PIKHOF: Järeleaitamistund riigile

Heljo Pikhof
Tartu linnavolikogu liige
(artikkel ilmus 29. augustil 2006 Tartu Postimehes)

Koos esimese koolikuuga algavad jälle läbirääkimised Tartu Haridustöötajate Liidu ja linnavalitsuse vahel, et kokku leppida õpetajate tuleva aasta töötingimustes. Tõde ei anna häbeneda: osapoolte läbisaamine on kujunenud heaks.

Rööpad on maas ehk kaks aastat on pidanud kollektiivlepingud, mille järgi õpetajate palgad on stabiilselt kasvanud, ka on pooled kompromissivalmis, et lepe saaks võimalikult hea. Seega pole tarvidust peitust mängida ja kõnelusi kuhugi aastalõppu veeretada.

Saia, kui mitte präänikut
Tahet üksteisest aru saada läheb hädasti vaja, sest haridustöötajate põhimine ja igati põhjendatud ettepanek on tõsta kõigi – nii kooli- kui ka lasteaiaõpetajate – palga alammäära 20 protsendi võrra. Kipub ju keskmine palk pedagoogide töötasu eest ära kappama.
Aga haritlane, saati siis meie lapsi koolitav haritlane, on vähemalt keskmist palka väärt, kas pole tõsi?
Noor inimene võib ju härra Mauruse juhatust mööda õppida nagu hull, aga eluaeg teistele koolitarkust jagada nagu hull – seda oleks vist ühelt lihtsurelikult palju nõuda.
Sellepärast need koolid meil pedagoogidest tühjaks nõrguvadki kuni sinnamaani välja, et nii ühes kui teises koolis jääb mõni ainetund lihtsalt ära.
Kui sotsiaaldemokraadid esitasid eelnõu, mille järgi õpetaja palk ei saaks langeda alla riigi keskmist, oli haridusminister vastu.
Nüüd, valimiste lähenedes, lööb proua minister ise lokku, võrreldes haridusolusid hädaolukorraga politseis ja päästeametis, ja räägib vajadusest tõsta kiiresti õpetajate palka. Muidu ei tule noored õpetajad enam kooli ja vanad... nemad jäävad veelgi vanemaks.
Räägib – ehkki haridusala valupunktid on ammuilma teada ja ministril volitused käes.
Siin peitub ka põhjus, miks isegi parima teineteisemõistmise puhul saab Tartu lepe olla vaid poolik lahendus ehk järeleaitamistund riigis kujunenud olukorrale.
Probleem ise on laiem ja võiks ehk alata küsimusest, kas alusharidus on haridus või ei ole mitte.

Alushariduselt alusmüür
Nagu üks majamürakas ei püsi ilma toeka vundamendita, nii ei saa ka elupikka kooliteed alustada tühja koha pealt.
Lasteaias hakatakse lapsi õpetama kolmandast eluaastast peale. Hea küll, kui vanemal on võimalust ja võimeid last esialgu ise hoida ja arendada, seda parem. Ent viimased aasta-paar enne kooli peaks laps küll õppima professionaalsete õpetajate käe all. Sest paraku saab meie tuure koguv hariduslik kihistumine alguse juba mudilaseas.
Sellel lapsel, kes esimeses-teises klassis alles tähti veerib, samal ajal kui ta klassikaaslased vurinal loevad ja loetut mõtestavad, tekib hiljem suurem oht kool katki jätta. Väljalangevuse statistikast ma parema meelega juttu ei teekski.
Niisiis – kui me elutargemate Euroopa riikide kombel käsitaksime alusharidust ühe osana terviklikust haridussüsteemist, peaks selle eest vastutama riik. Ja lasteaiaõpetajate palgad peaksid tulema riigieelarvest täpselt samal alusel nagu üldkoolide õpetajate palgad. Seda enam, et lasteaiaõpetajaltki nõutakse kõrgemat haridust ja pidevat enesetäiendamist.
Vähe sellest, ammuilma oleks aeg üle vaadata ka tasuta hariduse mõiste. Jõudu on meil küll, vaja läheb mõistmist ja tahet, et nii lõunasöök kui ka töövihikud-õppematerjalid oleksid lapsele priid ka lasteaia vanemates rühmades. Sest mitte kõik lapsevanemad ei ole nõnda edukad nagu riik.
Oleks säärane süsteem paigas, jääks linnal raha selleks, et välja arendada korralik lasteaedade ja -sõimede võrk. Muidugi on hea, kui päris pisike põnn saab olla ema või isa seltsis kodus.
Hea pole see aga siis, kui see on hädaväljapääs ja vanemal närvid koledal kombel krussis, sest et töökoht läheb kaotsi, erioskused aeguvad või ei jätku peres elementaarsetki elamisraha.
Linnale linna hooled
Et lastehoiukohti on meil juurde vaja, tegi puust ette ja punaseks kas või anekdootlik sabatamine lastekaitsepäeval Sassi lasteaias. Võimalus laps elukoha järgi lasteasutusse panna peab olema igaühel – sest seegi natuke võib saada viimaseks kaalukeeleks, miks sünnitamine paremate päevadeni edasi lükatakse.
Teiseks saaks linn olemasolevad lasteaiad-sõimed nii seest kui väljast ilusti korda teha.
Ja kolmandaks: ükskord ometi saaks tuntavalt tõsta ka õpetajaabide ja teiste lasteaiatöötajate palka.
Ei ole ma kokku lugenud, mitmendat korda pean kirjutama, et nende tööd tasustatakse miinimumilähedase palgaga. Ja et iga inimene ei sobi lastega töötama. Aga ega kuldaväärt inimest saa ka väevõimuga kinni hoida, kui töö ei toida.
Saaksime ehk heast mõõtu võtta. Oleme linnavolikogus heaks kiitnud kollektiivlepingu kultuuritöötajatega.
Mõned selle sätted – õigus olla kolm tasustatud haiguspäeva kodus, ilma et peaks tõbisena tohtri juurde tormama, või võimalus saada tasemekoolituseks kaks nädalat makstud õppepuhkust (seaduses ette nähtud kümne päeva asemel) – ei jookse ka haridustöötajatel mööda külgi maha.
Samuti võiks staažikas kooli- või lasteaiatöötaja saada koondamise korral nõksu suuremat hüvitist, kui liita kokku kõigis Tartu koolides või lasteaedades töötatud aastad.
Ka need on mõned punktid, mille eest tahab Tartu Haridustöötajate Liit seista. Sest needki – esmapilgul ehk pisiasjad – näitavad suhtumist inimesse ja tema töösse.

LÄNTS: Põhiseadus prügikastis

Randel Länts
SDE peasekretär
(artikkel ilmus 22.08.2006 Sakalas)

KAKS AASTAT tagasi oli mul au koordineerida Euroopa Parlamendi valimistel Toomas Hendrik Ilvese kampaaniat. Selge on see, et kampaanias oleme kõik konkurendid ja aeg-ajalt kipuvad vahendid muutuma ebaeetiliseks.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond võttis juba tol korral seisukoha, et meie pori loopimisega kaasa ei lähe, ning oleme sellist joont ikka ja alati hoidnud. Mõnele erakonnale on vastaste poriga ülekallamine paraku käitumisnorm ja siis me imestame: näe, kodanik on poliitikast võõrdunud.
Saades küll aru, et Rahvaliidule on president Arnold Rüütli tagasivalimine elu ja surma küsimus, on minu meelest rahvaliitlaste ja nende partneri Keskerakonna käitumine ületanud igasugused piirid.
EESTI KODANIKUD kiitsid rahvahääletusel heaks põhiseaduse, mis seab Riigikogule ülesande valida vabariigile juht ehk president. Just austusest oma kodanike ja põhiseaduse vastu istusid selle aasta kevadel viis parlamendierakonda, peale sotsiaaldemokraatide veel Keskerakond, Isamaaliit, Reformierakond ja Res Publica, laua taha, et täita riigi esindajatekojale pandud ülesannet.
Otsustati üheskoos, arutamiste ja konsulteerimiste käigus jõuda Eestis päevapoliitikas kahjuks nii haruldasele parteideülesele kokkuleppele. Kogu protsess oli avalik ja demokraatlik, lepiti kokku reeglites ning tähtaegades. Täpsuse huvides veel nii palju, et tähtaegu muudeti korra Keskerakonna palvel ja just nende soovil lükati viimane selekteerimisvoor 3. augustile.
PARAKU OSUTUS üks viiest valemänguriks. Eks ütle ju vanarahva tarkus, et kui valetada väga palju, võibki tõde hakata teist moodi paistma. Kuidas teisiti seletada Keskerakonna käitumist: ta hakkas paralleelselt asju ajama ümarlauakutse tagasi lükanud Rahvaliiduga ning süüdistas ümarlaua tagant lahkununa kõiki teisi selle lõhki ajamises.
Lisagem veel jutud, kuidas Keskerakonna kandidaatidega (nemad olid muide ainsad, kes pakkusid kandidaate üksnes oma erakonna ridadest!) käituti halvasti ning kuidas kogu protsess oli üles ehitatud praeguse presidendi vastu. Aga kujutage endale ette viie erakonna ümarlauda, mille esimene kokkulepe on, et tulevane president peab tulema Keskerakonna ridadest.
HOOLIMATA Edgar Savisaarele omasest hämamisest ja valemängurlusest, on Riigikogu liikmetel siiski võimalik põhiseadust täita. Lihtsalt ühtede kandidaadid on Toomas Hendrik Ilves ja Ene Ergma ning teiste oma Arnold Rüütel.
Oleks igati loogiline, et lisaks Ilvesele ja Ergmale seatakse tuleval esmaspäeval ja vajaduse korral ka teisipäeval üles Arnold Rüütli kandidatuur. Vastasel juhul tuleb tõdeda, et Keskerakond ja Rahvaliit on vilistanud Eesti Vabariigi põhiseaduse peale.

LAUR: Kivipalluri odav propaganda

Jarno Laur
Riigikogu liige
(artikkel ilmus 22.08.2006 SLÕhtulehes)

Evelin Sepa loogika kohaselt («Poliitika pole ometi kivipall!») on katse jõuda presidendivalimistel esimest korda laiapõhjalise konsensuse kandidaadini riigikogus vaid mäng ja katse kellelegi ära teha.
Enamgi, tuntud Keskerakonna hääletoru leiab, et nüüd, kui keskpartei on Rahvaliidu leivad avaliku lepinguga oma kappi pannud hinnaga valida tagasi üks väärikas, ent ilmselgelt puhkusepõlve ära teeninud ikoon, tähendab Toomas Hendrik Ilvese valimine vastuseisu kõigele sellele, millest Keskerakonna ja Rahvaliidu lepingus juttu.
Muu hulgas on seal ju tõesti sotsiaaldemokraatidelegi väga meelepäraseid punkte. Suur hulk on meie eelnõudest, mille valitsusliit tagasi lükanud, lausa maha kirjutatud. See ometi ei tähenda, et me peaksime presidendivalimistel ühtäkki eelistama sotsiaaldemokraat Ilvesele Rüütlit.
Presidendivalimisteks kokku tulnud erakondade ümarlaud oli katse murda senine praktika, seetõttu oli ta avatud kõigile erakondadele, kes selles osaleda soovisid. Mäletatavasti oli Keskerakond innukas kaasalööja. Kui Keskerakond kasutas võimalust osaleda protseduuris vaid oma tänasele partnerile surve avaldamiseks, näitab see nende väändunud mõttemalli, mitte seda, et ümarlaud oleks vildak olnud.
Kokkuleppe tulevik ei sõltu presidendi isikust, vaid valijate häältest parlamendivalimistel. Keskerakond ja Rahvaliit on täna enamusvalitsuse osapooled. Rahvaliit on olnud selles rollis vahetpidamata 2003. aasta valimistest saati, Keskerakond aga varsti kaks aastat. Need erakonnad on valitsuses oldud aja jooksul teinud kõik selleks, et nende leppes toodud eesmärgid ei täituks. Kes jättis politseinikud ja päästjad palgata? Kes ei liigutanud lillegi keskkonnareostuse vastu võitlemiseks valmisoleku tagamisel? Kes ei toetanud sotside ettepanekuid tervishoiu täiendavaks rahastamiseks või hääletas vastu meie ettepanekule anda põhikooliõpilastele tasuta töövihikud? Näidata siinjuures näpuga sotsiaaldemokraatidele on silmakirjalik.
Keskerakonda ja Rahvaliitu seob ühine soov, et Savisaarest saaks peaminister, presidendivalimised on vaid selle mängu atribuut ja Arnold Rüütlist tehtud käpiknukk. Isegi kui Rüütel saab presidendiks, mida on raske uskuda, siis ei pruugi see aidata Savisaart peaministriks.

KREITZBERG: Eelarvestrateegia ei muuda midagi

Peeter Kreitzberg
Riigikogu liige
(artikkel ilmus 18.08.2006 Sirbis)

Poliitikategemise põhivahendid on ideoloogia, võim ja rahastamine. Ideaalis on need kolm omavahel seotud, kooskõlalised, üksteist toetavad. Ka demokraatiat on raske teisiti ette kujutada. See tagaks poliitika läbipaistvuse ja arusaadavuse: erakondade ja poliitikute sõnapidamine oleks paremini jälgitav. Eelarve paremini arusaadav. Tegelikkuses õngitsetakse hääli sageli ideoloogia abil, rahastamisel ja võimul ei pruugi aga õhkupaisatud ideoloogiaga suurt pistmist olla. Nagu koolis toimub suur osa sündmusi varjatud ja deklareerimata õppekava alusel, nii ka poliitikas varjatud poliitprogrammide alusel.
Reformierakond deklareerib madalaid makse ja seda, et igaüks aidaku ennast ise. Enam-vähem seda ta ka ellu viib üsna erinevate partnerite abil, kes keeravad kergesti selja enda deklareeritud ideoloogiale, millega nad võimule tulid. Värske leppe valguses näitavad erilist paindlikkust Rahvaliit ja Keskerakond, kes puistavad endale tuhka pähe ja mõistavad hukka selle, mida nad koos Reformierakonnaga teinud on ja teevad.
On vähe lootust, et aastateks 2007 – 2010 koostatud eelarvestrateegia (valitsus kiitis selle heaks 31. mail 2006) üldse ellu viiakse, nii nagu pole siiani ellu viidud ühtegi kümnetest arengukavadest, mida riigikogu ja valitsus on heaks kiitnud. Sest poliitiline südametunnistus on kaubeldav ja selle müügihinnaks soodne positsioon võimustruktuurides ning võimalus jagada raha. Kohe kätte saadav raha on Eesti valijaskonna püüdmise põhiline poliitiline argument, mis ei nõua mingit ideoloogiat. Raha, mis jääb inimesele kätte, kui maksud on ära makstud, on samuti tugev argument. Vaene valija ohustab demokraatiat sama palju kui põhimõttelage poliitik. Tema ülesostmine tema enda raha eest on paraku väga lihtne.
Eesti inimene armastab tegijaid. Häälte saaki mõjutavad oluliselt parteistatud võimustruktuurid ja suurejooneline slaalom läbi seaduseaukude. Eesti demokraatiat söövad ühiselt nii poliitikud kui nende valijad. Süvenevat väärtusvaakumit ja nihilismi võime äratundmisrõõmust nimetada postmodernismiks. See on aga roheline tee toore jõu kultusele. Majandusringkondade võimu erakondade üle tunnistasid hiljutises uuringus paljud poliitikud ise.
Praeguse Keskerakonna ja Rahvaliidu presidendisobingu tagajärjel võivad kõigi ülejäänud parteide ideoloogiakäsitluses esikohale tõusta demokraatia taastamise ja edasiarendamise eesmärgid. Kujunenud olukorras tulebki seda kõige tähtsamaks pidada. Ideoloogilistelt deklaratsioonidelt on sotsiaaldemokraadid sageli olnud lähedased nii Keskerakonna kui Rahvaliiduga, kuid arusaam demokraatiast ja poliitikategemise viisidest erineb kardinaalselt. Poliitika, mille elemendiks on evaperónlik valimiseelne rahapildumine vaestele ja suurejooneliste kingituste tegemine ärieliidile, ei soodusta pikas perspektiivis tasakaalustatud ühiskonna arengut. Selline on riigi 2007. – 2010. aasta eelarvestrateegia kontekst.
Keskerakond ja Rahvaliit, kes avaldasid ideoloogilist toetust astmelisele tulumaksule, samuti diferentseeritud käibemaksule, hääletasid strateegia poolt, mis põhineb ühetaolisel alaneval üksikisiku tulumaksul ja ühetaolisust nõudval käibemaksul. Sellega on kogu eelarvestrateegia juba praegu prügikasti visatud, kui just pärast järgmisi valimisi jälle pööret ei tehta. Eelarvestrateegia üldeesmärgid on ilmselgelt sotsiaaldemokraatlikud, kuid rahastamisalused, mis kujundavad Eesti panustamist lisaks Euroopa Liidu rahale, liberaalsed. Kõige tähtsamate eesmärkidena deklareeritakse “lastele ja peredele suurema kindlustunde loomist, sotsiaalse turvatunde tagamist, meie unikaalse looduskeskkonna säilitamist, aga ka Eesti julgeoleku – meie inimeste turvalisuse – kindlustamist”. Strateegia kõige tugevam alltekst on aga täiesti selge – kiire majandusedu seni nähtud viisil.
ELi abiraha tekib teiste liikmesriikide tunduvalt suurema maksukoormuse toel ja on arusaadav, miks ikka ja jälle kostuvad Euroopast protestid: kas meie maksumaksjad peavad oma kõrgemate maksudega kinni maksma Eesti õhukese riigi poliitika. Uus eelarvestrateegia aastani 2010 sisaldab ELi toetusraha 12 – 15% ulatuses eelarve mahust. Maksukoormus ulatus Eestis 2005. aastal 32,5%-ni SKTst, jäädes ELi keskmisele alla 7,7 protsendipunkti. Eesti maksukoormus langeb, ELis püsib. Kahtlemata kujutab praeguse koalitsiooni kavandatud üksikisiku tulumaksu alandamine väljakutset ELi palju kõrgemate maksudega riikidele.
Eelarvestrateegia põhiloosung on: “Tänane Eesti ei ela tulevaste põlvkondade arvel”. Aga seni edukaks peetud eelarvestrateegia on ju mänginud olulist osa selles, et elame napi tulevase põlvkonnaga, mis ei kindlusta meile püsimajäämist. Elukvaliteedi mõttes on meil halvasti läinud: väga madal eluiga, väga madal ja visalt kasvav sündimus, vaesusriski tingimustes elavate inimeste hulk on väga suur. Eriti valus on vaesuses vaevlevate laste pärast. Eelarvestrateegia tunnistab meie elukäsitluse äärmuslikkust, mis sisuliselt tähendab ühiskonna tasakaalustamata arengut. Üksikisiku tasemel pole meil ka majanduslikus mõttes seis roosiline. Kui võtta aluseks hinnatasemega korrigeeritud kogutoodang ühe inimese kohta, jääme uute liikmesriikide keskmisele selgelt alla.
Küsimus, mis eelarvestrateegia puhul enim huvi pakub, on: kas säilitame oma poliitilise peajoone ehk äärmusliku liberaalse status quo või üritame midagi muuta. Kas jätkame süveneva kihistumise, odava tööjõu, hingevaakuva avaliku teenusega või üritame minna tasakaalustatud, püsimajäämist kindlustava käsitluse suunas? Kas jätkame sageneva riskikäitumise ilmingutega, mis tulenevad süvenevast kihistumisest, nagu väidab strateegia, või valime uue tee? Julgen vastata: olemasolev strateegia tsementeerib suuresti senise lähenemise, vaatamata lisandunud eurorahale.
Strateegia tahab esmajoones panustada inimressursi arendamisesse, haridusse, teadus- ja arendustegevusse, kuid see ei tähenda piisavat rahastamist. Õpetajate aastane palgatõus 8 – 12% vastab keskmisele tõusule ega lahenda õpetajate probleemi. Enne seda oleks vaja olulist hüpet. ELi abiraha langeb osaks kõigile riikidele, eriti uutele. Sellega me teiste ees mingit edu ei saavuta.
Eesti haridusprobleemid paiknevad pigem haridusvaldkonnast väljas kui selle sees. Pea kolmandik lapsi elab vaesuses. Koolile pressitakse peale eetiline vaakum, mis õigustab majandusedu taustal kõike. Põhihariduse rahastamine, mis peaks olema riigi mure, on jäetud lapsevanemate kanda. Paljud lapsevanemad ei suuda võimaldada oma lastele huviharidust, mis on igasuguse hariduse ülitähtis osa. Meie õpetaja pole viletsam kui arenenud riikide oma. Isegi meie palju kirutud õppekava pole seda. Paljudel lastel on viletsam just kooliväline keskkond. Eelarvestrateegia kavatseb olla tolerantne 2,5-kordse palgaerinevuse suhtes Eesti eri regioonides. See on absurdne nii väikese riigi puhul, kes võitleb edasikestmise eest.
Odavale tööjõule, kuid väga madalale innovaatilisusele rajatud arengupotentsiaal on otsa saamas. Eesti peab oluliselt muutma oma arenguparadigmat, kui me tõepoolest ei taha elada tulevaste põlvede arvel. See ei seisne madalates maksudes, vaid kiires ja mahukas panustamises inimressursi ja infrastruktuuri arengusse. Eesti majandusstrateegia ei põhine innovatsioonil, vaid odaval tööjõul. Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni investeeringute maht on suhtes meie SKTsse 0,91%, ELi keskmine on 1,93%. Eriti vähe panustavad meie ettevõtted. Eesti tööhõive kesk- ja kõrgtehnoloogilises tööstuses ja teeninduses on ELi riikide üks madalamaid. Meie teadus tegeleb aga peamiselt maailmaprobleemidega, jättes meie oma probleemid tähelepanuta. Tsiteeritavuse indeksi abil hinnatavas teaduspoliitikas on midagi üdini mäda. See ei lase areenile meil seni viljelemata, kuid väga vajalikke uuringuid. Eesti teaduse kurioossemaid külgi on arvestatavate põlevkiviuuringute puudumine. Kütame aga korstnasse. Põlevkivikeemiaalastel uuringutel oleks aga maailmas tohutu turg. Tehnosiire, mis on väga mahukas Soomes, nõuaks meil palju rohkem haritud insenere.
Me võime isegi suurendada nii riigieelarvelisi kui erainvesteeringuid teadus- ja arendustegevusse, selle infrastruktuuri, kuid raha üksi ilma ei tee. Ei hariduses ega teaduses. Teadlaskaadri vähesus, eriti insenertehnilise kallakuga spetsialistide puudumine nõuab eelkõige panustamist kindla ettevalmistusega inimressurssi, mis ei lähtu ühe või teise ülikooli, vaid riigi huvidest. Strateegia näeb ette, et ettevõtted panustaksid senisest pea viis korda rohkem teadus- ja arendustegevusse, et inseneride ja teadlaste arv 1000 töötaja kohta kasvaks poolteist korda. Kardan, et siin on rohkem utopismi kui realistlikke ja rahaga kaetud kalkulatsioone. Milliste erialade teadlasi ja insenere silmas peetakse, jääb aga täiesti lahtiseks. Seda küsimust ei saagi käsitleda ilma selge majandusliku arengu strateegiata. Praegune eelarvestrateegia on suuresti blankostrateegia.
Eesti haridussüsteemi kriitika on strateegias lakooniline, kuid üsna täpne. Haridussüsteem ja selle tugisüsteemid pole piisavalt paindlikud. Paljud üldharidust ja kutseharidust omandavad noored katkestavad õpingud. Haridus ei vasta majanduse vajadustele. Loodus-täppisteadused on alakomplekteeritud. Puudub noorte karjäärinõustamise süsteem. Täiendus- ja ümberõppega on hõivatud väga vähe inimesi. Hariduse kvaliteet on ebaühtlane. Käsitlemata on see, et praegu oleme üha selgemalt siirdumas tasulise kõrghariduse poole. Puudub igasugune vähegi selgem kava, kuidas olukorrast väljuda ja kas meie arusaamad maksu- ja majanduspoliitikast võimaldavad üldse midagi muuta.
1930ndatel hinnati J. Torki andmeil Eesti haridust Euroopa üheks parimaks. Kui taotleme elukvaliteeti ja püsimajäämist, peaks meie eesmärk olema Euroopa parim hariduskorraldus ja alles siis esimese viie hulka kuuluv majandus, nagu seadis eesmärgiks peaminister.
Meie eelarvestrateegia probleemid on suuresti paradigmaatilised ja vähem tehnilist laadi. Praeguses Eestis, kus poliitikategemise põhiinstrumentideks on võimu usurpeerimine ja ühepäeva kasu, puudub perspektiiv pikemaajaliste arengueesmärkide seadmiseks ja elluviimiseks. Tulevikukomisjoni moodustamise katsed riigikogus on järjepanu läbi kukkunud. Strateegilise planeerimise alusena puuduvad eelarvestrateegias kõige tähtsamad konstruktsioonid: elukvaliteet ning rahvuse ja riigina püsimajäämine. Kumbki pole taandatav makromajanduslikule edule.

LAUR: Sillaehitus pea peal

Jarno Laur
Riigikogu liige
(artikkel ilmus 21.08.2006 Tartu Postimehes)

Tartu on jõelinn, kus sujuva elu tagavad sillad. Seetõttu on arengudokumentide puhul olnud peamiseks vaidlusobjektiks sillaehitus ja nii jääb ilmselt ka tulevikus.
Reformierakond pääses Tartus võimu juurde 1997. aastal. Siis oli vaidluste keskpunktis Tähtvere ehk ka nn Tuglase tänava silla ehitus. Tartlased, eriti rohelised ja supilinlased, olid esialgu selle silla ehitamise vastu, kuid aastatega jõuti pea kõiki rahuldava kompromissini: rajatakse õhuline sild ning asukoht valitakse nii, et ümbritsevat keskkonda kõige vähem häirida.

Tartule sild võlgu
Sildade ja kahetasandiliste ristmike ehitamise järjekord fikseeriti 1999. aastal kehtestatud üldplaneeringus ja kajastab laiemat poliitilist konsensust, kuidas linna infrastruktuuri edendada.
Esmalt pidi rajatama jalakäijate Turusild (tänaseks valmis ja kasutusel), teiseks Tähtvere ja Ropka sild, kolmandaks Võidu silda ja Raatuse tänavat ühendav kahetasandiline ristmik (millest tänane raad enam midagi kuulda ei taha) ning neljandaks jalakäijate sild Lubja ja Marja tänava sihil.
Ringtee ja Laia tänava pikendusele autosilla rajamiseks nägi üldplaneering ette silla ja pealesõiduteede koridoride ala reserveerimise, nende väljaehitamist lähitulevikus ei kavandatud.
Kogu see kava pöörati pea peale neil aastail, kui Hannes Astok oli vastava ala abilinnapea. Tänaseks on ainukesena valmis Turusild ning kõikide vahenditega surutakse läbi Laia tänava ehk Vabaduse autosilda.
Neid eelistatakse arvatavasti seetõttu, et on teistest planeeritud rajatistest odavamad. Mis kasu on aga «odavusest», kui kulutet kümnete miljonitega ei lahene ükski peamine liiklusprobleem?
Ainus kasu näikse olevat võimalus raporteerida valijaile: me ehitasime midagi.
Segadused sildadega ei näi sellega paraku lõppevat. Avalikkusele arutada antud uues arengukavas on seni kehtinud järjekord hoopis pea peale pööratud ja esimesele järjekohale on tõstetud Ropka silla asemel hoopis Ringtee sild.
Täna võib selgelt välja öelda: kui reformierakonna hääletusmasin poleks Astoki dirigeerimisel Tartu sillaehituskava pea peale pööranud, võinuks Tähtvere sild juba aastaid valmis olla. Ja planeeritava arengukavaga kaob aastakümnete kaugusse lootus ületada Emajõge Ropka silla kaudu.
Ratsionaalsete ja liiklust ummikust välja aitavate lahendite asemel jätkub kahtlaste otsuste läbisurumiste ahel. Nii pole reformierakondlik raad linlastele võlgu mitte
ainult Tähtvere, vaid ka Ropka silla.

Silla alternatiiviks sild
Vabaduse silla läbisurujate põhiargument on väide, et sild üle Emajõe leevendab liikluse olukorda.
Vabaduse silla kritiseerijate põhiargument on sama triviaalne: iga sild kesklinnas suurendab siin liikluskoormust ja tekkivate probleemide lahendamine läheb tunduvalt kallimaks kui hoitakse kokku kesklinna «odava silla» ehitamisega. Seda ei taha linnavõim tunnistada.
Oma joru ajamisel on jõutud täielike lapsusteni. Nimelt väidetakse, et kesklinna liikluskoormust vähendab asjaolu, et silla kolmest sõidureast kaks suunduvad väljapoole ja ainult üks kesklinna poole. Sama loogika kohaselt oleks linnaliinibussis rohkem ruumi, kui väljuda saaks kahe ja siseneda ühe ukse kaudu.
Vabaduse silla keskkonnamõjude hindamisest ilmneb, et Vabaduse sild on linnavalitsuse kinnismõte, mille läbisurumiseks on hea iga vahend.
Linnavalitsus algatas Vabaduse autosilla rajamisega kaasneva lähiümbruse tänavavõrgustiku muutmisest johtuva keskkonnamõju hindamise, samas on mõjude hindamise aruanne pealkirjastatud «Vabaduse autosilla rajamisega kaasneva keskkonnamõju hindamine».
Sisuliselt laiendatakse lokaaltasandi analüüs kogu sillaehitusega kaasnevatele mõjudele.
Igaüks peale linnajuhtide saab aru, et erinevus on tohutu. Piltlikult: analüüsitud on seda, kas Jüri võiks elada Mariga visiit- või vabaabielu, minna paari ilmalikult või kristliku laulatusega. Põhiküsimus on aga hoopis see, kas Jüri peaks panema leivad ühte kappi Mari, Helle, Malle või hoopis Kallega.
Silla alternatiiviks saab olla eelkõige teine sild või tunnel, aga neid sisulisi alternatiive ei ole kunagi tõsiselt analüüsitud.

Odav kallis sild
Et sillaehitus Tartus on üheselt löödud K-Mosti väravasse, tuleks vaadata, kui odav see uus Vabaduse sild õigupoolest on. Esialgu odavaks peetud silla maksumus kasvab ju müstilise kiirusega.
8. detsembril 2005 andis volikogu loa kulutada Vabaduse silla ehitusprojekti riigihankeks 2,5–3 miljonit krooni. Seejuures räägiti, et 30 miljonist kroonist peaks peale uue silla ehituse jätkuma ka praeguse raudsilla teisaldamiseks Marja-Lubja tänava kanti.
Tänavu juuni alguses küsiti volikogult silla ehitamiseks juba 70 miljonit krooni ja vana silla teisaldamiseks lisaks veel 3 miljonit krooni. Juuni lõpus kavandati aga Tartu uude arengukavasse Marja tänava silla ehituseks (sic!) 32 miljonit ja 12 miljonit krooni Laia tänava renoveerimiseks.
Teiste sõnadega, esialgu odavaks nimetatud 65-meetrise silla ehituse ja raudsilla teisaldamise (nüüd juba uue ehitamise) hind on tänaseks kasvanud kaugelt üle 100 miljoni krooni.
2003. aastal valminud 250-meetrine Tartu Turusild läks maksma umbes 20 miljonit krooni, mullu Muuga sadamas valminud 297 meetrit pikk
autosild 39 miljoni krooni.
Tallinnas Lasnamäel valmib tänavu Muuli tee pikendus ja 370-meetrine viadukt üle raudteede (170 meetri ulatuses vantsillana ja 200 meetri ulatuses viieavalise talasillana) 84 miljoni krooni eest.
Pole kahtlust, et Vabaduse silla maksumus on paigast ära. Ent põhiline: raad pole suutnud linlasi veenda, et Laia tänava autosild lahendaks rohkem probleeme kui ise neid juurde tekitab. Tartlased, ärgem laskem uue arengukavaga kodulinna sillaehitust täiesti pea peale pöörata!