsiooni juht
(artikkel ilmus 14. septembril 2006 Pärnu Postimehes)

Enamik eestlasi, aga eriti noorem põlvkond ei oska Transnistriast midagi arvata. Kauge ja võõras asi.
Üks poissmeestele mõeldud klantsajakiri küll tutvustas seda teiste paariariikide seas ja mitte kõige halvemas valguses. Kui riigivõim elementaarsesse elutegevusse ei sekku ja õlut müüakse soodsa hinnaga, ei ole jõmmidel ju midagi kurta.
Vähemalt seni, kuni see suur püssirohutünn kärgatusega õhku ei lenda.
Osa suuremast mängust
Nimelt asub Nistru jõe (ukraina keeles Dniestr) vasakul kaldal end sisse seadnud sõjaväelaste vallataval territooriumil Euroopa suurim laskemoonaladu. Mässulisel territooriumil õitseb igat sorti salakaubandus ning toimub vilgas ost ja müük. Tegemist on olulise ohuallikaga Euroopa Liidu lävel.
Transnistria on osa suuremast mängust. Samal ajal kui sealsed KGB taustaga militaristid venelaste 14. armee toel Moldova seaduslike võimude vastu sõdisid, toimusid samalaadsed sündmused Mägi-Karabahhis, Lõuna-Osseetias ja Abhaasias.
Salateenistuste skeemi kohaselt järgnes relvakonfliktile Vene “rahuvalvajate” saabumine ja konflikti külmutamine määramata ajaks. Kolmandas staadiumis oli ette nähtud Vene sõjaväebaaside sisseseadmine seal, kus neid veel ei olnud.
Eesti ei olnud väga kaugel sellest, et Ida-Virumaa “internatsionalistid” oleksid välja kuulutanud autonoomia ja provotseerinud relvakonflikti seadusliku valitsusega. Seltsimehed idapiiri tagant olid valmis tulema “tulipäiste eestlaste” kirgi jahutama.
Õnneks on meie tulipäisus ainult anekdootlik liialdus.
Vene salateenistuste strateegia ei kandnud Virumaal vilja, Kirde-Eesti lahkulöömine Eestist ei läinud läbi. Meile jäid koristada endise impeeriumi prahihunnikud ja mürgised jäätmed vaid oma materiaalsel kujul.
Lennuväebaaside ümbruse saastunud maa ja kõlbmatu kaevuvesi olid küll rängaks koormaks, kuid Moldovat, Gruusiat, Armeeniat koormavate külmutatud konfliktide kõrval on tegemist kergesti ületatavate probleemidega.

Konflikti rõhuv raskus
Olen nüüd juba kaks aastat europarlamendi Moldova delegatsiooni juhtinud. Seda tööd tehes tunnetan Transnistria konflikti raskust igal sammul.
Euroopa Parlamendis olen püüdnud teha kõik endast sõltuva, et Moldovale avaneks Euroopa Liidu liikmeks saamise väljavaade. Sedasama olen teinud Moldovas. Brüsselis olen esile toonud saavutusi ja muresid, Chisinaus aga nõudnud paremat kodutööd ja probleemide kiiremat lahendamist.
Euroopa Liidu liikmesriikides valitseb laienemisväsimus, mida kindlasti suurendab Bulgaaria ja Rumeenia vastuvõtmine. Isegi vanade liikmesriikide lemmikutel järgmiste laienemiste kandidaatide seas ei ole kerge. Maad hakkab võtma neljas Kopenhaageni kriteerium. Laienemise kontekstis tähendab see vastuvõtuvõime piiratust. Teisisõnu ukse sulgemist sissetrügijatele.
Moldova ei kuulu vanade liikmesriikide lemmikute hulka. Peab paraku tunnistama, et väga paljud Euroopa kodanikud ei teagi, kus Moldova asub. Kevadise gaasikriisi ajal räägiti küll palju Ukrainast, aga mitte Moldovast, keda Venemaa samal moel ja rohkemgi karistas sooja äravõtmisega.

Presidendi nägu demokraatia
Kasutan iga võimalust, et ergutada Moldova poliitilist eliiti oma majandust jalule seadma ja andma võimalust ajakirjandusele tõeliseks neljandaks võimuks kujuneda. Arvestades Küprose pääsemist Euroopa Liitu, ei peaks territoriaalse terviklikkuse puudumine olema ületamatu takistus, kui aga majandus on korras, demokraatia õitseb ja õigusriik toimib.
Kuid Moldova on vaene ja tema demokraatia on väga president Vladimir Voronini nägu. Viimase populaarsusreiting on ligi 50 protsenti, lähim konkurent on oma viie protsendiga kaugel maas. Tõsi, paberil on kõik korras, poliitiline opositsioon on häälekas ja sõnakas.
Seda, miks nad ise võimul olles midagi olulist korda ei saatnud, seletab opositsioon Transnistria konfliktiga. See olla jõuvarud neelanud. Majandusreformide puudumises on süüdi Transnistria. Ja kõik muu, mis lonkab, aetakse tavapäraselt samuti Transnistria kaela. Selline vabanduste otsimine loob nõiaringi, kust on raske välja pääseda.
Brüsseli jahedus
Brüsselis on vastukaaluks hakatud seda rahvuslikku vabandust Moldova enese vastu kasutama. Usalduslikes jutuajamistes viidatakse just sellele külmutatud konfliktile kui põhjusele, miks Moldova veel kaua lävel passima peab. Ehk teisisõnu - tuleb “õnnitleda” KGBd nende geniaalse töö eest 1990. aastate alguses.
Neljamiljonilise elanikkonnaga riigil on omaette raske toime tulla. XXI sajandi Euroopas on vaid kaks võimukeskust: Euroopa Liit ja Venemaa. EList kaugenemine tähendab Venemaale lähenemist.
Venemaale ei ole Brüsseli jahedus märkamata jäänud. Käigus on nii piits kui präänik. Prääniku pähe pakub Venemaa enese keelustatud veiniimpordi taastamist, piitsa osas on 17. septembril aset leidev Transnistria “iseseisvusreferendum”.
KGB taustaga Tiraspoli võimurid rahva arvamust ei küsi. Samamoodi pole referendumil vähimatki pistmist iseseisvusega. Tegemist on Moskvast juhitud näitemänguga. Valida antakse “iseseisvus koos järgneva ühinemisega Vene Föderatsiooniga” või “iseseisvuse kaotus ühinemisel Moldovaga”.
Moskvast on kuulda, et sama stsenaarium läheb käiku Mägi-Karabahhis, Osseetias ja Abhaasias.

Transnistria jääb tunnustuseta
Rahvusvaheline üldsus ei tunnusta Transnistria referendumit iialgi. Rahvusvahelised organisatsioonid on avaldanud toetust Moldova territoriaalsele terviklikkusele ja lubanud kinni pidada rahvusvahelise õiguse normidest.
Venemaa teab väga hästi, et viited Kosovo ja Montenegro referendumitele on kohatud. Kosovo elanikud on valdavalt albaanlased ja nende territoorium ei ole ajalooliselt Serbiale kuulunud. Ka Montenegro on olnud selgelt autonoomne territoorium.
Transnistrial ei ole kunagi olnud isegi kultuurilist autonoomiat, ta on olnud samasugune Moldova osa kui teised regioonid. Moldaavlased moodustavad suurema osa Transnistria elanikest.
17. septembri referendum on järjekordne survevahend, mille eesmärk on Moldovat Venemaa poole kallutada ajal, kui Euroopa Liidu toetus vangub. See on lihtlabane tüssamine. Ühtlasi loodab Venemaa kasutada Transnistria trumpkaarti Kaukasuse kaardimängus.

LÄNTS: Kultuuritus ja halb mälu

Randel Länts
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär
(artikkel ilmus 13. septembril 2006 Sakalas)

Vastus 6. septembri «Sakalas» ilmunud Tabivere Vallavolikogu rahvaliitlasest esimehe Kajar Lemberi arvamusartiklile.)
ON TÕEPOOLEST tore, kui inimesel on võimalik valida. Valida näiteks paremat tulevikku, paremat presidenti, paremat erakonda. Rahvaliitlane Kajar Lember leidis hiljuti «Sakala» arvamusküljel, et alati on parem kuuluda neisse gruppidesse, organisatsioonidesse või erakondadesse, kelle tehtavate otsuste mõjul saavad probleemid lahenduse ning asjad hakkavad liikuma ülesmäge.
Mina leian, et parem on kuuluda nende hulka, kelle tehtavad otsused lasevad öösel rahulikult magada ning säilitavad puhta südametunnistuse. Probleemide lahendamiseks ei pea kuuluma erakonda, kes lähtub sealjuures hääl-meile-katus-teile-loogikast. See võib tunduda rahvaliitlastele ja keskerakondlastele uskumatu, aga leidub ka sootuks teistsuguseid lahendusi.
IGAPÄEVASEID UUDISEID lugedes võime veenduda, kuidas Rahvaliidu ja Keskerakonna juhid on muutnud Eestis poliitilise kultuuri kultuurituseks. Me kõik teame seda ja niisiis ei pane mind imestama Lemberi kirjatükist loetud mõte, nagu muudaks omavalitsuse juhi sõltumatus valla või linna selliseks, et temast ei sõltu enam midagi.
Lember küsib, miks peaks vallajuht kuuluma Sotsiaaldemokraatliku Erakonda — sotsiaaldemokraadid polevat midagi teinud.
VABANDAN VÄGA, aga lisaks poliitilisele kultuuritusele on rahvaliitlastel vististi halb mälu. Nimetan mõne asja, mida võime uhkusega enda omaks pidada. Tõsi küll, enamjaolt on tegemist riigi ees seisvatele põhimõttelistele küsimustele pakutud komplekssete lahendustega, mitte ühekordse rahakühveldamisega.
Eesti Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimisi alustati ja need õigupoolest lõpetatigi välisminister Toomas Hendrik Ilvese juhtimisel. Liitumise vilju näeme juba praegu, kõigest kaks aastat hiljem: meie majandus edeneb, noortel on avaramad õppimisvõimalused, põllumehed ei pea jätma traktorit kuuri alla roostetama ja linnas tööd otsima. Piisab põgusast ringsõidust mööda Eestit, märkamaks vahet praeguse ja kolme-nelja aasta eest valitsenud olukorra vahel.
SOTSIAALDEMOKRAATIDE initsiatiivil loodi kolmesambaline pensionisüsteem, mis lubab noorel inimesel pidada tänu kohustuslikule investeerimiselemendile tulevikus paremat vanaduspõlve. Sotsiaaldemokraadid algatasid töötuskindlustuse, mis võimaldab tööta jäänud inimesele väärilise sissetuleku ja annab aega leida sobiv töö, ilma et peaks muretsema, kust leib lauale tuleb.
Eesti riigi taasülesehitamise aegu, 1990. aastate algul seisid just sotsiaaldemokraadid õiglasema maksusüsteemi eest ning tänu sellele arvestatakse tulusid maksustades maksuvaba miinimumi.
Samuti sobib tsiteerida meie erakonna liikme Marju Lauristini hiljuti öeldud sõnu, et sotsiaaldemokraatia ei ole seesama mis vasakpopulism, viimati mainitu on omane pigem endistele komparteidele. Just siin peitubki sotsiaaldemokraatide erinevus ja vasakpoolsus. Meie suhtume Eestisse ja siin elavatesse inimestesse austavalt, me ei larista maksumaksja raha ning mis kõige tähtsam: seisame demokraatia ja otsustusvabaduse eest.
TULLES TAGASI tegude juurde, tahan nüüd omalt poolt küsida, miks käivad Rahvaliidu ja Keskerakonna ministrid ringi virilate nägudega ja laiutavad käsi, sest nende juhitav valdkond kipub Eestis kildudeks varisema. Olgu siinkohal toodud mõni näide.
Keskerakondlasest haridusminister Mailis Reps ütles hiljuti telekaamerate ees, et hariduses on olukord katastroofiline. Kelle süü see on? Miks proua minister ei ole selle vastu seni midagi ette võtnud?
Teiseks lahkuvad keskerakondlasest siseministri Kalle Laaneti haldusalasse kuuluvad politseinikud ja päästeteenistujad hulgakaupa ametist, sest töö ja palga vahelised käärid on liiga suured. Neil on palju tulusam minna Soome ehitajaks. Aga meie metsad põlevad, sest pole oskuslikke kustutajaid.
RAHVALIITLASEST keskkonnaministri Villu Reiljani tegutsematuse tagajärjel hukkus varakevadel Loode-Eesti rannikut tabanud õlireostuse ajal tuhandeid linde.
Näiteid võiks tuua veelgi, seepärast pean veel kord küsima: kes siis lõppude lõpuks vastutab kui mitte ühe või teise valdkonna minister?
Ainus, millega parteijuhid Villu Reiljan ja Edgar Savisaar näivad praegusel ajal hästi hakkama saavat, on sotsiaaldemokraatide peale näpuga näitamine. Mõistagi pole mingi kunst retooriliselt küsida, kas me ikka oleme vasakpoolsed. Jah, oleme vasakpoolsed, aga mitte populistid, kes varjavad oma tegemata jätmisi, tehes lähedal seisvatele ringkondadele ühekordseid rahajaotusi.
JUBA 23. SEPTEMBRIL seisab ees üks eelolevate kuude olulisemaid otsuseid. Me valime, kas Eesti läheb edasi või tagasi. Valime, kas hästi läheb kõikidel valdadel või ainult neil, kelle juhid kuuluvad «õigesse» parteisse. Valime, kas meie inimestel on rahulik ja hea olla või saadavad neid pidevad ähvardused ja repressioonid. Jõudu meile selleks! Jätkugu kõigil otsustamisjulgust!

PÄRNITS: Mis on meiega lahti?

Kadi Pärnits
Riigikogu liige
(artikkel ilmus 12. septembril 2006 Virumaa Teatajas)

Millist Eesti riiki enamik meist näha sooviks? Kindlasti sellist, kus inimesed on vabad oma valikutes ja arvamustes ning nende vabadus on ka kaitstud.
Sellist riiki, kus inimesed on aktiivsed, on ühinenud ühingutesse, seltsidesse, et seal üheskoos väljendada oma seisukohti, tegeleda lemmiktegevusega ja olla koos sarnaselt mõtlevate inimestega. Sellist riiki, kus selle kodanikud pärivad aru oma esindajatelt nende tegude kohta ja kui vaja, võtavad nad ka maha.

Katus teile, hääl meile
Kohaliku poliitika tipud teatavad, et nad ei jaga küll erakonna vaateid, aga astuvad selle liikmeks, et vastukaubaks saada vallale või linnale investeeringukroone. Kohalik teatab, et ega ta Rüütlit ikka tahaks valida, aga lubatud raha eest justkui peaks.
Inimene ütleb, et ta ei saa erakonda kuuluda, sest otsene ülemus käsib välja astuda ja kiusamisele ei jõua ta enam vastu panna. Inimene ei saa enam tööd, sest on kuulunud valesse erakonda.
Kohaliku poliitiku nõrk koht otsitakse üles ja ta pannakse fakti ette, et “saad olukorrale lahenduse, kui laulad meie laulu”. Vallavanemat ähvardatakse, et kui ta häält Rüütlile ei anna, jääb tema vald igaveseks ilma igasugusest rahast.
Kohalikud poliitikud vahetavad parteisid tihedamini kui sokke. Tuleb tuttav ette? Liigagi. Kas me tõesti soovime, et selline olukord, kus inimestel puudub vabadus teha valikuid represseerimist kartmata, jääkski meie elamise reegliks. Kindlasti mitte.
Paraku oleme liikumas sinna, kust kunagi tulime. Paljud mäletavad, et kui partei käsku ei täitnud ja liikmeks ei astunud, siis võimetele vastavat tööd ei saanud. Nüüd, kui seda riigikorda enam pole, selgub, et osale meist ikkagi need võtted sobivad. Me ei oska oma riigis vabad olla. Isegi kohalikud tipppoliitikud ei suuda maailmavaadet järgida ja olla meelekindlad.
Pole enam ideid ega ideaale, ja kui ongi, siis me ei kaitse neid. See meid hukutabki. Võtame erakondi kui oma pisiprobleemide lahendamise vahendeid, müües end ja oma hääli. Siis imestame, miks poliitikat ei peeta usaldusväärseks.
Miks pahandada vallavanemaga, kes läheb kohaliku elu edendamise pärast kompromissile oma vaadetega ja saab selle eest vallale raha. Kõigepealt, normaalses riigis on investeeringute aluseks selged kriteeriumid ja nendeks ei ole erakonda astumise avaldus.
Tuleb endale selgeks teha, et niisugune käitumine on pesuehtne poliitiline korruptsioon. Samasugune kui ministri käitumine, kes odava maatüki eest võimaldab ärimehele ärilist eelist, või kui toetuse eest erakonnale osa maapõuest maha müüakse.
Selle asemel, et võimuerakonda üle joosta, tuleks üheskoos nõuda palju õiglasemat kohaliku elu rahastamist, kui see on praegu.
Praegu on riigil vahendeid, et üles ehitada korralik süsteem mitmesuguste kultuuri- ja spordiobjektide rahastamiseks. Osale otsustajatest sõltumatu süsteemi loomine mõistagi ei meeldi. Kuid vastasel korral hakkabki tulevikus kohaliku elu edendamine avalduse alusel käima. Samas mõtlen, et kuidas Emmaste vald Hiiumaal suudab võimuerakonda kuulumata jõuda valla sissetulekutes järele Tallinnat ümbritsevatele valdadele. Kuidas Tapa suurvald suudab areneda? Kuidas kaevanduste vahele jääv Maidla vald areneb? Ja kas Laheda vald on kehvem ümberkaudsetest? Neid poliitikuid, kes on meelekindlad, tuleb tunnustada.
Need, kes tegelevad sõna otseses mõttes enesemüügiga, lähevad lihtsalt kergema vastupanu teed. Mõnel pole kindlasti iseseisvaks tegutsemiseks ka võimeid. Mõni ütleb, et on väsinud paremate päevade ootuses elamisest. Inimlik.
Kuid avaliku huvi seisukohast tuleb ütelda, et kui oled väsinud, astu kõrvale. Tipus olles on väsimus kiire tulema. Olen nõus peaministriga, kes ütles, et investeeringute ootuses erakonda vahetanud vallad peaksid jääma raha saamisel viimasesse järjekorda. Oluline on, et iga ähvardus ja väljapressimine jõuaks avalikkuse ette, ja kui vaja, ka kohtusse.
Inimestel on valimistel võimalik anda oma hinnang poliitikute käitumisele. Seda tuleb teha. Muidu ei muutu midagi. Oma partei nimel tuleb anda lubadus, et me ei sundparteista, me ei kasuta repressioone, me ei jaga maksumaksja raha parteipoliitiliselt. Ja et seda lubadust täidame ka võimul olles.

Põhjamaade eeskuju
Millise poliitika tegemise pärast tasuks erakonda astuda ja erakondi toetada? Ise astusin erakonda, et poliitika oleks inimeste olukorrast rohkem sõltuv, mitte asi iseeneses. Et mu oma erakond ütleks selgelt, mida ta võimule tulles teeb ja mida ei tee. Et hiljem oleks ausust ütelda, et jah, siin läksime viltu ja siin tegime vaid poole lubatust, aga siiski tegime ja kiireid lahendusi ei ole.
Mõttetu on erakond, kelle majandus- või keskkonnapoliitika sõltub äriühingutelt saadavatest miljonitest rohkem kui valijatele antud lubadustest. Toetada ei saa erakonda, kelle juhtkond teeb hämaraid tehinguid ärieliidiga isikliku kasu eesmärgil.
Kas see jutt on liiga sinisilmne, võimatu teoks teha? Ei ole. Kui Põhjamaad on jõudnud tänu oma rahva aktiivsusele ja nõudlikkusele sellisesse seisu, jõuame meie ka. Aga enne lähme vist veel tükk aega pimeduse suunas ja euroopaliku kodanikkonna ning läbipaistvama poliitika juurdumine võtab aega. See panebki küsima, kas anname endale oma tegudest ikka täiesti aru?

INTS: Tartu Tigutorn paistab kõveram kui paragrahv

Tõnu Ints
SDE Tartu piirkonna esimees
(artikkel ilmus 8. septembril 2006 Tartu Postimehes)

Linnavalitsuse läinud aasta 8. novembril väljastatud Tigutorni ehitamise luba on linnas tekitanud palju segadust.
Esmalt tõi see kaasa politsei korraldatud läbiotsimise Tartu linnavalitsuses, teiseks tekitas ebameeldivusi ettevõttele Linnaehitus ning selle börsil tegutsevale emaettevõttele Eesti Ehitus. Kolmandaks kahjustas kindlasti ka linna mainet.
Nagu teada, andis linnavalitsus ehitusloaga nõusoleku ehitada kinnistule Väike-Turu 5 ligi 20 meetrit kõrgem hoone kui lubas detailplaneering.
Jättes emotsioonid kõrvale, kuulub juhtunu uurimine volikogu revisjonikomisjoni pädevusse.
Sellest hoolimata kutsuti kiirkorras kokku arengu- ja planeerimiskomisjon, mille esimees Verni Loodmaa on üks uurimise all oleva OÜ Kvintett omanikke, ja komisjoni nimel üllitati pressiteade linnavalitsuse tegevuse õiguspäraseks tunnistamise kohta.
30. augustil, mil pidi erakorraliselt kogunema revisjonikomisjon, ilmus Tartu Postimehes ühe staažikaima võimupoliitiku Väino Kulli arvamusartikkel «Kahuritega Tigutorni pihta».
Erinevalt oma loo pealkirjast ja vastupidi aruka diskussiooni üleskutsele andis Väino Kull ise kahuritest tuld nii ajakirjanduse, ehitusekspertide, prokuröri kui ka sotsiaaldemokraatide pihta.
Revisjonikomisjon sel päeval aga ei kogunenud, sest võimukoalitsiooni linnapoliitikutel oli vahepeal selgunud tähtsamaid asjatoimetusi.

Kuidas see juhtus?
Tigutorni-kriisi lahendamine väärib omaette käsitlemist, eelkõige vajab aga selgeksrääkimist Tigutorni üle lubatud mõõtude kasvamise lugu.
Majaomanikud, kinnisvaraarendajad ja ehitajad teavad suurepäraselt, mis on hoone kõrgus. Samuti on neile teada linnaametnike võrdlemisi karm hoiak planeeringust kinnipidamise kontrollil.
Pärast asja üleskerkimist ajakirjanduses on linnavalitsus olnud oma tegevust õigustava hoiakuga ning tunda on justkui solvatuse märke.
Peamine õigustus on see, et hoone kõrgus 90 meetrit oli kõigile teada. Et tegu on väga ilusa hoonega ning 20 meetrit kõrge kaunistava teokarbikujulise osa mahavõtmine ei tule kõne allagi.
Linnavalitsuse tegevus oleks nagu suunatud nende «aru- ja maitselagedate» ümberveenmisele, kes justkui sooviksid hoonet madalamaks jättes või keermeta ehitades arhitekti töö ära rikkuda. See võte on aga paljuski demagoogiline, sest keegi ei ole teinudki ettepanekut Tigutorni kärpida.
Minule jääb hoopis arusaamatuks, miks linnavalitsus ei esitanud volikogule ja avalikkusele planeeringu muutmise ettepanekut. Planeeringute avalik arutelu ongi selleks, et tagada uuele ehitusele avalikkuse nõusolek ja usaldus.
Avalik väljapanek annab kõigile asjast puudutatud isikutele võimaluse esitada avalik protest, kui neid miski hoone juures häirib. See välistab hilisemad kentsakad planeeringust sündivad kaebused politseile või prokurörile.

Kes andis nõu?
Muidugi võib öelda, et planeeringu muutmise protseduur on pikk ja kohmakas, kuid antud juhul oli planeeringu muutmiseks aega pool aastat. Kõik protseduurid oleks saanud läbi viia ning hoone oleks rajatud ilma vaidlusteta.
Seoses Tigutorni ehitusloaga on räägitud põhiliselt hoone kõrgusest, mis ületab tunduvalt detailplaneeringus lubatut, aga erinevusi on teisigi. Näiteks on detailplaneeringus tornelamu-ärihoone lubatud katusekalle 0–10 kraadi, mis sisuliselt tähendab lamekatust ja välistab Tigutorni-taolise arhitektuuri.
Detailplaneeringus on tornelamu-ärihoone lubatud suurim ehitusalune pindala 580 m², Tigutorni ehitusloas on selleks märgitud aga 2340,96 m². Samuti on Tigutornil projekti järgi vähemalt 24 korrust.
Kas nende vasturääkivuste kõrvaldamise ajaks peab ehituse seiskama, jäägu asjaomaste ametimeeste otsustada, aga linnavalitsus peab esitama volikogule ettepaneku planeeringu muutmiseks.
Juhul kui ehitajale sünnib sellest mingit kahju, on tal põhjust olla tõeliselt pahane meie linnavalitsuse ebaprofessionaalse asjaajamise peale.
Lõpuks on jäänud õhku küsimus: kes oli see isik, kes andis linnavalitsusele ebapädevat ning eksitavat nõu, et hoone võib julgelt ehitada 20 meetrit kõrgema?
Läinud aasta 5. juulil linnavalitsuse korraldusega väljastatud projekteerimistingimused võimaldavad ehitada kuni 70 meetri kõrguse põhimahuga hoone, mille tehnoruumide, treppide ja vaatetorni osa võib väiksemas mahus ulatuda üle detailplaneeringus lubatud piiri. Mida väikse mahu all silmas peetakse, ei ole projekteerimistingimustes öeldud.
Korralduse eelnõusse on keegi kirjutanud järgmise märkuse: «Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.12.2002 määrusele nr 69
§ 23 lg 3 loetakse hoone täiskõrguseks hoone kõrgus esimese korruse puhtast põrandast pööningu vahelae soojusisolatsioonini.»
Selle sätte väljarebimine ehitustehniliste andmete loetelu määrusest ongi saanud
õigustuseks ja kattevarjuks planeeringu rängale rikkumisele.
Nimetatud määruse § 23 pealkiri on «Ehituse maht» ning selles on selgitus, kuidas määrata hoone mahtu, mitte aga hoone kõrgust. Keegi on siin oma juriidilisi teadmisi tahtlikult kasutanud avalikkusse eksitamiseks. Et sellisel viisil hoone kõrgust ei määrata, teab iga ehitaja, arhitekt ja planeerija.

Õpetlik lugu
Teisalt on väljastatud projekteerimistingimused puudulikud. Tingimustes ei ole midagi kirjas hoone katuse ega selle tüübi kohta. See on Tartu linna ehitusmääruse rikkumine.
Linnavolikogu peab siit tegema järgmised järeldused. Esiteks peab Tartu linna ehitusmääruses olema selgelt ja üheselt sätestatud hoone kõrguse määratlemine. Teiseks peab linnavolikogu saama objektiivset ja regulaarset tagasisidet kehtestatud planeeringute järgimise kohta.
Kindlasti on see aga õpetlik lugu ka kinnisvaraarendajatele ja ehitajatele. Kuigi võiks eeldada, et linna kui avaliku võimu tehtud ettepanekud ja otsused on õiguspärased ja üheselt selged, tuleks neid siiski üle kontrollida.
Samal teemal: Tigutorni kõrgus ja detailplaneering, TPM, 18.08., 21.08., 23.08., 25.08., 29.08., 1.09.

PADAR: Ilves presidendiks!

Ivari Padar
SDE esimees
(artikkel ilmus septembrikuus maakondlikes lehtedes)

Marju Lauristin ütles hiljuti minu hinnangul sõnumi, mis ulatub üle aegade. See kõlas järgnevalt: „Sotsiaaldemokraatidele on omased nii avatus ja rahvusvaheline koostöö kui ka tugeva rahvusriigi idee, sest ainult tugev rahvusriik saab olla „rahva kodu”, nagu põhjamaade sotsidel on kombeks öelda.” Peale sellist sügavat mõtet ei peaks vist enam keegi kahtlema selles, et sotsiaaldemokraadist presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves muudab riigipeaks saades Eesti rahva koduks. Just tema on see, kelle loomuses on seista oma avatusega tugeva rahvusriigi eest.

Läänemeelsus ja vasakpoolsus
Mure Eesti lõhestatuse pärast on algatanud just Edgar Savisaar ja Villu Reiljan. Eestis ei ole valik ainult parempoolsete ja läänemeelsete ning vasakpoolsete ja idameelsete vahel. Eestis on ka sotsiaaldemokraadid, kes on läänemeelsed ja vasakpoolsed. Kui Rüütel on selgelt ühe poole kandidaat, siis Ilves on just palju ühendavam kandidaat. Tõesti, ta ei esinda eilset päeva, küll aga suutsid tema suhtes kokkuleppele jõuda edumeelsed parempoolsed ja edumeelsed vasakpoolsed. Ja me ei vali ju ülemnõukogu presiidiumi esimeest, kuhu Rüütel sobiks tõesti paremini. Me valime eesti presidenti aastateks 2006-2011. Eesti on riigina alati tugevalt mõjutatud rahvusvahelisest situatsioonist. Kas me jätkuvalt suudame olla iseseisev demokraatliku korraldusega riik, sõltub paljuski meist, aga väga olulisel määral ka meie partneritest ja meie võimest nendega läbirääkimisi pidada. See vastutusrikas roll lasub eelkõige presidendil. Loomulikult on hea, kui riigipeal on aega käia kultuurimajast kultuurimajja ja silitada laste päid, aga vabandage, sellega saab toime ka Ivari Padar ja paljud minusugused. Seista väärikalt Eesti eest rahvusvahelisel areenil, et Ivari Padaril häbi ei oleks, suudavad vähesed. Seda suudab Toomas Hendrik Ilves.

Ilvesel tugev toetus
Mulle tundub, et täpselt samal arvamusel on enamus Eesti elanikest. Kuidas muidu seletada arvamusküsitlustes Ilvese mäekõrgust edu teiste kandidaatide ees. Juulikuine Emori uuring avalikustas Ilvese 48% ning Arnold Rüütli 36% toetuse. Veelgi üllatavam oli vaadata uuringu tulemusi, mis näitasid, et rahvaliitu kuuluvatest isikutestki toetab Ilvest koguni 46%. Aga on neid, kellele ei lähe rahva soovid põrmugi korda. Sülitatakse kodanike arvamusele, põhiseadusele ja oma kohustusele valida president Riigikogus. Jutt käib Rahvaliidust ja Keskerakonnast, nende viimaste nädalate käitumisest ning kultiveeritud demagoogiast, mis ületab juba kõik piirid ja paneb isegi minusugust vilunud poliitikut kulmu kergitama. Selliseid mänge mina mängida ei taha ja ausalt öeldes ei oskagi, sest nagu ütleb Lauristin: „Sotsiaaldemokraatia ei ole seesama, mis vasakpopulism, mis on Euroopas omane pigem endistele komparteidele. Eesti sotsiaaldemokraadid on palju arutlevad ja mõtlevad inimesed, kellele on väga vastumeelt populistlik demagoogia, esitagu seda milline isik tahes.” Ma olen täiesti veendunud, et kohalike omavalitsuste esindajad on samasugused mõtlevad inimesed ning toimetavad kogu Eesti hüvangu nimel ning ei lase ennast lollitada ning hääletavad 23. septembril Estonias südametunnistuse järgi.

Ebademokraatlik põhjendus
Kogu jutt sellest, et Keskerakonnal ja Rahvaliidul polnud võimalik Riigikogus „paremerakondade” kandidaadile vastu hääletada ja et ainult ühe kandidaadi olemasolu on ebademokraatlik, on suitsukate nende usaldamatusele oma Riigikogu liikmete suhtes. Reiljanil ja Savisaarel on kahepeale Riigikogus üle 30 hääle ja teatavasti on tarvilik vaid 21 rahvasaadiku allkiri, et kandidaat parlamendis püsti panna. Nende käes olid kõik võimalused Rüütel Riigikogu ette tuua. Kui nad oleks seda teinud, oleks Ilves tänaseks päevaks presidendiks valitud. Või kui nad oleks lubanud oma inimestel valimisurnide juurde minna, oleks samuti Ilves ära valitud. Selles olen ma enam kui kindel. Ma ei saa aru, miks keelata oma liikmetel hääletusest osa võtta. Kui keegi tahab Ilvese poolt hääletada, teeb ta seda ju valijameestekogus ikkagi. Lootes, et valijameestega on kergem, on sügav eksiarvamus. Valijamehed on veelgi iseseisvamad, hääletavad oma peaga ja ei lase end sarnaselt Riigikogu liikmetele mõjutada. Valijamehed võivad ajada udu Villule ja Edgarile, aga nad ei hakka ajama udu vallarahvale. Nad ei saa öelda raamatukogus, et hääletasid Ilvese poolt ja kaupluses, et Rüütli poolt. Lõpuks tahaksin heita pilgu presidendivalimistelt kaugemale. Ma loodan siiralt, et kõik, kes seda viimaste nädalate poliitilist leiba ja tsirkust nägid, kas siis raadio, televiisori või leheveergude vahendusel, vihastasid ja tulevad märtsis valima. Kui mõni nähtu pinnal on otsustanud mitte minna, siis Savisaar ja Reiljan saavutasid oma eesmärgi. Neid on alati huvitanud võimalikult väike osalus valimistel.