MIKKO: Surnuksvaikimise ohus riik

Marianne Mikko
Europarlamendi saadik
(artikkel ilmus Diplomaatias Nr 13 (40) detsember 2006)

Marianne Mikko leiab, et Moldova probleemid võiksid olla meile Eestis sama olulised kui Gruusia mured. Mis sest, et üks on kuvandi loomisel pisut edukam kui teine.

Moldova on nelja miljoni elanikuga väike riik, kellel puudub maad tutvustav tugev kuvand. Sama suure rahvaarvuga Gruusias arvatakse elavat tihti kümme miljonit. Olen alatasa silmitsi faktiga, et Moldovale vähemasti Euroopas üle kahe miljoni suurt ei pakuta. Võib julgelt väita, et rahvusvahelisel areenil on Moldova peaaegu olematu riik, kui just Transnistriat ei puudutata. Ent Transnistria on sellele väikesele Rumeenia ja Ukrainaga külgnevale põllumajandusriigile pigem miinus kui pluss.
Sõnades on Moldova eeskujulikult euroopalik maa, tegelikkuses Euroopa vaeseim riik. Mahajäämus Albaaniast on küll imepisike, kuid Balkani riik on liikumas jõukuse suunas, Moldova aga tammub ikka veel paigal.
Olgem ausad, Moldovat valitseb kommunistlik president Voronin ja parlamendi võimupartei on vastavalt kommunistlik partei. Kuigi viimase programmis on vähe kommunistlikku, on töömeetodid ometi pärit Brežnevi ajast. Viimase paari aasta vältel olen oma tosin korda Moldovas viibides Teleradio Moldova uudisteprogrammi vaadates kangestunud. Ühiskonna valvekoer on kui saba liputav puudel ja TV uudistesaade meenutab lapsepõlve, kui Kesktelevisiooni Vremjast sai täieliku ülevaate Suure Juhi istumisest-astumisest.
Tegeliku töö asemel viljeldakse aruandlust, millel on reaalsusega kaunis kauge side. Moskva asemel on aruannete adressaat aga Brüssel, kellele on sellist aruandlust vaja sama palju kui seale sadulat. Ilukõned ja lookas lauad väliskülaliste auks ei avalda eurooplastele kaugeltki sama muljet mis toona moskoviitidele.
Küll aga pahandab Moldova lähenemine läänele Kremlit, kes on mitmekordistanud Moldovale tarnitava gaasi hinna ning selle aasta kevadest saadik sulgenud turu Moldova suurimale ekspordiartiklile veinile. Mõnedel andmetel läks Venemaale kuni 85% Moldova veinitoodangust.
Kremli kureeritavad Transnistria separatistid hoiavad enda käes osa Moldova territooriumist ning pretendeerivad majanduslikule ning poliitilisele iseseisvusele. Võib öelda, et Moldova on Euroopa Achilleuse kand. Sama võib ütelda Türgi ja ka Venemaa kohta. Viimased on aga suurriigid. Maailm on nende hädadesse suhtunud ülima tähelepanuga. Venemaa puhul lausa erilise empaatiaga, aga Moldovat võib ähvardada lihtsalt surnuksvaikimine. Meenutagem kas või aasta alguse gaasikriisi. Maailm rääkis sellest, kuidas Venemaa piinas gaasikraani kinnikeeramisega Ukrainat. Keegi ei maininud Moldovat, kelle gaasikraani hoidis Venemaa oma kinni hoopis kauem kui Ukraina oma.
Euroopa Parlamendi Moldova delegatsiooni juhtides töötan selle nimel, et Moldova ei satuks isolatsiooni. Liiga värskelt on meil kõigil Maarjamaal meeles, kui tähtis oli meile see, et Euroopa Liidu ja NATO uks oleks ka Eestile lahti. 20 sajandi viimasel kümnendil kartsime vägagi niinimetatud halli tsooni jäämist.
Euroopa Liidus on maad võtmas laienemise fatigue. Üha kõvema häälega korrutatakse Brüsseli koridorides, et Kopenhaageni kolm kriteeriumi on olulised küll, aga olulisem veel on neljas. Kui Eesti, Läti, Leedu ja teised post-kommunistlikud riigid liitusid 2004. aasta 1. mail Euroopa Liiduga, siis meie pidime täitma kolme eeltingimust. Need liikmesuse taganud kriteeriumid on demokraatia, turumajandus ja õigusriik. Neljas kriteerium on tõepoolest ka olemas - Euroopa Liidu niinimetatud absorbeerimisvõime. See on laienemisele liidu seest vaatav enesekaitsest lähtuv ja liituda soovijaid takistav kriteerium. Moldova ja Ukraina kontekstis tähendab see nende riikide Euroopa Liidust eemal hoidmist.
Moldova räägib tõsise häälega eurointegratsioonist. Euroopa komisjon pakub selle soovi täitmiseks naabruspoliitikat ehk ENPi (European Neighbourhood Policy - toim). Tegelikult peab Chisinau silmas muidugi liitumist Euroopa Liiduga. Tähtis on, et Moldova majandus leiaks täiesti uue kaasaegse hingamise, mis tagaks näiteks Eestiga võrreldava taseme. See aga tähendab väga radikaalseid muutusi. Agraarmaast peab saama IT-maa. Muud võimalust mina küll ei näe.

Moldovas armastatakse meenutada seda, et alles me ju olime üheskoos saatusekaaslased N Liidus. ent meid lahutab tollest ajast 15 aastat, ülekantud tähenduses isegi sajand. Eesti on kiire majandusarenguga ELi ja NATO liikmesriik, aga Moldova on alles oma eurotee alguses. Samas on Moldova järeleaitamine meie moraalne kohus. Meiegi ei saa oma kiiret arengut kanda vaid enese töökuse arvele. Meid aitas nii Skandinaavia riikide majanduslik kui ka poliitiline toetus. Moldova suhe oma naabri Rumeeniaga on märksa keerulisem kui Eesti suhe Soomega. Kahe riigi rahvad räägivad üht ja sedasama keelt, kunagi oldi ka üks rahvas. N Liidu lagunedes aga oli viis korda suurem Rumeenia tunduvalt vaesem kui Moldova ise. Ka Euroopa Liidu liikmeks saamine ei suurenda märkimisväärselt Rumeenia suutlikkust abiks olla.

Otsustades Rumeenia esindajale Euroopa Komisjonis pakutud portfelli järgi, on Rumeenia aktsiad kaunis madalalt koteeritud. Lisaks manitseb Moldovat ettevaatlikkusele Rumeenias ikka veel kohati eksisteeriv ühinemise mõte. Transnistria konflikti ajendiks oligi ju Moldova rahvuslaste ühinemisind Rumeeniaga. Ennast 1992. aastal Vene relvade ja KGB toel Nistru-tagusel alal Moldova-Ukraina piiril võimule upitanud sõjaväelaste kamp eesotsas end presidendiks tituleerinud Smirnoviga võib kindel olla vähemalt ühes: milline ka ei tuleks konflikti lahendus, Rumeeniaga Moldova ei ühine. Tuleb tunnistada, et isegi endised Saksa DV kodanikud ei ole täiesti rahul Saksmaa taasühinemisega. Loendamatud miljardid majandusabi ning silmapilkne pääs Euroopa Liitu ei ole suutnud kustutada tunnet, et võimas naaber neelas nende riigi lihtsalt alla. Ja Moldoval ning Rumeenial on tänaseks veel märksa vähem ühist kui kahel Saksamaal berliini müüri langemise aegu 1989 aastal.

Seega ei saa Moldova keskenduda vaid ühele naabrile. Tegelikult on hetkel Ukraina Moldova tuleviku seisukohalt praegu tähtsamgi kui Rumeenia. Ukraina poliitikast oleneb, kui tõhusalt jätkab Euroopa Liidu piiriabimissioon EUBAM (European Union's Border Assistance Mission). Just viimast peetakse Euroopa Liidu seniseks suurimaks strateegiliseks saavutuseks Transnistria konflikti lahendamisel. Transnistria klikk lähtub oma tegevuses eelkõige majanduslikest kaalutlustest, ent nende majandustegevuse prioriteet on salakaubandus – relvadest kanakoibadeni. Salakaubandust piirates kuivatatakse ebaseadusliku võimu elumahlad.

Selle ajaga, kui Ukraina-Moldova piiril on valitsenud kord, on Transnistria nukuvalitsus kaotanud vähemalt kolmandiku oma sissetulekust. Piiriabimissiooni peakorter asub Ukrainas, missioon töötab Ukraina võimude nõusolekul. Missiooni hoolikalt valitud osavõtjate hulka kuulub ka kolm eestlast, loodetavasti on meid seal varsti rohkemgi. Euroopa Liidu edu vastandub reljeefselt OSCE läbikukkumisele. tgelikult võttis OSCE oma 1999. aasta Istanbuli tippkohtumisel vastu suurepärase dokumendi, mille järgi pidid Vene väed hiljemalt 2002. aasta lõpuks Transnistriast lõplikult lahkuma. 2006. aasta lõpus pole vene kirsa Moldova territooriumilt ikka veel kadunud.
Venemaa on OSCE liikmena suutnud blokeerida kõik algatused, kus veidigi on läbi kumanud külmutatud konflikti lahendus. Praegusel ei istu Moldova valitsus ja Transnistria separatistid isegi mitte ühise läbirääkimiste laua taga. Formaat 5+2 (Moldova, Transnistria, Ukraina, Venemaa ja OSCE esindajad kui pealäbirääkijad pluss Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid vaatlejana - toim) on külmutatud, sest EUBAMi edu pärast marssis Transnistria protesti märgiks selle aasta kevadel läbirääkimiste laua tagant lihtsalt minema. EUBAM on häiresignaal Tiraspoli võimuritele. Paariariigi eliidi noorem ja sõltumatum osa tahaks tunda end pigem omanike kui Venemaa marionettidena. Mõnedki neist on rikkad inimesed ja tahaksid oma raha kulutada välismaal. Kuid enamiku maailma riikide piirid on neile kui paariariigi esindajatele suletud. Kui Ukraina jääb senisele kursile kindlaks, on Tiraspoli klikk sunnitud lõppude lõpuks läbirääkimisi pidama seadusliku ehk siis Moldova valitsusega.

Transnistria võimurite positsioon on küllalt tugev, et tagada omandi legaliseerimine. Uuendusmeelsed ja leplikumad ringkonnad ei saa Tiraspolis võimule ilma elanike toetuseta. Elanikud aga on Transnistrias paraku tasa lülitatud. Sõnavabadusest võib üksnes unistada, sest telekanalid on võimude käepikendus. Avaliku arvamuse räägib Transnistrias valitsevatest meeleoludest KGB võtmes. Avaliku arvamuse järgi võttis 17. septembri nn referendumist osa kogunisti 97% elanikkonnast, kellest rõhuv enamus tahtvat liituda 900 kilomeetri kaugusel asuva Venemaaga. Vaid tühine paar protsenti polevat Transnistria iseseisvuse ja Venemaaga ühinemise poolt.

Transnistria kodanikuühiskond on peaaegu olematu, igatahes väga habras. Euroopa Liit on kodanikuühiskonna abistamiseks eraldanud märkimisväärse rahasumma. Euroopa Liit on kodanikuühiskonna abistamiseks eraldanud raha. Novembrikuu täiskogul Brüsselis oli uuenenud „demokratiseerimise ja inimõiguste tagamise rahastamisvahend“ arutusel. Järgmise kuue aasta jooksul on võimalik kasutada demokraatia kinnistamiseks kuni 17 miljardit Eesti krooni. Paraku peab sellest summast jätkuma demokraatia tarbeks üle kogu maailma. Kuid rahanumbritest rohkem probleeme raha kasutamisele seatud piirangud. Seniste ELi reeglite kohaselt sai näiteks rahastada vaid kohalike võimude poolt tunnustatud ja nõuetekohaselt registreeritud organisatsioone.

Vabanemaks inimõiguslastest kehtestasid Vene võimud hiljuti ebamugavatele tegeleastele ümberregistreerimise nõude. Ametlikust registrist kadusid nii kohalike teisitimõtlejate organisatsioonid kui ka tuntud rahvusvahelised ühendused nagu Amnesty International ja Greenpeace. Sama probleemi ees seisame separatistlikus Transnistrias, mille nukurežiim on Kremli püüdlik õpilane. Moldova ise ei vaja 2002. aastast inimõiguste ja kodanikuühiskonna osas abi. Toetasin Euroopa Liidu inimõiguste ja kodanikuühiskonna rahastamisvahendi üle peetud debattides paindlikumaid reegleid, kuid ka tugevamat järelevalvet, milles oleks kandev osa Euroopa Parlamendil.

Näeksin hea meelega Euroopa Liidu rolli tugevnemist Moldovas. Ideaalis peaks konflikti lahendamise ja tagajärgede likvideerimisega tegelema ESDP (European Security and Defence Policy) missioon, mis on Euroopa Liidu tugevaim instrument julgeoleku vallas. Paraku on aga kaitse-ja välispoliitika jõuliseks elluviimiseks kasutada vähem raha kui eurobürokraatide kontorite koristusteenuse tellimiseks.

Mida Moldovale veel soovitada? Tegelikult sama, mida ma tahaksin soovitada ka Eesti poliitikutele, eriti aga ministritele. Liidu asjadega tuleb tegeleda pidevalt ja laial rindel. Pidevalt tuleb end ja oma vaateid tutvustada võimalikult suurele ringile. Kasutada tuleb kõiki vahendeid. Mõni üksik meil on vaid natuke parem kui mitte midagi. Vähetähtis pole meeldejäävate ürituste korraldamine. Sama oluline on kinni haarata võimalikult paljude diplomaatide, poliitikute, euroametnike ja -saadikute nööbist ning neile lihtsalt ja selgelt oma asju seletada.

Tähtis on luua eredaid kujundeid. Thbilisi tamada kaaskiskuv esinemine teeb tema kodumaa mitmeid kordi suuremaks. Hallis ülikonnas Chisinau ametniku monotoonne ning tühjavõitu aga tema maa mitu korda väiksemaks. Meenutada tasub Moskva poolt käesoleva aasta 27. märtsil Moldovale ja Gruusiale kehtestatud veiniembargot. Euroopa Parlamendis korraldas meie Moldova delegatsioon Moldova veini presentatsiooni esimesel võimalusel juba mai alguses, aga novembris tuli Gruusia veine tutvustama Gruusia president Šaakašvili isiklikult. Need on märgid, millest vormistub ühe või teise riigi mulje. Võõra riigi mure kas muutub südamelähedaseks või jätab ükskõikseks. Moldova probleemid võiksid olla meile Eestis sama olulised kui Gruusia mured. mis sest, et üks on kuvandi loomisel pisut edukam kui teine. nende mõlema demokraatlik käekäik peaks olema meile võrdselt tähtis.

SAAR: Kolm tilka verd

Indrek Saar
Teatri NO99 tegevjuht,
Sotsiaaldemokraat

Kui preestrid 5 sajandit tagasi tärkavas uusaegses Euroopas rahalised indulgentsid välja mõtlesid, oli neil õilis eesmärk silme ees terendamas, kuidas seeläbi maailm paremaks muutub. Indulgentside põhimõte oli lihtne – kui inimene eetika või moraalireeglite vastu eksis, siis ostis ta pattude lunastamiseks kirikuväravast indulgentsi, mis lunastas kõik tehtud ja veel tegemata patud. Eksinu sai patud andeks ja kergendas nende võrra oma rahakukrut. Kirik sai raha ja kuulutas selle abil veelgi jõudsamalt headuse võimu.
Paraku ei suutnud need targad mehed ette näha, et selline abinõu on tegelikult vanakuradile kolme tilga vere andmine ja viib ühiskonna veelgi sügavamasse kriisi. Enda südametunnistusega ei ole enam vaja vaeva näha , kui sellised „võimalused“ kätte juhatatakse. Piisab sellest, et patt toodaks rohkem rahalist tulu, kui patu lunastamisega kulusid tekib. Ja kui vaimsed liidrid on tee kätte juhatanud, läheb ühiskond järjest suurema hooga allamäge.
Targad ja vaprad olid need mehed, kes astusid vastu diktatuurile ja hirmule. Nii 20. sajandi algul, kui lõpupoole ja muutsid seeläbi (taas)võimalikuks demokraatliku Eesti riigi. Valus oli nende pettumus, kui võim neil käest libisema hakkas. Inimesed, tänamatud nagu me oleme, tüdinesid juba tuntud nägudest, võtsid neid kritiseerida ja valisid endale uued eeskujud. Kuid ka uued eeskujud olid vaid inimesed ja tegid vigu.
Targad ja vaprad mehed olid vahepeal mõelnud ning aru saanud, et rahvas on rumal ja ei tea, mis talle hea on ning mida ta tegelikult tahab. Nad otsustasid rääkida ühte ja teha teist - ikka õilsa eesmärgi nimel ja uskudes, et eesmärk pühendab abinõu. Selleks, et nende juttu piisavalt hästi kuulda oleks, oli vaja veidi rohkem raha, kui neil parasjagu oli ja nad võtsid taas kasutusele indulgentsid, mida juristide vahendusel parteikontorist osta saab. Seda veel 21. sajandil!
Paraku ei olnud nad oma asja ajamise käigus märganud, millal see vana, Rehepapi sõstramahla -trikk sassi läks ja vanakurat oma 3 tilka verd tegelikult kätte sai. Enne, kui targad mehed arugi jõudsid saada, olid müüdud Keila-Joa suvila, Kalevi hooned rendile võetud, koolid Tallinnas rendile antud ja K-kohuke posti otsa riputatud; Sakala keskus lammutatud; Virumaa, koos elanikega, õlitootjatele maha müüdud; valla-, kooli- ja haiglajuhid oma kolm tilka verd andnud; eetika- ja aukategooriad saanud põlastusväärseteks nõrkusteks jne. Ühesõnaga: riigiusuks saanud JOKK ehk juriidiliselt on kõik korrektne.
Ma ei suuda ette kujutada, kuidas on neid protsesse käivitanud inimestel õnnestunud oma mõtlemist „kombineerida“ sinnamaani, et selliseid tegusid õigustada omaenda südametunnistuse ja järeltulijate ees. Aga ma suudan ette kujutada, mis jääb järgi meie ühiskonnast, meie riigist, sel hetkel, kui kõik vähegi mõtlevad inimesed alla annavad ja kas ära kolivad või samad käitumisreeglid üle võtavad.
Ma näen enda ümber iga päevaga rohkem ja rohkem raevunud inimesi. Ma loodan, et nende raev väljendub tsiviilühiskonnale vastavalt selles, et nad kõik lähevad seekord valima ja võtavad ka oma sõbrad, tuttavad, sugulased kaasa. Veenavad neid selles, et kui me seekord ei suuda end kokku võtta, on järgmine kord tõenäoliselt lootusetult hilja.
Ma usun, et õiglus lõpuks siiski võidab ja aastate pärast saavad meie lapsed rääkida oma lastele uskumatuid aga õpetlikke lugusid JOKK- ühiskonnast. Nii, nagu meie räägime oma lastele kavalatest preestritest, kes elasid 5 sajandit tagasi ja tegid kaupa vanakuradi endaga.

NESTOR: Vale otsus

Eiki Nestor
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat

Meie suureks kurvastuseks ja üllatuseks jäi sotsiaaldemokraatide hääl Riigikogus hüüdjaks hääleks kõrbes füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalmaksu küsimuses. Kui Riigikogu võtab vastu seaduse, mis poolenisti läheb metsa, on tegu vale otsusega.
Sotsiaalmaksu miinimum on suurus, millelt maksab sotsiaalmaksu riik kodus olevate lapsevanemate, töötukassast hüvitust mittesaavate töötute ja ka näiteks sõdurpoiste eest. Kehtiva korra alusel on see määr miinimumiks ka füüsilisest isikust ettevõtjatele. Tõsi, nad võivad maksta sotsiaalmaksu ka kõrgema summa pealt, aga peavad seda tegema vähemalt miinimumi pealt. Näiteks aastal 2006 on selleks arvestuslikuks summaks 1400 krooni kuus ja sellelt arvutatakse 33%.

Riigi kohustus suuremaks
Riigil kindlasti ei sobi maksta sotsiaalmaksu väiksema summa pealt, kui ta seda väikeettevõtjalt nõuab. Aga keegi ei keela ju riigil maksta sotsiaalmaksu kõrgema summa pealt. Riigipoolse kohustuse suurendamine järgmisest aastast 2000 kroonini on igati vajalik samm ja otsus võinuks olla veelgi julgem. Selle summa suurenemine aastaks 2009 4000 kroonini on ka vajalik. Sellest võidavad nii ravikindlustus kui pensionikindlustus ning inimesed, kelle eest maksu makstakse. Sama kiire tõus pole aga kindlasti jõukohane paljudele füüsilisest isikust ettevõtjatele. Sisuliselt toimub miinimumkohustuse osas kolmekordne tõus.
Sotsiaaldemokraatide ettepanek valitsuse poolt esitatud eelnõusse oli lihtne – tõsta riigi poolset kohustust kiiremini, kui väikeettevõtja oma. Küsimus on ju selles, et väga suur osa füüsilisest isikust ettevõtjatest ei ole saanud seda staatust heast tahtest ise enda soovil. Siinkohal panevad mind eriti imestama Tööandjate Keskliidu karmid seisukohad ja hinnangud. Nad teevad näo, nagu ei teaks, kuidas inimestest FIE-d on saanud. Heast tahtest füüsilise isikuna alustanutest on juba paljud moodustanud osaühingud, sest selline majandamise viis on päris mitmel põhjusel neile otstarbekam.
Tegelikus tööelus on aga hulgaliselt näiteid, kus töölepingu alusel töö tegemine on muutunud muu tsiviilõigusliku lepingu alusel töötamiseks. Kui nüüd ettevõtja maksis varem töömehele näiteks 10 000 krooni kuus palka, siis oli ta kohustatud tasuma ka 3300 krooni kuus sotsiaalmaksu (nii suured numbrid on lihtsuse huvides, palun mitte pahandada). Kui nüüd inimene “vabal tahtel” sunniti FIE-ks, siis tööandja enam 3300 krooni kuus sotsiaalmaksu maksma ei pea ja see kohustus lasub sisuliselt FIE-l endal. Kas me tõesti usume, et valikute tegemisel tänase toimetuleku ja tulevase pensioni suuruse vahel suudavad inimesed teha niivõrd kaugeleulatuvaid otsuseid?

Maksmine maksja mure
Ravikindlustuse olemasolu on paljudele tähtsam, kui raha, mida haigeks oleku ajal makstakse. Täna valibki FIE-ks sunnitu sageli miinimummäära ja maksab 1400 krooni kvartalis, kuigi varem maksti ülaltoodud näite puhul tema eest 9900 krooni kolme kuu jooksul. Ta kaotab haigusrahades ja tulevases pensionis, aga põhjendus mis öeldakse on ka inimlikult arusaadav – elada on ka vaja. Ma tõsiselt kahtlen, kas sundkorras ettevõtjaks saanu sai oma endiselt tööandjalt seejuures ka teada, et sotsiaalmaksu maksmine on tema enda mure. Sageli tekkis see tarkus hiljem, kui arstiabi vaja läks ja selgus, et oleks ise pidanud ennast kindlustama.
Tööandjate Keskliidu nutulaul on küll kohatu. Töötajate sundimine FIE-ks vähendas nende sotsiaalseid kohustusi ja nüüd pahandada, et miks need FIE-d samas ulatuses tööandjate kohustusi täita ei taha, ei ole soliidne. Miks nad peaksid oma sissetuleku arvel neid kohustusi täitma?

KREITZBERG: Riie ei riku meest

Peeter Kreitzberg
Endine haridusminister

Lugesin mitu korda Liisa Pakosta koolivormi vastu võitlevat artiklit (ÕL, 31.10 2006). Kuna tegemist on Lastevanemate Liidu esindajaga ei suuda ma uskuda, et nii jaburat rünnakut võib alustada üks laste õiguste eest võitleja. Põhjus võib olla muidugi selles, et artikli autor on ühe tuntud erakonna aktivist, kes nähtavasti maskeerub lapsi kaitsvasse rüüsse ja on alustanud valimisvõitlust.
Liisa Pakosta võitleb kõigile ühesuguse koolivormi vastu, mis olevat sotsiaaldemokraatide kuri plaan kaotada lastevahelised individuaalsed erinevused ning suruda maha nende loovus, tarkus ja vabadus. Kirg muuta koolivormi kasutuselevõtmine karikatuuriks on olnud nii suur, et lugupeetud oponent ei vaevunud isegi süvenema, millest sotsiaaldemokraadid tegelikult räägivad. Me pole välja pakkunud kõigile ühesugust, kõigis kooliastmetes kantavat üle-Eestilist koolivormi. Meie ettekujutus koolivormist on hoopis teistsugune.

Otsustajaks kooli hoolekogu
Sotsiaaldemokraatide nägemuses otsustaks iga kooli hoolekogu, kas ja milline koolivorm kasutusele võtta. Soovi korral võiksid isegi igal kooliastmel olla teatud erisused. Lõppudelõpuks poleks midagi katki, kui koolivorm sisaldaks teatud rahvussümboolikat. Pigem vastupidi. Püüame välja selgitada kuivõrd vastuvõetav võiks olla koolivormi kasutuselevõtt algkoolis, põhikoolis ja gümnaasiumis. Täiesti võimalik, et enam toetatakse koolivormi kasutuselevõttu alg- ja põhikoolis kui gümnaasiumiastmes. Igal juhul on sotsiaaldemokraatide senised kohtumised erineva kooliastme õpilastega näidanud koolivormi pooldavat suhtumist.
Ah, et koolivorm läheb kallimaks kui kaltsukast ostetud riided? Kui lugupeetud oponent arvab, et laste riided olgu millised tahes, peaasi et vaesematele hästi odavad, siis on raske aru saada, milles seisneb tema enda poolt esiletõstetud vajadus austada kõiki lapsi. Lisaks pidavat koolivorm olema keskkonnale ohtlik. Mõelda vaid kui paljud õmblusettevõtted hakkavad korraga õmblema ja jäätmeid tootma. Pealegi visatakse kasutatud rõivad ära. Oskan öelda vaid üht. Ka praegused riided ju õmmeldakse, kantakse ja visatakse lõpuks ära. Seejuures ehk suuremaidki keskkonnajäätmeid tekitades.
Eesti kliima ei soosivat koolivormi. Jääb mulje, et sotsiaaldemokraadid keelavad lastel peale koolivormi kasutuselevõttu villaste sokkide, mantlite, sallide ja sooja mütsi kandmise. Kinnitan kõigile, et nii loovat mõtet pole meil küll pähe tulnud. Kõige tipuks süüdistab proua Pakosta meid kavas võtta kasutusele sünteetilised rõivad ja ahistada seeläbi tundlikke lapsi. Tema kurvastuseks pean nentima, et ka selline mõte pole meid siiani külastanud.

Loob ühistunde
Vaatamata kriitikanooltele pole kahtlust, et koolivormi idee on Eestis taas populaarsust kogumas. Väidetavalt aitas just koolivorm sõjaeelses Eestis kaasa kooli patriotismi kujundamisele ning oli õpilastele au- ja uhkuseasi. Tänasel päeval on koolivormi kasutusele võtnud mitmed koolid nagu Audentese Erakool, Prantsuse Lütseum, Inglise Kolledž, Tallinna Vanalinna Haridusgümnaasium, Tallinna Saksa Gümnaasium, Tallinna Tehnikagümnaasium, Raudna Põhikool, Viimsi Kool. Soovitan proua Pakostal esitada eelnimetatud koolide juhtidele ja lapsevanematele üleskutse lõpetada laste ahistamine ja loovuse allasurumine.
Koolivorm loob oma kooli tunde. Koolivorm distsiplineerib õpilast nii koolimajas kui väljaspool seda ja tekitab õpilastes ühtekuuluvust. Koolivorm vabastab lapsed riietumisvõistlusest ja teeb vanemate elu riiete ostmisel lihtsamaks. Lisaks pole õpilastel vaja hommikuti mõelda, mida küll selga panna.

Vormi võiks maksta riik
Sotsiaaldemokraadid suhtuvad koolivormi kasutuselevõttu igati positiivselt. Oleme ühte meelt rahvusliku koolivormi idee autori Anu Rauaga ja leiame, et koolivorm peaks kajastama rahvuslikku eripära, aga ka paikkonna ja kooli sümboolikat. Lisaks võiks kooliastmetelgi erisused olla. Kindlasti ei peaks koolivorm olema kõikidele koolidele kohustuslik. Koolivormi kasutuselevõtmise otsus jääks kooli hoolekogu teha, arvestades seejuures ka õpilaste arvamust. Koolivormi eest võiks kas osaliselt või täies ulatuses tasuda riik, mis aitaks parandada hariduslike võimaluste võrdsust.
Ühes olen proua Pakostaga siiski ühel meelel - väärtust tuleb näha igas lapses. Lisaksin juurde. Ka neis, kelle vanematel pole võimalust saata last kooli konkureerimaks seal toimuvas riietumisvõistluses ja kes seetõttu osutuvad nii mõnigi kord tõrjutuks või halvemal juhul lausa koolivägivalla ohvriks. Kui lapse põhiline eripära ja väärtus on tema riietuses, siis sellele küll kaasa aplodeerida pole võimalik.
Leian, et kõik arutelud koolivormi kasutuselevõtu kohta on veel algfaasis. Kindlasti peaksid siin rohkem sõna sekka ütlema lapsevanemad ja õpilased.

PÄRNITS: Jah väärikale palgale, ei võõrtööjõule

Kadi Pärnits
Riigikogu liige
SDE Lääne-Virumaa esinumber

Viimasel ajal on palju juttu olnud võõrtööjõu sissetoomisest kolmandatest riikidest.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis töötab töögrupp eesmärgiga lihtsustada erinevate töötajate sissetoomist Venemaalt, Ukrainast jne. Põhjuseks tööandjate surve, kuna osadele töödele on töötajaid raske leida. Tänaseks on üle 30 000 meie oma inimese asunud tööle Euroopa teistesse riikidesse.

Vaja palgamiinimume
Kas võõrtöötajad on kõige õigem rohi häda vastu? Ei ole. SDE seisukoht on, et me ei tohi rajada oma tulevikku odava võõrtööjõu sissetoomisele kolmandatest riikidest. Võõrtööjõu sissetoomine on nagu katteta raha juurde trükkimine. Algul on justkui hea, aga pärast probleeme rohkem kui enne. Võõrtööjõu abil sellise töö tegemise pikendamine, mis meie oma töötajatele väärikat palka ei taga, pole mõistlik tegevus. Seetõttu on viimane aeg meie töö- ja palgapoliitikat muuta. Vastasel korral meie töökäte väljavool jätkub ja surve võõrtööjõu järele suureneb. Selleks on hädasti vaja luua palgasüsteem, mis tagaks töötasu pideva suurendamise ja lähtub arusaamast, et majandusedust peavad osa saama kõik. Tähtis ei ole see, milline on Eesti palk keskmiselt vaid see, mida saab iga töötegija oma töö eest. Selle tagaks igal elualal töötajate jaoks kehtestatud üleriigiline miinimumpalk, mida igal aastal majandustulemusest lähtuvalt suurendatakse. Täna on selliseid palgatingimusi väga vähe kokku lepitud. Näiteks on kokku lepitud üle riigi, et õdedele ei või maksta palka alla 39 krooni tunnis ja käib tõsine vaidlus järgmiseks aastaks tõsta see 50 kroonini.

Palk esmatähtis
Et taolised palgamiinimumid oleksid olemas igal alal, peab riigi rolli palgapoliitikas oluliselt suurendama. Sotsiaaldemokraadid näevad täna vajadust kehtestada kõrgharidust nõudvatel töödel üleriigiliseks alampalgaks 10 000 krooni, oskustöötajate üleriigiliseks alampalgaks 8000 krooni ning lihttöötaja üleriigiliseks alampalgaks 5000 krooni kuus. Sealt oleks järgmistel aastatel võimalik siis juba edasi liikuda. Selleks tuleb muuta seadusi ja kaasata tööandjate ja ametiühingute keskorganisatsioonid. On ilmselge, et ilma tugevate ametiühingute ja tööandjate organisatsioonideta ei saa Eestis olema kunagi enamusel väärikat palka. Vaid selline lähenemine aitab üle saada meil süvenevast olukorrast, kus palgad üle Eesti samal tööl on väga erinevad. Lääne-Virumaa keskmine palkki jääb naabri Harjumaa keskmisest maha pea 3000 krooni. Vastasel korral suureneb eri regioonide mahajäämus ja inimeste väljavool. Sellele olukorrale on juhtinud tähelepanu ka hiljuti Eestit väisanud Euroopa liidu volinik. Muudame pensionide arvutamise korda selliselt, et keskmisest madalamat töötasu hinnataks riiklikus pensionikindlustuses tänasest kõrgemalt. Mõistagi ei ole palgasüsteemi loomine ainuke rohi suurte regionaalsete erisuste vastu. Kui täna meelitab investeeringuid maakondadesse võimalus madalamat palka maksta, siis see peagi ei toimi. Sest kvaliteetset tööjõudu enam pole. Üha rohkem tuleb ka toetada ettevõtteid, kes oma töötajate kõrgema hariduse eest hoolitsevad, tootmist ja tehnoloogiat uuendavad ning näevad vaeva kõrgekvalifikatsiooniga inimeste palkamiseks. Kuni selleni välja, et riigiabikorras toetada tõmbekeskustest väljaminevaid investoreid. Jääb küsimus, kuidas motiveerida inimesi töötamaks lihtsamatel töödel, mida on ühiskonnale vaja, aga mille eest ei saa maksta rohkem kui lihttöö alampalka. Siin aitab kindlasti alampalga vabastamine tulumaksust. Rohkem tuleb kasutada ka madalapalgalistel töödel riiklikke palgatoetusi ehk juurdemakseid, mida teevad kõik riigid alates USA-st. Ka on SDE teinud ettepaneku muuta pensioni arvestamise korda, et madalama palgaga töötaja saaks tulevikus ka väärikat pensioni.

Suurendada tööhõivet
Siiski ainult palgapoliitika töökäsi juurde ei too. Vaja on ka rohkem tuua tööturule täna mitte aktiivseid inimesi. Meil on suur potentsiaal oma vanemate inimeste osas. Vaja on suurendada vanemaealiste inimeste tööhõivet, võimaldades tööturuteenuseid saada ka vanaduspensioniikka jõudnutele. Meie naiste tööhõivet saab suurendada arendades laste päevahoiusüsteemi, et igal tööd tegeval emal oleks võimalus riigi poolt toetatud lapsehoiuks. Rahastades lasteaia töötajate palgad riigieelarvest, saaksid KOV-d vabanenud vahendite arvel oluliselt tõsta investeeringute taset koolieelsetesse lasteasutustesse. Avada vajadusel uusi rühmi, seda ka sõimeealistele, puuetega lastele. Oluline on uuendada kutseharidus- ja täiendkoolitussüsteemi koostöös ettevõtjate ning ametiühingutega. Eesti riigis on täiskasvanu haridusega kaetud vaid 5% töötajatest. Et jõuda Euroopa Liidu keskmise 12% tuleb välja töötada täiskasvanute täienduskoolituse riiklikud toetuspõhimõtted. Need pole asjad, mis kiiresti mõjuksid, kuid ilma milleta me euroopaliku heaoluni ei jõua.

PÄRNITS: Eakad peavad saama väärikalt vananeda

Kadi Pärnits
Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees
Sotsiaaldemokraat

Eakate sotsiaalne kaitse koosneb õige mitmest valdkonnast. Vaadates meie majanduse väga edukat arengut ei peaks me sotsiaalse kaitse juures rääkima minimaalsest tasemest, vaid tasemest, mis tagab väärika vananemise.

Pensionid siduda keskmise palgaga
Eakate sotsiaalse kaitse keskmes on pension. Kui tõuseb palk, peab tõusma ka pension. Me oleme oma vanemaealiste ees võlgu selle seadusemuudatuse, et igal aastal tõuseksid pensionid vähemalt keskmise palga tõusu osa. Indeks, mis pensionide küllaldast kasvu tagaks, on vananenud. Kui meil õnnestuks järgmisest aastast pensione indekseerida keskmise palga kasvu võrra, tõuseksid pensionid 14 %, kui ei. siis vaid 9%. Sotsiaaldemokraadid on kordi nimetatud eelnõud Riigikogus esitanud, valitsuskoalitsioon pole seda aga toetanud. Kui see järgmisest aastast õnnestuks kehtestada, oleks aastaks 2010 pensioni suurus 5000 krooni. Ja seda sõltumata sellest, kes on võimul. Selline keskmise palga kordaja välistaks poliitikute manipulatsiooni stiilis „valite meid – saate pensionitõusu”. See on häbiväärne jutt. Seaduses kirjas olev automaatne kordaja, mis ei sõltu poliitikute suvast, oleks meie vanemaealiste suhtes aus käitumine. Nüüd tekib küsimus: kas järgmisel aastal oleks vaja lisaks indekseerimisele veel ekstra pensionide lisatõusu. Nimelt tõuseb järgmisel aastal 1. juulist kütte käibemaks 5 % asemel 18 % -ni. Kuna tänane valitsus ei ole loonud mingit korda, et soojatootjatele toetusi maksta, läheb pensionitõus talvehakul toasooja hinna kasvule. Siin tuleb pensionilisa, mitte väiksem kui sel aastal, lisaks indeksile juurde planeerida. Mul on siiralt kahju, et valitsus ees seisvat kulude tõusu katta ei taha. Ma ütlen ausalt, et ei ole mõtet välislaenu, milleks on 1,6 miljardit krooni, järgmisel aastal kiirendatud korras tagasi maksta, kui küttearvete probleemid jäävad lahendamata. Meil on madalaim laenukoormus Euroopa riikide seas. Pensionisüsteem vajab reformi ka aastakoefitsendi arvutamise osas. Alampalga eest töötatud aasta annab vaid 0,3 pensioniaastat ja see tähendab tulevikus suurele osale inimestele vaid rahvapensioni. Mis siis, et terve elu on ära rügatud. Aastakoefitsendi arvutamise süsteem on aegunud. Mõõdupuuks ei tule võtta keskmist palka (enamus seda ei saa) vaid mediaanpalk ja see teeks pensionide arvutamise inimese jaoks, kes saab väiskemat palka kui keskmine, õiglasemaks.

Kulukad ravimid
Rääkides sotsiaalsest kaistest ei saa kuidagi mööda veel ühest kulukast artiklist ostukorvis – ravimitest. Kuna nende hinnad pole veel Euroopa tasemel, jätkavad need tõusu ja kuna elu läheb edasi, soovivad inimesed ka paremaid ravimeid. Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et tänane täiendava ravimihüvitise süsteem vajab parandamist. Kehtiv süsteem hüvitab teatud osa kuludest neile, kes kulutavad retseptiravimitele üle 6000 krooni aastas. Et valdava osa inimeste kulutused ravimitele jäävad alla 6000 krooni aastas, siis kehtiv hüvitiste süsteem enamikku inimestest ei rahulda. Sotsiaaldemokraatide ettepanek on hüvitada töövõimetuspensionäridele ja vähemalt 63-aastastele inimestele kuni 1000 retseptiga ravimitele aastas.

Alarahastatud tervishoid
Sotsiaalse kaitse oluline osa on tervishoiuteenuse kättesaadavus. Tervishoiu pikaaegne alarahastatus ja vähene riigieelarveline osalus selles on toonud meile pikad ravijärjekorrad ja puuduvad arstid. Valitsuse poolt ei ole tänini pikaaegseid lahendusi välja pakutud. Igas maakonnas peaks kõik elementaarsed eriarstid olemas olema, keerulisematel käikudel Tallinna ja Tartu tuleks vähekindlustatud inimestel kulud kompenseerida nii nagu muu maailm seda teeb. Täna tekitab probleeme 5000 krooni eest aastas rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavus puuetega inimestel. Hea on see, et selle aasta lisaeelarve võimaldab järjekorrad likvideerida ja usun, et järgnevatel aastatel sellist jama, mis sel aastal, ei kordu. Küll aga ei saa me kännu tagant välja puuetega inimeste toetuste tõstmist. Järgmine aastal tuleb jälle leppida 400 krooniga, abivahendite osas ei ole ette näha samuti eelarvetõusu. Suur majandusedu paneb selles osas küll kukalt kratsima - kuidas see küll inimesteni jõuab. Valituse poliitika - miljardi eelarve krooni reservi panek ja 1,6 miljardi välislaenu kiirendatud korras tagasi maksmine - toimub küll abi vajavate inimeste arvelt.

Hooldusravi vaelapse rollis
Hooldusravi, hooldekodude ja pansionaatide küsimus vajab sotsiaalse kaitse valdkonnas kiireid lahendusi. Tingimused on kehvad, järjekorrad pikad ja nendegi kohtade eest maksmine käib peredel üle jõud. See, et meil oleks head hooldusravi on väärt meie inimesed ja seda nõuab euroopalik sotsiaalpoliitika. Mul on kahju, et valitsus nii olulise asjaga ei tegele. Oleme sotsiaaldemokraatide programmis tõstnud selle küsimuse tõsiselt esile. Vajalik on juurutada nö neljapoolse rahastamise süsteem, milles osaleksid riik, haigekassa, omavalitsus ja väiksemas osas inimene ise. Anname aru, et see teema ei kuulu rubriiki „500 krooni sulle - hääled mulle”. Aga see on jube, kui valitsus tegeleb asjadega, mis on kerged ja populaarsed. Ilma korraliku hooldussüsteemita ei ole väärikat vananemist.

Tööhõive kõrge
Viimasena tahaksin märkida ära vanemaealiste tööhõive. Eestis on vanemaealiste tööhõive kõrgem euroopa keskmisest. Meie inimesed töötavad aastajagu kauem kui euroopa eakaaslased. Eestlased lahkuvad tööhõivest keskmiselt 61-aastaselt. Põhjus on siin peamiselt madalas pensionis. Viimasel aastal on vanemate inimeste tööhõive veelgi tõsusnud. Siin aitab kaasa see, et noorte kultus hakkab üle minema, noored on kümnete tuhandete kaupa lahkunud mujale tööle. Riigi seisukohalt ütlen, et me oleme igati seda meelt, et vanemaealised inimesed töötaksid ja end hästi tunneksid. Vaatama sellele, et hõive on vanemaealiste osas üsna hea, on nende diskrimineerimist nii tööandja kui tööturu reeglite osas toimunud palju. Äsja tühistati sotsiaaldemokraatide algatusel keeld vanuse tõttu vallandamise kohta. Töölepingu seaduses seisab nüüd ees sama keelu tühistamine ka avalikus teenistuse. Oleme seisukohal, et ka tööturuteenuseid (koolitust, töövahendust) tuleb osutada inimestele sõltumata vanusest. Inimese seisukohast peaks pension olema muidugi nii suur, et tööd teha vaja poleks. Kes tahab, saab teha, kes ei taha, ei tee. Siit kerkib kohe küsimus ka pensioni ea kohta. Selle kohta ütlen, et kuna tervelt elatud eluaastad on meie inimestel üks madalamaid Euroopas ja alles 2015. aastaks on võetud eesmärgiks, et tervelt elatud eluaastaid oleks meestel 60 ja naistel 70 aastat, ei tasu pensioniea tõusust meil rääkida. Pensioniea tõstmine selliste oludes ei ole tõsine jutt.

SVEN MIKSER: Jõukusest harituseni

Sven Mikser
Sotsiaaldemokraatlik erakond

Sotsiaaldemokraadid on sõnastanud ühe Eesti olulisema tulevikueesmärgina jõudmise Euroopa haritumate ja tervemate rahvaste sekka. Esmapilgul näib see siht sarnanevat Reformierakonna loosungile, milleks on Eesti riigi viimine Euroopa viie rikkama hulka. Loomulikult ei põlga me ühiste üllaste eesmärkide nimel koostööd ka reformistidega, ent tuleb tõdeda, et riigi rikastumine ja rahva haritus ei ole päris üks ja seesama.
Jõukuseta on haridust ja tervishoidu keeruline edendada. Ent kujutelm, et statistilist jõukust kasvatades tuleb kõik muu iseenesest, on sügavalt naiivne. Jõukuse konverteerimine rahva heaoluks nõuab õiget sihiseadmist ja täpset analüüsi. Olgu siinkohal toodud üks näide ajaloost.
1970ndatel aastatel, kui Iraani majandus kõrgete naftahindade toel hiigeltempos kasvas, kuulutas viimane Pahlavi šahh, et sajandivahetuseks on tema riik maailma viie juhtiva tööstusriigi seas. Eesmärgini jõudmise nimel investeeris šahh miljardeid dollareid tööstussektorisse. Riigi rahaga rajati elektroonika- ja masinatehaseid. Iraanist sai riik, mis tootis tuhande elaniku kohta rohkem raadioid ja telereid, kui enamus kõrgeltarenenud Euroopa riike.
Ent statistiline edu ei peegeldanud tegelikkust. Madala tööviljakuse ja tööliste kasinate kutseoskuste tõttu olid Iraani televiisorid välisturgude jaoks konkurentsivõimetult kehvad, kodumaistele tarbijatele aga endiselt ülejõukäivalt kallid. Statistilise majandusedu taga seisis toodang, mida polnud kellelegi tarvis, inimesteni aga majandusime ei jõudnudki. Vaid mõni aasta hiljem vallandus Iraanis revolutsioon, mille järelmeist pole üle saadud tänaseni. Et enne tehaseid tulnuks investeerida haridusse, on tagantjärele tarkus.

Haridus kui põhiõigus
Eelöeldu moraal pole see, et peaksime kiiret majandusarengut ja kasvavat jõukust põlgama või pidurdama. Küll aga peaksime aru saama, et jätkusuutlik on vaid selline jõukus, mis suunatakse rahva kestmise ja heaolu teenistusse. Praegu, mil majandus jõudsalt kasvab, on õige aeg investeerida neisse valdkondadesse, mis peavad tootma rahvuslikku edu paljude tulevaste põlvkondade jooksul: haridusse ja tervisesse.
Sotsiaaldemokraadid leiavad, et haridus ei ole privileeg neile, kes saavad seda endale lubada. Tänapäeva maailmas on haridus põhiline inimõigus, ilma milleta on pea võimatu realiseerida teisi õigusi. Seetõttu peab haridus olema kättesaadav igaühele, sõltumata pere majanduslikust seisundist ja elukohast.
Vabaturumajandust ülistavas Eestis on kaua kultiveeritud arusaama, et hariduskulud peavad suures osas jääma inimese enda kanda. See põhimõte on vale kahes aspektis. Esiteks on see paljude laste ja noorte suhtes inimlikult ebaõiglane, teiseks on see meie kui väikerahva tulevikku silmas pidades vastutustundetu. Kui tahame tõepoolest ellu rakendada sõnades kõigi poolt tunnustatud põhimõtte, et rahvuse säilimine on meie ülim prioriteet ja iga inimene on meile oluline, siis peame hariduse abil püüdma turumajandusest tingitud kihistumist leevendada, mitte seda veelgi süvendama.

Kuidas rikkus teadmisteks muuta
Et ilus jutt tegelikkuseks saaks, tahavad sotsiaaldemokraadid alustada algusest, see tähendab alusharidusest. Riik peab võtma oma kohustuseks, et kõigile vajajatele oleks tagatud sõime- ja lasteaiakohad. Koolieelsete lasteasutuste viimases rühmas käivate laste kulud aga tuleb katta riigieelarvest.
Teiseks peab riik ellu viima Põhiseaduses kehtestatud tasuta põhihariduse nõude. See eeldab, et töövihikud, kunstiõppetarbed ja teised õppevahendid on õppijale tasuta. Tegelikult peab seda põhimõtet laiendama ka keskharidust omandavatele noortele. Sealhulgas peab ka tasuta koolilõuna olema tagatud keskkooli lõpuni.
Kolmandaks peame riigieelarvest rahastama kõigi põhi- ja keskharidust omandavate laste ja noorte huvihariduse kulusid vähemalt kahe nädalatunni ulatuses. Huvihariduse tähtsust on tihti alahinnatud, samas pole saladus, et paljud noored jõuavad oma tulevase elukutse juurde mitte üld-, vaid just huvihariduse kaudu.
Neljandaks tahame tagada riikliku koolitustellimuse vähemalt kuuekümnele protsendile keskhariduse omandajatest ja luua tudengitele tingimused kõrgkooli nominaalajaga lõpetamiseks. Selleks peavad nominaalaja graafikus edasijõudvatele üliõpilased lisaks õppelaenu võimalusele saama riiklikku õppetoetust vähemalt 2000 krooni kuus.
Viienda ülesandena – ent mitte sugugi kõige vähem olulisena – näeme täiskasvanuhariduses osalejate osakaalu kahekordistamist aastaks 2010. Seda nõuab meilt ka Lissaboni strateegias püstitatud siht. Kui suudame oma riigi kasvavat jõukust kasutada nende eesmärkide täitmiseks, siis võime eeldada, et meie lastel on kunagi, kellele oma rikkust pärandada.

RIINA VEIDENBAUM: Haridus peab olema kättesaadav kõigile

Riina Veidenbaum
Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Alus lapse kasvatamisele ja õpetamisele luuakse tulevaste lapsevanemate endi lapsepõlves. Hiina vanasõna ütleb, et last kasvatada on tunduvalt keerulisem kui riiki valitseda.

Iga inimene on erinev, kuid kõigil meil on õigustatud ootus olla võrdselt koheldud. Haridusvõimalused peavad olema võrdsed kõigile sõltumata õppija võimetest, elukohast ja rahakotist. Alusharidus on kõige alus. Eesti riik nõuab lasteaiaõpetajatelt vastamist kvalifikatsiooninõuetele, kuid tänaseni ei ole lasteaedades töötavad õpetajad ja kooliõpetajad võrdselt kohelnud. Lasteaias ja koolis töötavate kõrgharidusega spetsialistide palgad ja puhkused on erinevad. Eestis kujunenud olukorda, kus lasteaiaõpetajatel erinevates kohalikes omavalitsustes on palgad üle kahe korra erinevad, ei saa pidada normaalseks. Sotsiaaldemokraatide poolt pakutav lahendus on üks – lasteaiaõpetajate palgakulud tuleb katta riigieelarvest nagu kooliõpetajate palgadki ja võrdustada koolides töötavate õpetajate palkadega. See on esimene samm väärtustamaks lasteaiaõpetajate töö kaudu lapse arengu olulist perioodi.

Sündide kasv rõõmustab meid kõiki, samas iga aastaga rikkamaks muutuvas Eestis ei ole kõigile soovijatele tagatud sõime- ja lasteaiakohad. Kohalikud omavalitsused on jäetud probleemi lahendamisel üksi. Makstes riigieelarvest sihtotstarbeliselt lasteaiaõpetajate palgad, jääb kohalike omavalitsuste eelarvetesse raha lasteaedade tingimuste parandamiseks ja vajadusel uute rühmade loomiseks.

Põhiseaduse kohaselt on meil põhiharidus tasuta, seda nõuet ei ole valitsuskoalitsioonid tänaseni täies mahus täitnud. Turumajandusest tingitud kihistumise tõttu on paljud lapsevanemad raskustes aasta-aastalt kallinevate töövihikute, kunstiõpetuse õppevahendite ja kehalise kasvatuse tundides vajalike sporditarvete muretsemisega põhikoolis õppivatele lastele. Sotsiaaldemokraadid viivad ellu Põhiseadusega kehtestatud tasuta põhihariduse nõude - õppijad hakkavad saama tasuta õppevahendeid. Kavas on tasuda riigieelarvest keskhariduse omandamisega seotud kulud, seada sisse tasuta koolilõuna gümnaasiumi lõpuni.

Ei ole erinevust, kas kool on väike või suur, oluline on, et õpilane saaks tema võimetest lähtuvalt parima hariduse. Senine riiklik hariduspoliitika on süvendanud ebavõrdsust, vähenenud on keskustest kaugemal elavate laste haridusvõimalused. Samas sõltub palju ka konkreetsest kooliperest. Viimase 12 aasta kogemustele tuginedes võin kinnitada, et kui õpetajad teevad südamega oma igapäevatööd, kui kooliuksed on avatud peale õppetunde ning kool toimibki kohaliku elu keskusena, ei mõtle kooliomanik ka rahaliselt keerulisematel aegadel kooli sulgemisele. Arutlusel olev koolide uus rahastamismudel vajab maaomavalitsuste poolset põhjalikku analüüsi ja õpilastele võrdseid haridusvõimalusi kindlustavaid ettepanekuid.

Aastaid on räägitud huvihariduse olulisusest lapse igakülgsel arendamisel, rääkimise tulemused riigieelarves aga tänaseni ei kajastu. On ebaõiglane, et huviharidusest osasaamine sõltub õpilase elukohast ja lapsevanemate rahalistest võimalustest. Kohalike omavalitsuste poolsed toetused on erinevad. Oluliseks toeks võrdsete võimaluste tagamisel on riigipoolsete toetavate tingimuste loomine. Sotsiaaldemokraatid kindlustavad põhikooli, gümnaasiumi ja kutseõppeasutuste õpilastele tasuta huvihariduse kahe nädalatunni ulatuses avades kõikide koolimajade uksed 7-st 18-ni.

Oma kõrgkooliõpingute eest ise tasuma pidavatel noortel tuleb igapäevaeluga toimetulekuks nii õppida kui ka täiskoormusega töötada. Pikeneb õpiaeg ja suureneb tõenäosus õpingud katkestada. Vaja on riiklikku toetussüsteemi, mis võimaldaks üliõpilastel õppetööle täielikult pühenduda. Sotsiaaldemokraadid on otsustanud luua tingimused üliõpilastele õpingute nominaalajaga lõpetamiseks, selleks tagatakse riiklik koolitustellimus vähemalt 60%-le keskhariduse omandanutest, kindlustades nominaalajaga edasijõudnud üliõpilased õppetoetusega 2000 krooni kuus ja edukamatele veel täiendavalt 1000 krooni kuus. Kavas on välja töötada üliõpilaste eluasemetoetuse ja transporditoetuse kava.
Eesti vajab murrangut täiskasvanuhariduses - kui meil õpib täiskasvanute hariduse süsteemis 6% töövõimelistest inimestest, siis Skandinaavia maades üle 20%. Oleme seadnud eesmärgiks suurendada aastaks 2010 täiskasvanuhariduses osalejate osakaalu 6%-lt 12,5%-ni.

Eesti on ühiseks koduks erinevatest rahvustest inimestele, meid on vähe, igaüks on oluline, väärtustame õppimist ja õpetamist, hoolime igaühest - nii tagame Eesti jätkusuutlikku arengu.
Riina Veidenbaum
Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Alus lapse kasvatamisele ja õpetamisele luuakse tulevaste lapsevanemate endi lapsepõlves. Hiina vanasõna ütleb, et last kasvatada on tunduvalt keerulisem kui riiki valitseda.

Iga inimene on erinev, kuid kõigil meil on õigustatud ootus olla võrdselt koheldud. Haridusvõimalused peavad olema võrdsed kõigile sõltumata õppija võimetest, elukohast ja rahakotist. Alusharidus on kõige alus. Eesti riik nõuab lasteaiaõpetajatelt vastamist kvalifikatsiooninõuetele, kuid tänaseni ei ole lasteaedades töötavad õpetajad ja kooliõpetajad võrdselt kohelnud. Lasteaias ja koolis töötavate kõrgharidusega spetsialistide palgad ja puhkused on erinevad. Eestis kujunenud olukorda, kus lasteaiaõpetajatel erinevates kohalikes omavalitsustes on palgad üle kahe korra erinevad, ei saa pidada normaalseks. Sotsiaaldemokraatide poolt pakutav lahendus on üks – lasteaiaõpetajate palgakulud tuleb katta riigieelarvest nagu kooliõpetajate palgadki ja võrdustada koolides töötavate õpetajate palkadega. See on esimene samm väärtustamaks lasteaiaõpetajate töö kaudu lapse arengu olulist perioodi.

Sündide kasv rõõmustab meid kõiki, samas iga aastaga rikkamaks muutuvas Eestis ei ole kõigile soovijatele tagatud sõime- ja lasteaiakohad. Kohalikud omavalitsused on jäetud probleemi lahendamisel üksi. Makstes riigieelarvest sihtotstarbeliselt lasteaiaõpetajate palgad, jääb kohalike omavalitsuste eelarvetesse raha lasteaedade tingimuste parandamiseks ja vajadusel uute rühmade loomiseks.

Põhiseaduse kohaselt on meil põhiharidus tasuta, seda nõuet ei ole valitsuskoalitsioonid tänaseni täies mahus täitnud. Turumajandusest tingitud kihistumise tõttu on paljud lapsevanemad raskustes aasta-aastalt kallinevate töövihikute, kunstiõpetuse õppevahendite ja kehalise kasvatuse tundides vajalike sporditarvete muretsemisega põhikoolis õppivatele lastele. Sotsiaaldemokraadid viivad ellu Põhiseadusega kehtestatud tasuta põhihariduse nõude - õppijad hakkavad saama tasuta õppevahendeid. Kavas on tasuda riigieelarvest keskhariduse omandamisega seotud kulud, seada sisse tasuta koolilõuna gümnaasiumi lõpuni.

Ei ole erinevust, kas kool on väike või suur, oluline on, et õpilane saaks tema võimetest lähtuvalt parima hariduse. Senine riiklik hariduspoliitika on süvendanud ebavõrdsust, vähenenud on keskustest kaugemal elavate laste haridusvõimalused. Samas sõltub palju ka konkreetsest kooliperest. Viimase 12 aasta kogemustele tuginedes võin kinnitada, et kui õpetajad teevad südamega oma igapäevatööd, kui kooliuksed on avatud peale õppetunde ning kool toimibki kohaliku elu keskusena, ei mõtle kooliomanik ka rahaliselt keerulisematel aegadel kooli sulgemisele. Arutlusel olev koolide uus rahastamismudel vajab maaomavalitsuste poolset põhjalikku analüüsi ja õpilastele võrdseid haridusvõimalusi kindlustavaid ettepanekuid.

Aastaid on räägitud huvihariduse olulisusest lapse igakülgsel arendamisel, rääkimise tulemused riigieelarves aga tänaseni ei kajastu. On ebaõiglane, et huviharidusest osasaamine sõltub õpilase elukohast ja lapsevanemate rahalistest võimalustest. Kohalike omavalitsuste poolsed toetused on erinevad. Oluliseks toeks võrdsete võimaluste tagamisel on riigipoolsete toetavate tingimuste loomine. Sotsiaaldemokraatid kindlustavad põhikooli, gümnaasiumi ja kutseõppeasutuste õpilastele tasuta huvihariduse kahe nädalatunni ulatuses avades kõikide koolimajade uksed 7-st 18-ni.

Oma kõrgkooliõpingute eest ise tasuma pidavatel noortel tuleb igapäevaeluga toimetulekuks nii õppida kui ka täiskoormusega töötada. Pikeneb õpiaeg ja suureneb tõenäosus õpingud katkestada. Vaja on riiklikku toetussüsteemi, mis võimaldaks üliõpilastel õppetööle täielikult pühenduda. Sotsiaaldemokraadid on otsustanud luua tingimused üliõpilastele õpingute nominaalajaga lõpetamiseks, selleks tagatakse riiklik koolitustellimus vähemalt 60%-le keskhariduse omandanutest, kindlustades nominaalajaga edasijõudnud üliõpilased õppetoetusega 2000 krooni kuus ja edukamatele veel täiendavalt 1000 krooni kuus. Kavas on välja töötada üliõpilaste eluasemetoetuse ja transporditoetuse kava.
Eesti vajab murrangut täiskasvanuhariduses - kui meil õpib täiskasvanute hariduse süsteemis 6% töövõimelistest inimestest, siis Skandinaavia maades üle 20%. Oleme seadnud eesmärgiks suurendada aastaks 2010 täiskasvanuhariduses osalejate osakaalu 6%-lt 12,5%-ni.

Eesti on ühiseks koduks erinevatest rahvustest inimestele, meid on vähe, igaüks on oluline, väärtustame õppimist ja õpetamist, hoolime igaühest - nii tagame Eesti jätkusuutlikku arengu.

EIKI NESTOR: Elevandina portselanipoes

Eiki Nestor
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees
Riigikogu liige

Savisaare lubadus ametnike keskmise palga asjus on leidnud käsitlust põhiliselt selles osas, kui palju see maksma läheb ja mis muudatusi see tööturul endaga kaasa toob. Tähelepanuta on jäänud selle lubaduse propagandistlik pool. Sest ükskõik kui suurt keskmist palka võivad poliitikud teile lubada täiesti süüdimatult, kuna keskmise palga saajat füüsiliselt ei ole olemas. Suurem osa töötajatest teenib keskmisest palgast vähem ja väiksem osa töötajatest rohkem.

Keskmise palga saajat polegi
Kui palju keegi teenib, määratakse ära palgalepetes või teenistujate puhul valitsuse määruses. Võtame näiteks riigiteenistuja , kes täna teenib 6000 krooni kuus ehk siis alla keskmise. Ametnike keskmine palk võib tõusta kaks või kolm korda ka siis, kui mainitud ametniku palk on ikka veel 6000 krooni, seda muidugi juhul, kui tema palgaastmestikus midagi ei muudeta.
Töötaja sissetulekute seisukohalt ei oma seega keskmine palk mitte mingit tähendust, kui 101 Riigikogu liiget välja arvata. Neil on tõesti kahjuks töötasu Eesti keskmisega seotud ja Savisaare lubadus on pigem palgalubadus tulevastele Riigikogu liikmetele, mitte aga avaliku sektori töötajatele.
Töötajale tegelikus elus makstav töötasu ei sõltu mitte keskmisest palgast vaid palga alammäärast. Palga alammäär on suurus, millest vähem maksta ei tohi. Seda keelab seadus. Kõige tuntum nendest on üleriigiline alampalga määr, mille suurus sellel aastal on 3000 krooni ja mille suurus järgmiseks aastaks selgub tööandjate ja ametiühingute läbirääkimistel. See nõue kehtib kõigile Eestis tehtavatele töödele. Peale selle kehtivad veel täna Eestis näiteks arstide ja õdede töötasude alammäärad ja ka näiteks bussijuhi töötasu alammäär. Need on kehtestatud laiendatud kollektiivlepingutega ja neid palku tuleb seaduse alusel maksta kõigil Eesti tööandjatel, kes arstile, õele või bussijuhile tööd annavad. Tuleb otsekoheselt öelda, et neid kokku lepitud palga alammäärasid on meil liiga vähe ja riigiametnikel pole seda olemaski. Seetõttu on meil ka palgad madalad ja töötasude tõstmist tuleb alustada mitte keskmise palga lubamisega, mis mitte kellegi palka ei tõsta, vaid palga alammäärade tõstmisega kokkulepete teel.

Tuleb luua palga alammäärad
Sotsiaaldemokraadid leiavad, et lisaks tänasele sisuliselt lihttöödel makstavale kohustuslikule palga alammäärale peab kokku leppima ka oskustööliste palga alammäära ja kõrgharidust nõudvatel töödel makstava palga alammäära. Aastal 2008 võiks palga alammäärad olla lihttöödel 5000 krooni, oskustöödel 8000 krooni ja kõrgharidust nõudvatel töödel 10 000 krooni. Kordan, et sellest vähem maksta oleks Eesti Vabariigis seadusega keelatud. Lisaks mainitule peaks olema meil palju rohkem ka tegevusalade palgaleppeid koos vastavate alammääradega. Et lisaks arstide, õdede ja bussijuhtide palgamääradele saaksime rääkida ka müürsepa, tisleri ja koka aga ka riigiametnike, politseinike ja päästjate palgamääradest.
Siinkohal lihtne näide, et Savisaar tõstab palku ainult sõnades ja ei tee seda tegudes. Arutame Riigikogus 2007 aasta eelarvet ja vähemalt seletuskirja alusel on seal ka mõeldud ametnike palkade tõusule ehk tõuseb palgafond. Mis sellest aga ühel või teisel töötajal kasu on, kui konkreetseid palgaleppeid pole. Nii levivadki kuuldused, et palku tõstetakse ainult ülemustel või et palgatõus puudutab ainult lisatasusid. Neid viimaseid aga võib maksta ja võib ka mitte maksta. Selle asemel, et raisata ära terve tööpäev keskerakondlikul tuututuskonverentsil, oleks nende ministrid võinud teha midagi ka palgatõusu huvides. Näiteks sõlmida leppe politseinike, päästjate ja kõigi riigiametnike palkade kohta. See tõstaks ka tegelikult töötajate palka ja võtaks maha kõik kahtlused.

Savisaar ei oska arvutada
Vähe sellest, keskerakonna poolt juhitud sotsiaalministeeriumist tulevad pidevalt signaalid, et laiendatud palgalepete sõlmimine tuleks üldse ära kaotada. See tähendaks ühelt pool ebaausa konkurentsi suurendamist ja teiselt poolt tänase vähesegi sisulise palgapoliitika mõrva. Kas aga Keskerakond arvutada oskab jääb ikkagi küsimuseks, kui nende valimislubadusi lähemalt vaadata. Ühtpidi lubatakse viia keskmine pension 6000 kroonini ja 50%-ni keskmisest palgast. Selle arvutuse järgi tuleks keskmiseks palgaks aastal 2011 12 000 krooni. Teiselt poolt on aga jälle lubatud kaks korda rohkem, mine sa võta kinni. Minu järeldus on – Savisaar käitub palgapoliitikas elevandida portselanipoes. Tammub ja trallab selles valdkonnas, millest tal pole õrna aimugi. Viimane järeldus ehk uudiskünnist küll ei ületa.