Marianne Mikko: USA poliitikud arutlesid Venemaa agressiivsuse üle

Oktoobri alguses pidasin Washingtonis Euroopa Parlamendi delegatsiooni koosseisus nõu USA seadusandjate esindajatega.
Meie diskussiooni põhiteemaks olid tavapäraste kaubandussuhete ja kliimaküsimuste kõrval ka Venemaa, Hiina, Kosovo ja Moldova. Mõistagi puudutab just Venemaa teemaline diskussioon meid, eestlasi, enim.
Winston Churchill on öelnud, et Venemaa on mõistatusse mässitud mõistatus. Enam kui kunagi varem on just nüüd vaja see mõistatus lahendada. Ehk aga oleme ise loonud mõistatuse ega soovi näha oma silmade all toimuvat. Mida siis täpsemalt?

Kontrollivaba KGB
Nii nagu külma sõja ajal, teevad Venemaa strateegilised pommitajad patrull-lende ka praegu. Vene relvajõud katsetavad “kõigi pommide isa” ehk siis äärmiselt võimast vaakumpommi.
Megamonopol Gazprom nõuab Euroopa energiaturu avamist oma investeeringutele. Samal ajal võeti sulgemisega ähvardades Shelli ning BP käest ära enamusosalus ühisettevõtetes Vene firmadega. Vene meedia tegutseb sovetiaegsete traditsioonide järgi, kujutades NATOt pimeduse jõuna.
Kõiki, kes seavad kahtluse alla Vene riigi ambitsioone, nimetab Vene tänane ajakirjandus fašistideks. See pole üllatav, sest 90% meediast on Kremli kontrolli all. Niisugust retoorikat olime harjunud kuulma raudse eesriide taga elades. Paraku on selline kõnepruuk tavapärane ka täna.
Teame, kust pärineb Venemaa president. Nõukogude võimu aastail oli ütlus, et KGBst saab välja vaid jalad ees. Vladimir Putin pole kunagi KGBst lahkunud, ta on KGB presidenditoolile kaasa võtnud.
Teatud mõttes on maailm palju halvemas olukorras kui Leonid Iljitš Brežnevi võimuaastail. Siis oli KGB kommunistliku partei mõõk ja kilp. Organisatsiooni kontrollis partei keskkomitee ning peasekretär. Praegu ei kontrolli seda keegi.
Tulemuseks on inimõiguste vähenemine ja demokraatia kokkukuivamine, suureneb sõjakus oma naabrite ja konkurentide suhtes. Ajakirjanik Anna Politkovskaja on maha lastud, endine KGB maffiavastase üksuse agent Litvinenko aga demonstratiivselt mõrvatud, kasutades ainet, mis on kättesaadav vaid suurriigile.

Kuidas käituda?
Küsimuseks on, kuidas tulevikus Venemaaga käituda.
Kas peaksime olema karmid, leebed või ignoreerima probleemi, lootes, et see laheneb iseenesest? Paraku pole Euroopal võimalik Venemaad ignoreerida.
Euroopa sõltub Venemaa naftast ning gaasist, pool meie gaasist ning neljandik naftast tuleb Venemaalt. Seega on arusaadav, miks Euroopa julgeolek on tihedalt seotud energiajulgeolekuga.
Suuresti põhineb Euroopa energiapoliitika soovimatusel solvata Venemaad. Mäletame, et see riik ei kõhelnud 2006. aastal kinni keeramast Ukraina ja Moldova gaasikraane.
Viimased 15 aastat on lääne ja Venemaa suhted olnud kui jutustus suurtest lootustest ning kibedatest pettumustest. Lääs ei teinud Venemaad rikkaks üleöö - kuigi teeme seda praegu riigilt naftat ning gaasi ostes. Naftaeurod pole aga muutnud Venemaad läänelikult demokraatlikuks.
Venemaa on võtnud omaks nõukoguliku vaate ida-lääne suhetes. Helsingis 1975. a sõlmitud kokkulepped on Vene välisministeeriumil hästi meeles. Helsingi lepped andsid läänele siiani kõige võimsama vahendi - OSCE.
Lääs sai juriidilise õiguse nõuda inimõiguste jälgimist ning õiguse sekkuda. Seda mäletame meie ning mäletab Euroopa.
Moskval aga on meeles - ida ja lääs leppisid kokku, et Euroopa piirid jäävad muutumatuks. Mäletatakse seetõttu, et enklaavide ja vastastikuste sõltuvuste loomine ning elanikkonna segunemine oli alates Stalinist teadlik poliitika.
Kuidas Venemaa selle poliitika tulemusi tänapäeval ära kasutab, näitab kas või Transnistria, meie Kirde-Eestiga võrreldav piirkond, mis Kremli salajasel mahitusel Moldovast lahkumist taotleb.
Vene välisministeerium vihjab, et kui Kosovo saab Helsingi kokkulepetest hoolimata iseseisvuse, ei ole põhjust seda keelata ka Transnistriale.
Paralleel on rahvusvahelise õiguse järgi muidugi meelevaldne, kuid sellised “detailid” ei ole Kremlit iial takistanud.

Marianne Mikko: ELi reformileppe kasu Eestile

Sel nädalavahetusel likvideeritakse Lissabonis viimased erimeelsused Euroopa Liidu tuleviku jaoks ühelt olulisemalt lepingult. Ilmselt saab lepe tuntuks Lissaboni leppena.
Praegu reformileppe nime all tuttav dokument katsub nurjunud konstitutsioonist üle võtta enamiku tema praktilisi sätteid. Eestile olulisemate punktide hulka kuulub saadikute arv Euroopa Parlamendis ning nn Euroopa Liidu välisministri ametikoha loomine.
Reformileppega väheneb Euroopa Parlamendi kohtade arv, praeguse 785 asemel hakkab olema 750 liiget. Väheneb nii mõnegi suurema riigi saadikukohtade arv, see tähendab ka nende riikide mõju vähendamist. Eesti on oma huvisid Euroopas kenasti kaitsnud, sest erinevalt nii mõnestki suuremast riigist ei ähvarda meid saadikukohtade kahanemine. Väiksemate riikide esindajate arvu samaks jäämine annab signaali, et Euroopa Liidus on väikeriikide häälel sama kaal mis enne, kärped on tulnud suuremate riikide saadikukohtade arvelt.
Teinegi oluline osa Euroopa reformileppest on pika nimega liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha reformimine, sisuliselt luuakse Euroopa Liidu välisministri ametikoht. Praegu on need ülesanded jaotatud välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Javier Solana ning Euroopa Komisjoni välissuhete ja Euroopa naabruspoliitika voliniku Benita Ferrero-Waldneri vahel. Teoks saab Henry Kissingeri soov. Nimelt soovis legendaarne USA välisminister ühte konkreetset isikut, kes räägiks Euroopa nimel. See üks, kellega saaks maailma asju arutada.
Milline on Eesti kasu? Siiani on Euroopa Liidu nn välisministri puudumine vähendanud Euroopa mõjukust maailmas. Euroopa Liidul on potentsiaali oluliselt rohkem, kui seda praegu realiseeritakse. Kindlasti pole seda soosinud funktsioonide killustumine kahe institutsiooni ja isiku vahel. Kusjuures Euroopa Komisjonil on raha, aga liikmesriikidest koosneval Euroopa Nõukogul mitte, et edendada ELi välispoliitikat.
Euroopa julgeolekupoliitika üks olulisemaid komponente on energiajulgeolek. Vene-Saksa gaasijuhe on Eestile palju peavalu valmistanud. Venemaa kokkulepped Euroopa Liidu üksikute riikidega on olnud võimalikud, sest Euroopa välis- ning julgeolekupoliitika on olnud kääbuse tasemel. Uues olukorras pole Schröderi-Putini gaasipakt enam võimalik. Venemaal on lihtne olnud nõndaviisi käituda, sest pole olnud jõulist institutsiooni, millel oleks võimu ja väge vahele segada. Samamoodi on suutnud Euroopa ühtseid huvisid kõigutada Prantsuse-Vene koostöökokkulepe Barentsi merel Štokmani gaasivälja arendamiseks.
Loodan, et Euroopa Liidu välisministri ametikoha loomisega sünnivad sellised diilid palju läbimõeldumalt. Paremini saavad läbi kaalutud ka need aspektid, kuidas mõjutab koostöö kolmandate riikidega kogu Euroopa huve, kas ja mil määral saavad olema kaitstud euroopalikud põhiväärtused suurte kaubanduslepete sõlmimisel.
Selgemini on defineeritud Euroopa huvid välispoliitikas ning laiema kandepinna saavad Euroopa algatused kolmandates riikides, et kaitsta Euroopa huve. Kasulik on see ennekõike väiksematele liikmesriikidele, kel endal pole niivõrd suurt jõudu ja mõjukust, et seada kahtluse alla väikeriikidele kahjulikke erakokkuleppeid suuremate kolmandate riikidega.

Ivari Padar: Eurotoetuste saamise eelduseks on asjalikud ideed

Eesti elanike aastate eest tehtud otsus ühineda Euroopa Liiduga jõuab järjest enam sõnadest tegudesse ja paberilt küladesse. Nii on Jõgevamaal struktuuritoetuste abiga rajatud näiteks Puurmani ristmik ja sild, puhastatud Kamari järv ning rajatud Aidu lastaead-algkooli mänguväljak.
Need on vaid osa Jõgevamaal ja Eestis tehtust. Toetusega on muu hulgas parandatud teid, ehitatud haiglaid, haritud noori, õpetatud töötuid, arendatud ettevõtteid ja tehtud palju muud Eesti arenguks olulist.
Alates 2004. aasta maist on Eesti saanud kasutada üle kümne miljardi krooni Euroopa Liidu struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi raha. Eestis on huvi toetuste vastu olnud väga suur. Mitmetes toetusvaldkondades nagu näiteks ettevõtete stardiabi või külade taastamine ja arendamine taotleti raha kordi rohkem, kui selleks üldse vahendeid ette nähtud oli. Seega oli konkurents tugev ning võib kindel olla, et toetuseks valiti välja head projektid.
Rõõmu teeb ka see, et üle poole struktuurifondide toetustest on antud väljapoole Harju- ja Tartumaad. See tähendab, et häid projektiideid ja kvaliteetseid taotlusi jagub kõikjale Eestis.
Tänaseks on projekte heaks kiidetud pea kogu Eestile eraldatud 10,6 miljardi krooni ulatuses. Kuna toetus makstakse välja alles pärast projekti elluviimist, siis loodame järgmise aasta lõpuks välja maksta vähemalt 95% kogurahast. See on vanade EL liikmesriikide 75 protsendiga võrreldes väga hea tulemus ja üks paremaid uute liikmesriikide seas.
Kuigi aastate 2004-2006 toetuste kasutamine veel kestab, on uus toetuste jagamise periood juba alanud. Järgmise seitsme aasta jooksul saab Eesti kokku 53,3 miljardit krooni struktuuritoetust, mis tähendab aastas keskmiselt kaks korda rohkem raha kui seni.

53 miljardit
Sellele lisanduvad veel maaelu- ja kalandusvaldkonda suunatavad vahendid ligi 12,5 miljardi krooni ulatuses, mis nüüd, uuel perioodil ei kuulu enam struktuuritoetustest rahastatavate valdkondade hulka.
Toetuste jagamise alustamiseks on tööd tehtud juba üle kahe aasta. Oktoobri alguses kinnitas Euroopa komisjon lõplikult toetuste rakendamise aluseks olevad valdkondlikud kavad — Eesti majanduskeskkonna, elukeskkonna ja inimressursi arendamiseks.
Üldiseks toetuse jagamise eesmärgiks on muuta meie elujärg paremaks ja aidata kaasa Eesti kiirele arengule. Selleks toetatakse uuel rahastamisperioodil struktuuritoetuste rahaga ettevõtlust, keskkonnahoidu, transporti, regionaalset arengut, teadus- ja arendustegevust, tööturgu, infoühiskonna ja hariduse edendamist ning uue valdkonnana ka energiamajandust. Esimesed võimalused raha taotlemiseks avanevad ettevõtjatele ja omavalitsustele juba kas selle aasta lõpus või uue alguses.
Tahan loota, et Jõgevamaa rahvas on juba mõelnud sellele, et oma elukeskkonda struktuuritoetuste abil veelgi paremaks teha. Selleks on vaja hoolt, tähelepanelikkust ja oskust oma mõtted projektidesse kirja panna.
Seitsme aasta jooksul suunatakse raha üle 80 väiksema toetusmeetme või programmi kaudu projektidesse. Seda on päris palju ja seepärast võib info leidmine ja sellest aru saamine osutuda peamiseks eduka projekti kirjutamise ja elluviimise võtmeks.
Meeles tuleks pidada, et kindlasti ei piisa raha saamiseks ainult heast kirjutamisoskusest. Projekt peab olema uuenduslik, vajalik, majanduslikult jätkusuutlik ning ka sotsiaalselt positiivse mõjuga.

Info koju kätte
Soovitaksin ära kasutada kõik võimalused aja- ja asjakohase info saamiseks. Selleks tasub vaadata Internetist kodulehte www.struktuurifondid.ee. Lisaks avaldavad kõik toetuste vahendamisega seotud asutused oma veebilehel põhjalikku teavet taotlemise aluseks olevate seaduste, tingimuste, tähtaegade kui ka vajalike kontaktide kohta.
Samuti korraldatakse lähiajal kindlasti mitmeid tutvustavaid infopäevi ja seminare. Alati on võimalik ka abi ja nõu küsida oma maakonnas asuvast arendus- ja ettevõtluskeskusest ning toetuse vahendamisega tegelevatest asutustest-üksustest.
Meie kõigi huvides on Eesti inimeste heaolu ja elukeskkonna paranemine ning soodsa ettevõtluskeskkonna säilimine. Loodan, et selle saavutamiseks haaratakse ka Jõgevamaal kinni uue toetusperioodi võimalustest ning oodata on palju häid ja Eesti elu edasiviivaid projekte.

Mark Soosaar: Erakonnad pole pühad lehmad

Vastavalt Eesti seadusandlusele on erakonnad mittetulundusühingud. Aga erinevalt margikogujate või korvipunujate seltsist on neil täita eriline roll – haarata võim ja juhtida riiki.
Riiki, mis peab tagama eesti keele ja kultuuri säilimise ning viima rahva õnnelikku tulevikku. Ülesande suurus on mäekõrgune, ülesande täitja formaat aga rohujuureline. Pealegi veel suurte piirangutega – erakonnad ei tohi erinevalt mittetulundusühingutest võtta vastu annetusi firmadelt, kuid eraisikutelt esialgu veel küll.

Truudusabielu rahaga
Kummaline, kuid taasiseseisvumise jääminek ja rahvahääletusel vastuvõetud põhiseadus on tõelise demokraatia asemel tekitanud hoopis erakondade oligarhia. Piltlikult öeldes on seadustatud erakondade truudusabielu rahaga, mis rahva õiglustundele palju haiget teeb.
Erakonna-, valimis- ja reklaamiseaduse kosmeetilised parandused pole suutnud ära hoida kiusatust võimu kokku osta. See, kellel rohkem raha, ostab rohkem väge ja võimu. Sest mida muud kui häälteostmise laadad meie valimised on.
Kes pakub avalikult igale eakale tema hääle eest 500 krooni, kes peibutab avalikku ruumi ülesriputatud piltidega paradiisist.
Olukorrast väljapääsemiseks on pakutud igasuguseid ideid. Meie, sotsiaaldemokraatide meelest on jumet erakondade rahastamisel üksnes riigieelarvest. Siis langeb ära palju vastuseta küsimusi.
Näiteks kelle raha oli Pärnu linnapea Mart Viisitamme 70 000 krooni, mille ta annetas hiljuti heldelt Keskerakonnale? Oli see ikka linnapea teenitud mammona või hoopis rahapesu koos sellega kaasnevate lubadustega? Ja kui, siis lubadustega kellele?
Või kust tulid Arnold Rüütli tuhandekroonised kingitused Rahvaliidule, mis langesid päev päeva järel erakonna kassasse nagu augustikuine meteoriidisadu? Kas nende kingituste taga olid soe süda ja veendumus Rahvaliidu pühast rollist Eesti uuendamisel või hoopis kokkumäng näiteks Saaremaa ärihaidega, kes on valmis presidendi sünnisaare jupphaaval maha müüma? Nendele küsimustele ei saa me iial vastust. Et kahtlused ei jääks õhku rippuma, on õigem minna üle erakondade 100protsendilisele riiklikule rahastamisele.
Samal ajal pole me nii sinisilmsed, et usuksime üksnes riigieelarvelise doteerimise imejõusse. Kas selline skeem seab ikka erakonnad võrdsetele lähtepositsioonidele? Tunnistagem, et raha ei ole mõõdetav suurus. Raha on nagu vesi, mis jõuab lõpuks mereni, nagu ütles ka õiguskantsler Allar Jõks hiljuti riigikogu korruptsioonivastases komisjonis.

Võrdsed mängureeglid
Usun, et mingil määral astume sammukese eesmärgile lähemale siis, kui suudame kehtestada valimiskampaania ajaks kõigile erakondadele võrdsed aja- ja ruumimahud. Kõigile ühepalju eetriaega, kõigile samad plakatimõõdud ning võrdne arv stende. Loodetavasti alles siis hakkavad võistlema ideed ja lõppkokkuvõttes võidab sisu.
On üldtuntud tõde, et inimene ja organisatsioon ei ole võimelised enesekontrolliks, kui puudub tõhus väliskontroll.
Riigikogu korruptsioonivastase võitluse erikomisjon, kuhu kuuluvad kõigi parlamendiparteide esindajad, pole midagi muud kui eneserahuldusorgan. On naiivne arvata, et komisjoni liikmed hakkavad tõsimeelselt ja vastastikku erakondade rahakottides sorima. Sellest pole ju ükski partei huvitatud.
Nii ei jäägi ummikust väljarabelemiseks muud kui luua järelevalvekomisjon väljaspool parlamenti. Riigikogu on küll rahva valitud ja seega kõrgeima võimu kandja, kuid ta pole pühade lehmade kogu. Riigikogu otsused pole jumalakäsud.
Rahvas kiitis viisteist aastat tagasi heaks põhiseaduse, kus presidendil on õigus 101rahvaasemiku otsused tagasi lükata ja riigikohtul need lausa tühistada. Seepärast on loogiline ja põhiseaduse vaimuga kooskõlas, et ka järelevalve parlamendierakondade võimaliku korrumpeerumise üle ehk poliitkorrosiooni tõrje usaldatakse mõne teise põhiseadusliku institutsiooni hoole alla.
Arvan, et järelevalve erakondade rahastamise ja valimiskampaaniate üle võiks anda näiteks vabariigi valimiskomisjonile, samuti tasuks kaaluda õiguskantslerit või riigikontrolli. Kui rahastada erakondi ainult riigieelarvest, puudub riigikontrolöril praegu põhiseaduslik õigus jälgida, kas parteid kasutavad maksumaksja raha õigesti.
Selline põhimõtteline muudatus riigi poliitilises elus tähendab tõenäoliselt põhiseaduse korrigeerimist. Põhiseadust tuleb austada ja tema põhimõtete järgi elada, kuid see pole naelaga kantsli külge löödud dogma. Kui eluline vajadus kaitsta demokraatiat seda nõuab, tuleb põhiseadust remontida.
Vaadakem peeglisse! Lubades jätkuvalt võimu kokku osta ja seda oma rahastajate huvides rakendada, liiguvad nii meie riik kui omavalitsused paratamatult poliitilise kuristiku poole.

Heljo Pikhof: pensionikujundus saab õiglasemaks

Sellel nädalal jõuab sotsiaalkomisjonist riigikogu suurde saali riikliku pensionikindlustuse seaduse ja kogumispensionide seaduse muutmise eelnõu.
Muudatused köidavad senisest tugevamalt pensionide kasvu palkade kasvu külge ning see lubab tuleva-aastasest indekseerimisest kõigi aegade suurimat pensionitõusu – 22 protsenti (võrdluseks: tänavu aprillis kerkis keskmine pension 12,2%). Kõik targad prognoosid ütlevad, et hinnatõus seda nullida ei suuda.
Riikliku pensioni (kõigile võrdne) baasosa hakkab nüüdsest jõudsamalt kasvama kui teine osa, mis sõltub inimese enda panusest. See muudab pensionikujunduse õiglasemaks.
Ja veel – uus kord on mõeldud kauaks kestma, arvutused on tehtud pika aja peale ette. See võtab poliitikutelt kiusatuse oma äranägemise järgi ja eeskätt valimiste eel «kujundada» pensioni ning laseb riigil arukamalt lugeda meie ühist raha.

Kõneleb solidaarsusest
Uuest korrast tunnevad tuge ennekõike väiksema pensioni saajad – need, kelle tööaastad jäävad alla keskmisele pensionistaažile (44 aastat), rahvapensionärid, töövõimetuspensionärid.
Nende muredest olen siingi mitut puhku kirjutanud, ehkki näiteks praegune rahvapensioni määr – 1573 krooni – räägiks juba ise enda eest. Proovigem sellega ära elada!
Uuest korrast võidavad ka suhteliselt hiljuti pensionile jäänud ja needki, kellel pensionipõlv on käega katsuda, sest neil pole kuigivõrd olnud aega kasvatada kogumispensioni. Alles 2002. aastast on see kohustuslik kõigile tööturule astujatele.
Riikliku pensioni ühesuurune baasosa on ka ainuke asi, mis meie kolmesambalise pensionisüsteemi solidaarsusest kõneleb ja rahva õiglustunnet kõnetab, sest üllatavalt suureks on kasvanud vahed igaühe enda panuses, mida pensionikujunduses arvestatakse alates 1999. aastast. Nagu vahed elatustasemes üldse.
Mitte muretus pole see, vaid vaesuspiiril elamine pole lasknud ega lase paljudel inimestel panna vanaduspäeviks veidigi raha kõrvale – kolmandasse, vabatahtlikku pensionisambasse.
Tavaliselt kipume pensionist rääkides mõtlema inimese eluõhtule. Ent uus kord ei puuduta mitte üksnes praegusi pensionäre, keda näiteks Tartumaal on ümmarguselt 40 000, vaid sisuliselt kõiki tänaseid töötajaid. Neistki teenib 60 protsenti keskmisest väiksemat palka, sest keskmist kujundab ka käputäie ülikülluslik teenistus.

Kuldkalake ei aita
Hallpead austa – selle tõe sain juba lapsena selgeks. Olen ka poliitikuna püüdnud sellest juhinduda ja teha, mis vähegi võimalik, et eluaeg tööd murdnud inimesed võiksid pensionipõlves käia, pea püsti.
Ja ometi, kogu oma austuse juures, tundub mulle Tartu eakate eest kõnelda võtnud linnavolinik Ants Kase iroonia pisut kohatu («Eakad riiki kukutamas» 2. oktoobri Tartu Postimehes).
Kuldkalake pensioni ei too, sinna pole miskit parata. Demokraatlikus riigis käib pensioni kujundamine seaduse jõul, arvestab miljoneid ja miljoneid meie endi ja meie lastegi teenitud kroone ning puudutab nii tänaseid, homseid kui ka ülehomseid pensionäre – tervet elanikkonda.
Rahvastiku vananemine – s.t töölkäijaid jääb võrreldes oma elutöö teinutega järjest vähemaks – paneb pead murdma kogu Vana Maailma.
Vajadust tõsta pensioniiga kaaluvad pea kõigi Euroopa riikide sotsiaalpoliitika kujundajad – pole see ühtigi meie koduste pahade poliitikute salanõu «pensionile pürgijate hulga vähendamiseks», kui laenata austatud linnavoliniku sõnu.
Ja ometi on Euroopa naabrite puhul tegemist enamasti stabiilse ühiskonnaga, kus on olnud aega rahulikult atra seada ja pensionärid endale ise (lisa)pensioni kogunud. Alternatiiv – võõrtöölisi lausaliselt sisse tuua – oleks lühinägelik lahendus, mis toimiks pigem Trooja hobusena.
Ka ei pea vett väide, nagu indekseeritaks Euroopa Liidu riikides pensione keskmise palga alusel. Valdavalt käib see ikka tarbijahinnaindeksi põhjal, ja töötajate palgad kipuvad sellest kiiremini kasvama.

Headest asjadest
Tahaksin soovitada: tundkem rõõmu nii kuldsest sügisest kui ka pensionide praegusest järeleaitamisest – ei ole ju rõõmu kellegi elus liiast. Tuleval aastal on keskmine vanaduspension 4581 krooni, aastal 2011 tänasega võrreldes kahekordne. Kas me julgesime seda veel paarigi aasta eest loota?
Loomulikult ei anna ajas kaugemaid numbreid sendi täpsusega paika sättida: mis mõtet oleks siis mõistatada, mitu pakki margariini saab nelja aasta pärast «kogu raha eest»?
Pikad prognoosiread lasevad siiski raha paremini rehkendada. Tõsi see on, et inimene mõtleb, aga jumal juhatab.
Üsna kummaline on tänagi tõdeda, et näiteks armeenlaste ajalugu võib naftahinna kaudu saada ülemaailmseks, sh ka väikese Eesti majandusmõjuriks.
Just selleks, et riiki ja tema kodanikku ootamatuste eest kaitsta, on seaduseelnõusse sisse kirjutatud ka võimalus pensioniindeksi arvutamise metoodikat korrigeerida – ent mitte päevapoliitilistel kaalutlustel, vaid põhjaliku analüüsi alusel, ja mitte sagedamini kui kord viie aasta tagant.