LAUR: Arnold Rüütlile tuleb anda võimalus rääkida

Jarno Laur
Riigikogu liige
(artikkel ilmus 17.05.06 Postimehes)

Alanud presidendikampaanial on ainult üks, kuid see-eest suur puudus: debattides pole osalenud Rahvaliidu võimalik presidendikandidaat, vabariigi president Arnold Rüütel. Tema arvamusi ei küsi keegi. Me oleme kuulnud formaalseid põhjendusi, kuid sisulist õigustust sellisele väljalülitusele ei ole.
Toimuv on ebaaus ennekõike Rüütli enda suhtes, kellel justkui puuduks oma arvamus, kes on jäetud võimaluseta võrrelda oma seisukohtade kaalu tõenäoliste konkurentide omaga.
See pole ka aus presidenti valivate saadikute ja volinike suhtes, kellelt võetakse võrdlusvõimalus. Samuti pole see aus teiste presidendikandidaatide suhtes.
Rüütlilt on justkui olude sunnil võetud võimalus oma otsuseid presidendina selgitada. Kui tõmbame paralleeli riigikogu valimistega, siis ei kujuta ju keegi ette võimuerakondade eemaldamist debatist ainuüksi põhjusel, et nende puhul tuleks hinnang anda ennekõike tegude ja mitte uueks valitsemisajaks jagatavate lubaduste põhjal.
Kõigile on teada, et Rüütel pole otsust uuesti kandideerida veel teinud. Hoopiski vähe on küsitud: miks see nii on?
Nüüd tulebki ausalt küsida: kas Rüütlil on olnud võimalust anda kandideerimiseks oma jah-sõna ning konkureerida juba riigikogus? Vastus on ei.
Seaduse järgi peab presidendikandidaadi esitamiseks riigikogus olema kandidaadil vähemalt 21 parlamendisaadiku toetus, st allkiri paberil. Rüütlile toetust lubaval Rahvaliidul on neid hääli ja allkirju riigikogus ainult 16. Seega ei saagi Rahvaliit, olgu isekeskis või avalikult, Rüütlile kandideerimisettepanekut teha.
Ja president on sundseisus. Eeldusel, et ta sisimas soovib ametis jätkata, peab ta lootma sellele, et riigikogu ei suuda täita talle põhiseadusega pandud kohust valida president parlamendis. Või tuleb tal salamisi soovida, et üks viiest ühist kandidaati otsivast erakonnast otsustab mingil põhjusel protsessist välja astuda ja toetada Rahvaliidu tõenäolist kandidaati.
Siit tulenevad aga olulised ja valusavõitu küsimused. Miks me peaksime järgmised viis aastat elama teadmises, et Rüütel valiti ametisse tagasi algul küll head ühistahet deklareerinud, kuid seejärel tülli pööranud erakondade meelemuutuse tõttu?
Või miks peaks keegi teine olema president olukorras, kus tema võimalikul konkurendil Arnold Rüütlil polnud võimalikki kandideerida? Nii esimene kui ka teine variant kahjustaks praegu väga hea renomeega presidendiinstitutsiooni rahva silmis juba ette.
Ei ole normaalne, et suure avaliku toetusega ametisolev president, soovides saada tagasi valitud, peab lootma teiste parlamendierakondade omavahelisele tülile. Aga lahendus on siiski olemas.
Viis parlamendierakonda, nii koalitsiooni kui ka opositsiooni poolelt, on juba näidanud koostöövalmidust, lugupidamist võimalike kandidaatide seisukohtade vastu ja vastutusrikast suhtumist presidendivalimise protsessi.
Miks ei võiks siis astuda selles koostöös ka järgmist sammu? Kas või sellisel moel, et lisaks Rahvaliidu 16 allkirjale Rüütli esitamiseks annaksid vähemalt ühe allkirja ka kõik ülejäänud viis parlamendierakonda? Nad annaksid Rüütlile võimaluse rääkida, osaleda valimiskampaanias võrdsetel alustel.
Selline tegu päästaks ebamugavast olukorrast nii Rüütli kui Rahvaliidu ning annaks kõigile võimaluse puhta südamega otsustada, kes on Eestile aastal 2006 võimalik parim president.

Marianne Mikko at the PES Women conference in Copenhagen

24 May 2006

Dear friends,

After over a hundred years of struggle, the position of women in the society is still unsatisfactory. We still do not receive equal treatment with men.
The only hard evidence of the equal rights is the vote. Indeed, it is thirty-five years since the last big country in the West granted women the right to vote. I hope Switzerland will mark the occasion in proper manner. In Liechtenstein it is twenty-second anniversary this year.
Since then, not much substantial change is evident.
We are dealing with bits and pieces and gaining ground slowly. At the moment our attention is directed towards fighting the lenient attitude towards the crimes directed specifically against the women. The biggest problems are domestic violence and trade in human beings, mostly connected to prostitution.
From the purely logical viewpoint it is hard to understand, why bodily injuries and slavery “do not count” when they are perpetrated in privacy and against women.
The simple answer to that question is: it is the consequence of the present state of social discourse. Even of the paradigm and the whole dispositive if you will. I recommend John McCumber’s book “Metaphysics and Oppression” for anyone who might be interested in how the tradition of Western thought supported the oppression of different parts of the populus, women among them.
Now, in the present world, reading and discussing Plato, Heidegger or books written about them is not the way to influence the social discourse. The self-reflection of the society takes place on the pages of mass-circulation newspapers and in the 90-second clips of the TV news.
It is to mass media we have to turn if we want to uncover the roots of unequal treatment given to men and women by the media. There are two major subdivisions of this topic. One is the topic of gender balance among the workers in mass media, their respective positions and remuneration. The other is the way gender is constructed in the mass media.
I prefer to start with the second topic as it is directly relevant to the present state of the social discourse. The media is reflecting and at the same time creating the so-called “common sense”. And the “common sense” is a very powerful factor when it comes to political choices.
Let me give you one example from a smallish country, which belongs to the EU since 2004. A male actor has been rising to new fame as the archetypal vigilante [vidžilant´i:] citizen. After physically attacking a driver for cutting in the line at a car wash he has advanced to an opinion leader.
This impressively impulsive person voiced an opinion that the proponents of electoral quota for women belonged in a mental institution. He pretty widely seen as the voice of common sense. It would seem that opposing the measures directed at gender equality in politics automatically makes you a voice of common sense, whatever you might behave like otherwise.
The common sense in our media is definitely male. According to the studies of Barbi Pilvre, a journalist, a feminist researcher and a new mother, the mainstream media is gender neutral towards men. Men are perceived as representative of humanity in general. They are the neutral norm. Archetypical “members” of the public, if you’ll pardon my joke.
The women, on the other hand, are deviant [de’viant]. They have gender. The gender denotation of male members of the elite – business and political circles - is avoided, especially when the latter are voicing their opinions in the important matters. When women are expressing their views or appearing in the media for any other reason, their gender is almost always noted. The same goes for the representatives of more “feminine” professions – teachers, actors, models, musicians. Of course, gender is an issue when dealing with gay people.
It is as if nothing has changed since the Middle Ages, where theologians tried to explain the “fundamental crookedness of women” by the curvature of Adam’s rib, of which Eve was supposedly created.
Barbi Pilvre has also compared the reality to the media pictures of women. The stereotypes discovered and analysed in the nineteen-seventies are still alive. An average woman in media is younger, better looking and believes more in traditional values than her real-life counterpart. Of course, women continue to be used as sex symbols for the purpose of sales promotion.
Media also loves to expose women who are victims. Equally popular are personalities confirming women’s position as deviants, as exceptions to the norm. This includes women in masculine professions – in the army, police or motor racing – as well as in traditional female positions like witches or clairvoyants/fortune-tellers.
A different class are female members of the elite. The predominant attitude is to attribute the women’s success to circumstances, such as luck or protection. The failures, on the other hand, are seen as women’s own fault.
I am not sure, into which category female politicians fall. It is my purely subjective feeling that we get lumped in with the witches and female soldiers rather than the elite and their consorts. When dealing with the prominent female politicians, the media interest is directed at their personality rather than their career or contribution to the society.
My own observations show that male success, on the contrary, is mostly ascribed to their own prowess and their failures are attributed to bad luck or cruel fate.
***
So what should be done about it and what can be done about it? It is not enough to have more women working in mainstream media, even in the senior positions.
In Estonia, women have won the posts of the editors-in-chief in our biggest daily and our monopoly weekly. This has very little changed the attitudes. It seems that the difference is how the female journalists and editors are viewing themselves and women in general – through the eyes of the men or according to an original female or gender-neutral paradigm.
Right now, the female media professionals use the male paradigm. This is partly out of necessity. There does not seem to an alternative coherent and comprehensive paradigm for treating women.
Self-awareness of women, even among the intellectual elite is limited. The Seventies feminism has more or less achieved all the concrete goals it could think of. It has almost been dissolved in the mainstream. The media has become more politically correct in its expressions, even though there is a suspicion that its thinking has not changed enough.
We need a new way of thinking and communicating. The paradigm, which equates the male viewpoint with neutral viewpoint needs a credible, visible and tangible alternative. Then we can go about thinking how to better introduce this alternative.
Moreover, We need a new set of comprehensive goals to replace the current isolated campaigns. Presently, we do not know what is the desired balance of work, social and family life for women. We do not express at all well how we want to be depicted in the media. Probably because we are not sure about it ourselves.
I am really interested in seeing, what are the thoughts of the present panel on that account. From my side, I just would like to add that recently the winning formula has been to be in the centre. Centre-left, centre-right, the „third way“ – all have been considerably more successful than their precursors.
But of course it is difficult to position yourself in the centre, if even the most logical and moderate wish could be seen as fitting a patient of a mental institution.
Colleagues, the floor is yours.

PADAR: Pindalatoetuste maksmisel tekkinud vaidlused tuleb lahendada erinevaid osapooli arvestades

Ivari Padar
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
Riigikogu liige
(artikkel ilmus 2006. aasta mais maakondlikes ajalehtedes)

Enam kui pool aastat on põllumeeste, eriti saartel ja rannikualadel tegelevate põllumeeste, meeli hoidnud äreval Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) võimalik ettekirjutus nõuda osa pindalatoetusi tagasi. Milles probleem? Olukorras, kus me juba kaks aastat oleme Euroopa Liidu liikmed, on igati tänuväärne olnud pindalatoetuste rakendamine, tänu millele Eestimaa väljanägemine on muutunud märksa kaunimaks ja nauditavamaks. Eriti meeldiv, kui neid toetusi on taotletud nendelt aladelt, kus toetuse nõuete täitmiseks ei ole piirdutud tühipalja heina hekseldamisega, vaid sellega on kaasnenud ka praktiline põllumajanduslik tegevus. Nii on tänu sellele peaaegu olematusest tõusnud põllumajanduses tegijaks nii lihaveise- kui lambakasvatus.

Kus lõpeb üks ja algab teine?
Põllumajandusministri kinnitatud määrus ütleb, et toetuskõlbulik on see põllumajandusmaa, mida on niidetud või karjatatud kindlal ajaperioodil. Nüüd ongi puhkenud vaidlus, kus algab ja kus lõpeb põllumajanduslikus kasutuses olev maa. Piinlik lugu. Asi on võtnud üsna koomilisi pöördeid. Käisin ise Hiiumaal probleemiga tutvumas. Hiiumaal on küllalt palju rannakarjamaid, kus on loomi karjatatud aastasadu sõltumata sellest, kes parasjagu riigiõuna on hoidnud. Eripära on see, et ühe osa aastast on need karjamaad üleujutuste tõttu vee all ja ühe osa vee peal. Oli mullegi uudiseks, et tõesti, taolised karjamaad on meil olemas. Ja oh õnnetust, kui kevadel karjamaana deklareeritud maatükil on kontrollijate saabudes suve teisel poolel laiumas meri. Teine probleem on ikkagi selgem määratlus, et kus algab või lõpeb põllumaa ja kus algab mets. Ranniku ja saarte eripära on, et ammustest aegadest on taoline puisniiduline kooslus on ka põllumajanduslikus kasutuses. Ja siia need vaidlused on maetud. Lihtsamalt üteldes - põllumajandusministeerium oma määruse lahtikirjutamisel ei ole piisavalt tähelepanu pööranud detailidele. Ja nüüd me vaidleme. Kui metsa vahel on lehma sõnnik, kas siis on ta mets või karjamaa?

Tähtaeg pressib peale
Inimesed on ärevuses. Uus pindalatoetuste taotlemise periood on käes. Viimane toetuste esitamise tähtaeg on 22. mail. Kas senini põllumajandusmaana kasutatud ala on toetusõiguslik või mitte. Näiteks Hiiumaa rannakarjamaa, suurusega veidi rohkem kui 30 hektarit, oli selle aasta toetuste kaartidelt välja arvatud kui liigniiske ala. Nii palju kui minu kinga number 46 ja selge silmanägemine ütlesid, oli tegemist kõige naturaalsema rannakarjamaaga. Selle maa omanik oli esitanud korrektselt vaide PRIA-le, taotlusega antud pind põllumajandusmaaks lugeda. Taoline käitumine ongi väga korrektne. Samas tuleb aru saada ka PRIAst, kes puhtfüüsiliselt ei ole jõudnud kõiki neid üksikasju üle kontrollida.
9. mail toimus maaelu komisjoni arutelu, kuidas antud probleemile lahendus leida. Arutlusest võtsid osa ka põllumajandusministeeriumi ja PRIA esindajad. Komisjon otsustas kutsuda põllumajandusminister 29. maiks maaelu komisjoni koos konkreetsete ettepanekutega probleemi lahendamiseks. Komisjonis arutati ka võimalust pikendada sellel aastal pindalatoetuste taotlemise lõpptähtaega, kuna taotlejatel on tekkinud hulgaliselt küsimusi. Lõpliku seisukoha, kas taotlemise lõppkuupäeva nihutada või mitte, teeb loomulikult põllumajandusminister.

Lahendus peitub koostöös
Mis on minu isiklik seisukoht? Leian, et need põllumehed, kes on kindlad, et nad tänase kehtiva regulatsiooni järgi majandavad põllumajandusmaal ja leiavad, et vähemalt 50 protsenti kasutatavast maast on praegu ja oli ka eelnevatel aastatel nii-öelda puude ja põõsaste vaba, peaksid oma südametunnistuse järgi taotlused ära täitma. On ka ju tõsi, et isegi kui 22. maiks esitatud taotlustesse on vaja teha korrektuure, siis PRIA seda aktsepteerib. Korrektuure saab teha vähemalt kuni 15. juunini, peale jaanipäeva alustab PRIA toetuste kohapealsete kontrollidega.
Põllumajandusministeerium peab kaaluma tõsiselt võimalust, kuidas on võimalik vastava toetuse määrust veelgi täpsustada. Taolised poollooduslikud kooslused on kindlasti Euroopa Liidu mõistes eripära. Ja taolise eripärana tuleks neid ka käsitleda aastatel 2007-2013 maaelu arengu rahade planeerimisel. Soovin kõigile, nii ministeeriumile, toetuste taotlejatele, kui ka PRIAle head koostöö meelt taoliste spetsiifiliste probleemide lahendamisel. Kindlasti ei saa halastust olla aga nende taotlejate vastu, kes on teadlikult esitanud valeandmeid, sooviga riigilt raha välja petta.

PÄRNITS: Puudega inimesed tuleb rahahädast välja aidata

Kadi Pärnits
Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees
Sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 2006. aasta mais maakondlikes ajalehtedes)

Kuigi 2006. aasta ei ole veel poole pealegi jõudnud, on riigieelarvelised rahad puuetega inimestele rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks paljudes teenust osutavates asutustes üle Eesti otsa saanud või kohe saamas. Suvest alates võib tekkida Eestis olukord, kus puuetega inimesed ei saa aasta lõpuni riigipoolset rehabilitatsioonialast sotsiaalteenust, mis parandaks nende toimetulekut ja aitaks kaasa töötamisele või tööle asumisele. Samas on igal puudega inimesel õigus saada aasta jooksul riigi poolt rehabilitatsiooniteenust 5000 krooni ulatuses, vastavalt sellele, millist teenuse liiki inimesel parasjagu vaja on.

Kuidas selline olukord?
Aastaid alarahastatud teenusele anti sel aastal võrreldes eelmiste aastatega riigieelarvest küll tublisti rohkem raha, kuid kuna eelmise aasta võlg tervishoiuasutuste ees tahtis tasumist, jäi selleks aastaks teenuse ostmiseks ca 20 miljonit krooni vähem raha kui eelmisel aastal. Nii pidi ministeeriumil juba eelarve kinnitamisel olema selge, et 2006. aastaks eraldatud rahast puuetega inimeste rehabiliteerimiseks ei piisa. Kindlasti on tõusnud ka inimeste teadlikkus taolise võimaluse olemasolust ja seega on ka teenuse tarbijaid rohkem.
Esimesena lõppesid rahad populaarsetes asutustes nagu Värska Sanatoorium ja Haapsalu Rehabilitatsioonikeskus, kus inimesi asuti panema järjekorda järgmiseks aastaks. Seni oli võimalus abivajajat suunata teistesse teenust osutavatesse asutustesse üle Eesti, kuid tasapisi otsa lõppevad rahad ei võimalda peagi ka seda enam teha.
Rahapuudus kergitab aga ka ühe teise probleemi – nimelt ei saa siis puuetega inimestele koostada rehabilitatsiooniplaani. Nimelt ei võimalda plaani puudumine seaduse järgi määrata puude toetust ning inimesed võivad kaotavad rahas. Olgugi, et nende plaanide tegemist on palju kritiseeritud. Iseenesest ei ole rehabilitatsiooniplaani, kus kirjeldatakse inimese taastumiseks vajalikke tegevusi, koostamine vale asi. Küll aga ei peaks rehabilitatsiooniplaani nö sunduslikult koostama kõikidele puudega inimestele või tegema seda kõigile ühes ja samas mahus. Ka ei ole vaja tehtud plaani igal aastal uuesti teha. Probleem on siin eeskätt selles, et plaani koostamise eest küsitakse mõistagi raha ja see võtab suure osa puudega inimese rehabilitatsiooniteenuseks ettenähtud rahast. Kuigi sotsiaalminister lubas juba aasta alguseks tuua Riigikogusse eelnõu, kus need probleemid oleksid ära lahendatud, ei ole asi Riigikogusse jõudnud.
Praegu aga võib tekkida olukord, kus puude tekkimisel ei saa inimesed riigieelarveliste vahendite otsalõppemise tõttu endale rehabilitatsiooniplaane, mis pole kaugeltki normaalne. Nimelt ei võimalda plaani puudumine seaduse järgi määrata puude toetust ning inimesed võivad kaotavad rahas.

Kuidas edasi?
Eduka majandusega euroopalikule riigile ei ole kohane, et elementaarset teenust puuetega inimestele ei ole võimalik pakkuda üle Eesti. Rehabilitatsiooniteenuse edasilükkamine kaugemasse tulevikku halvendab inimeste tervist. Väga on vaja rehabilitatsiooni tööealistele puudega inimestele või töövõime kaotanud inimestele, et inimene end paremini tunneks ja saaks tulevikus töödki teha. Kahtlemata tuleb tagada pidev teenuse andmine lastele. Pikalt on lahendamata vanemate inimeste rehabilitatsiooniteenuse mahu küsimus. See raha, mis vanemate inimeste rehabilitatsiooniks (sealhulgas füsioteraapia teenuseks) jagatakse, on mõistagi häbiväärselt väike. Seda teemat veeretatakse sotsiaalministri Jaak Aabi poolt ühest kohtumisest teise, selle asemel, et teatud arengukava vastu võtta ja parema tulemuse nimel pidevalt edasi liikuda. Kaasa aitaks kindlasti haigekassa poolt taastusraviteenuse võimaldamine suuremas mahus. Selge on see, et sotsiaalminister peab tagama, et teatud asutuste poolt teenuse pakkumine ei katkeks, kuni lisaeelarvest raha teenuse jaoks juurde antakse. Selle aasta sügisel koostatavast ligi 3-miljardilisest riigi lisaeelarvest tuleb rehabilitatsiooniteenuse pakkumiseks üle Eesti eraldada samapalju raha, kui sel aastal juba eraldatud on. Sotsiaaldemokraadid taolise ettepaneku lisaeelarvesse ka kindlasti teevad. Järgmise aasta rahade eest tuleb aga sotsiaalministril valitsuses paremini seista, et tänaseid segadusi vältida. Enamus meist ei kahtle enam selles, et inimeste tervise ja turvalisuse tagamiseks tehtavate riigipoolsete kulutuste hulk peab järgmistel aastatel jõuliselt tõusma. Küll aga ei lähe selle vajadusega kokku tänase valitsuskoalitsiooni nö õhukese riigi poliitika, kus jätkuvalt vähendatakse tulumaksu protsenti ka kõrgetelt ja väga kõrgetelt palkadelt ja dividendidelt.

SAKS: Kelle asi on laste päevahoid?

Katrin Saks
riigikogu liige
sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 09.05.06 Virumaa Teatajas)

Käisin hiljuti Räpina lasteaias. Nõukaaegne krohvi poetav hall tüüphoone, mille sees rõõmsavärviline lastesõbralik maailm.
Enamik ruume on hiljaaegu uue ilme saanud, disainijateks lasteaia oma töötajad. Nii on paljudes lasteaedades, et esmajärjekorras on korda tehtud rühmatoad, kus lapsed kõige suurema osa oma päevast veedavad. Välise ilme vuntsimiseks raha enamasti napib, samuti mänguplatsile õues, aga kui kunagi jõuab järg ka hoonete välisilmeni, siis ehk hakatakse ka lasteaeda enam märkama ja loodetavasti tähtsustama.

Ei täida seadust
Üks asi oli aga Räpinas ebatüüpiline. Linnapea ütles, et igale lapsele peab lasteaias koht olema, just nii nagu seaduski ütleb. Juhataja küll kahtles, kas uus tulija kohe homme vastu võetakse, aga sügisel kindlasti. Igatahes pikka lasteaia järjekorda - nagu enam kui pooltes Eesti omavalitsustes - Räpinas pole.
Mida siis teha selle koolieelsete lasteasutuste seadusega, mida enamik omavalitsusi ei täida? Kohustab see ju tagama kõikidele oma valla või linna territooriumil elavatele 1-7aastastele lastele, kelle vanemad seda soovivad, koha teeninduspiirkonnajärgses lasteasutuses.
Võiks ju soovitada vanematel oma õiguste eest aktiivsemalt seista, aga ilmselt oleks mõttekam otsida võimalusi, kuidas saaks riik omavalitsusi aidata. Tooksin kaks argumenti, miks peaks seaduse täitmise nimel pingutama.
Lasteaed pole juba ammu lihtsalt hoiukoht, kus lapsel ema tööloleku ajal silma peal hoitakse ja kõht täis söödetakse. Ei taha kuidagi kahandada vanematega veedetud aja tähtsust, aga olles paljudes lasteaedades näinud, kuidas pühendunud professionaalid lastega tegelevad, tunnistan ausalt, et mina pole nii hästi osanud. Ega enamasti jätku ka kannatust ja jõudu, sest väikeste lastega ema ajast kulub suurem osa kodutöödele, mitte lastega tegelemisele.
Ühes Võrumaa lasteaias rääkis juhataja, kuidas esmaspäev algab mõnele lapsele sanitaarprotseduuridega, mille hulka käib ka kõikide riiete pesu. Elementaarse hügieeni õpetamine on pigem siiski erand, aga laste õpetamine reegel. Süsteemne õpetus algab juba kolmandast eluaastast ja see paneb aluse kogu haridusteele. Lasteaiaõpetajateltki nõutakse ju praegu kõrg- haridust ja pidevat enesetäiendamist. See, et suur osa lapsi täna ka vahetult enne kooli lasteaias ei käi, toob sageli kaasa ebavõrdse stardipositsiooni, mis võib mõjutada laste edasistki arengut.

Naiste töö on oluline
Asjal on veel teine külg. Tihti ei pääse ema tööle tagasi, sest pole last kuhugi panna. Emapalk kindlustab küll esimese aasta, aga mis saab edasi, kui töökoht ei oota, aga vanaema on liiga nooruslik ja hoidjatädi palkamine käib üle jõu? Lastesõimes oli 2004. aastal kohti vaid 13,4% ühe- kuni kaheaastastest lastest.
Loomulikult oleks lapsele parem, kui ema temaga kauem tegeleks. Aga ilmselt mitte sel juhul, kui ta tõesti tööle tagasi kibeleb.
Laste päevahoiu laiendamine on väga otseselt seotud ka naiste tööhõivega, mille tõstmine pole samuti vähetähtis. Eesti naiste tööhõive on küll suhteliselt kõrge, võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, aga jääb kümmekond protsenti alla Põhjamaade naiste omale. Seal on õnnestunud viimasel kümnendil teha kahte asja korraga - tõsta nii sündimust kui ka naiste tööhõivet. Ja seda nii laste päevahoiu kui ka paindlike töösuhete kaudu. Näiteks kui meil on lasteaias pooled kaheaastastest lastest, siis mitmes Põhjala riigis kaks kolmandikku.

Riik peab sekkuma
Mida siis teha? Lasteaiakohtade arv suureneb iga aasta 1-2%. Sellise tempoga läheb vähemalt terve põlvkond, enne kui midagi märgatavalt muutub. Järelikult tuleb midagi radikaalsemat ette võtta. Omavalitsusi, kes peavad laste päevahoiu kindlustama, riik piitsaga sundida ei saa. Riik saab aga osa kohustusi enda kanda võtta. Näiteks lasteaiaõpetajate palgad. Kui käsitleda alusharidust osana kogu haridussüsteemist, mille eest ju riik vastutab, olekski see loogiline.
Sama teed on läinud suuremad Euroopa riigid. Näiteks Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Portugalis ja Belgias on rakendatud süsteemi, kus halduskulud ja abipersonali tasu on detsentraliseeritud, aga kasvatajate/õpetajate palgad tulevad riigilt. See tähendaks umbes 600 lisamiljonit, mis annaks omavalitsustele võimaluse vabaneva raha arvel rajada korralik päevahoiusüsteem.
Omaette küsimus on muidugi selles, kuidas tagada, et see raha ikka tõepoolest lastesse investeeritakse.

PÄRNITS: Sotsiaalministri halvad plaanid

KADI PÄRNITS
riigikogu liige
sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 12.05.06 Põhjarannikus)

Keskerakondlasest sotsiaalministril Jaak Aabil on viimasel ajal palju plaane töötajate õiguste kärpimiseks. Ja kuigi läbirääkimisi on peetud mitmeid, ei taha minister neist kuidagi loobuda.Kuna töölepinguseadust minister Aab riigikogusse ei too, pistab ta rinda mitmete teiste eelnõudega, mis puudutavad töötajate õigust sõlmida kollektiivlepinguid, õigust streikida ja ametiühingu õigusi.

Usaldusisikuks tööandja käepikendus
Informeerimise ja konsulteerimise raamdirektiivi ülevõtmise käigus otsustas minister enam mitte tunnustada ametiühinguid Eestis töötajate esindajatena, vaid võtta neilt senised õigused ja anda need hoopis töötajate üldkoosoleku valitud esindajale. Otseselt ametiühinguid kinni ei panda, aga õiguseta vabale ajale usaldusisiku töö tegemiseks ning õiguseta informeerimisele ja konsulteerimisele on ametiühingutel edaspidi väga raske töötajaid hästi esindada.
Minister ütleb, et kui ametiühingu usaldusisik ükskõik kui suure hulga töötajate poolt valituna (Ida-Virumaal on palju ettevõtteid, kus ametiühingu usaldusisikul on selja taga üle poole töötajatest) tahab ka õigusi, siis las osaleb veel kord valimistel. See tähendab lisaks ametiühingu usaldusisiku valimistele osalemist ka kogu töötajaskonna üldkoosolekul kõikide töötajate usaldusisiku valimistel.
Lisaks arusaamatule bürokraatiale on selle plaani nõrgim koht aga see, et kuna tööandjal on töötajate üldkoosolekut palju lihtsam mõjutada kui ametiühingu koosolekut, siis tööandjate eeltöö enne koosolekut, saada endale sobiv töötajate esindaja, on sageli nii võimas, et ametiühingu esindaja ei hakkaks kunagi neid valimisi võitma.
Näiteks valis hiljuti analoogse juba kehtiva korra järgi üks meie suurettevõte töötajate esindajat Euroopa ettevõtte töötajate nõukogusse. Päev enne valimisi oli kuulutus töötajate esindaja valimiste kohta seina peal. Kuna ettevõttes töötatakse graafiku alusel, siis osa töötajaid sellest valimisest ei teadnudki. Kes sel päeval tööl olid, kutsuti saali. Töötajate esindaja kandidaadiks oli tööandja väljapakutud keskastme juht. Tööandjate esindajad olid valimiste ajal samuti saalis, töötajatel paluti hääletada ja – oh imet! – kõik olid pakutud kandidaadiga nõus. Tekib küsimus, kas selliselt valitud esindajat usaldab minister nüüdsest töötajate esindajana rohkem kui ametiühingu esindajat. Kas selline oleks siis ministeeriumi arvates tõeline usaldusisik, kellele kõik õigused anda?

Plaan piirata õigusi
Ühte ritta eelmise kavaga läheb sotsiaalministri plaan piirata streigiõigust niivõrd, et tervishoiu-, elektrienergia-, soojus-, vee-, elektroonilise side, lennuliikluse ja raudtee-ettevõtetes saaksid ametiühingud streikida vaidluse korral vaid pärast kohtuotsust, mis ütleks, kui palju need ettevõtted tohivad streikida ja kui palju nad streigi ajal peavad töötama.
Kõik ju mõistavad, et selleks ajaks, kui kohtuveskid on jahvatamise lõpetanud, pole streikimisel enam paraku mingit mõtet. See ministri kava pole valitsuses seni leidnud toetust vaid selle tõttu, et seesama seadus annaks ka riigitöötajatele streigiõiguse, mida aga omakorda ei toeta Reformierakond.

Kaotavad kõik töötajad
Kui ametiühingud tõrjutakse ettevõtte tasandilt ja piiratakse oluliselt elujõuliste ametiühingute streigiõigust, vähendab see ametiühingute jõudu esindada töötajaid konkreetse tegevusala ja ka üleriigilistel palgaläbirääkimistel. Sellistest õiguste piiramistest kaotavad kõik töötajad.
Seda seetõttu, et ametiühinguteta ei ole töökeskkonna turvalisust võimalik saavutada mitte kuskil. Me kaotame võõrsile tuhandeid töökäsi praegu ja ka edaspidi, kui me ametiühingute kui ainukeste töötajate eest läbirääkijate positsioone alandame. Vajalikke palgaleppeid näiteks ehituses ja teeninduses ei tulegi, kui me asendame ametiühingute usaldusisikud tööandjate omadega. Ei ole kahtlust, et siis nii jääbki, et naabrite juures põhja pool on ühingud ja tööturvalisus, siin aga turustiihia.
Miks on minister nii otsustanud? Kui streigiõiguse piiramise põhjuste kohta ei ole ma ministrilt vastust saanud, siis ametiühingute usaldusisiku õiguste vähendamise põhjus on see, et ametiühingud esindavad praegu liiga vähe töötajaid.
Kuid selle asemel et kurta ametiühingute vähese mõjuvõimu üle, peaks minister küsima endalt ja valitsuselt, milline on olnud valitsuse ainuski samm või tegu, et ametiühingute tugevdamist toetada.
Soovitada jääb siin ministrile esiteks seda, et streigiõigust pole vaja puutuda. Eesti on demokraatlik riik ja Eesti töötajad võivad parema palga eest streikida küll. Teiseks aga seda, et informeerimise ja konsulteerimise õiguse andmise käigus ei ole vaja kärpida ametiühingute õigusi. Ei ole vaja luua uusi võitlustandreid, vaid hoopis katsuda toetada meie sotsiaaldialoogi uut hüpet ja kvaliteeti.

ILVES: Presidendi roll ja vastutus anno 2006

Toomas Hendrik Ilvese ettekanne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volikogu koosolekul 7. mail 2006

Seisan siin täna teie ees õige mitmes rollis. Nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatuse kui volikogu liikmena ning ka sellesama juhatuse poolt koos Liina Tõnissoni ja rektor Jaak Aaviksooga teistele parteidele arutamisks esitatud kandidaadina Vabariigi Presidendi ametisse. Tänan kõiki neid, kes on mind toetanud, kes on eri aegadel tegelenud minu veenmise ja julgustamisega ning kelle hea sõna aitab edasi liikuda.

Eesti aktiivsest sisepoliitikast juba mõni aasta eemal olnuna on mul raske prognoosida, kas viie erakonna ettevõtmine valida president ametisse juba Riigikogus, on jõukohane ülesanne või mitte. Täpselt samuti on täna võimatu spekuleerida, kes esitatud kandidaatidest võiks saada vajaliku toetuse. Ei minul endal ega ka teil ei ole siin ja praegu mõtet ehitada õhulosse ega teha sellest presidendiotsingu protsessist ei spordivõistlust ega ka mitte Eurovisooni laulukonkurssi. Kaotajaid ei ole. Ainuüksi debatt ise on hea, teeb meid targemaks ja viib Eesti elu edasi.

Vaadelgem seda kui väljakutset ja võimalust, mis ehk täitub. Aga vaadelgem seda ka kui näidet selle kohta, kas minevikust on suudetud õppida või mitte. Ja seetõttu ei ole ka see järgnev jutt siin mitte võimaliku presidendi tegevusprogamm, mida Keskerakonna üks juhte mõni päev tagasi ajalehe vahendusel minult nõutas, vaid pigem minu ettekujutus sellest, kuidas saaks president kehtivate seaduste raamides oma riiki ja rahvast parimal viisil teenida.

I

President, nagu teame, peab Eestis olema parteideülene. Mis ei tähenda lahti ütlemist oma maailmavaatest ja seisukohtadest, sest seisukohtadeta presidenti ei ole kellelegi vaja. Ja see, kes presidendiks saamise nimel ütleks lahti oma põhimõtetest ja arvamustest, näitaks, et tema ainus siht ongi presidendiks saamine. Misjärel seda põhimõttetühja persooni asutaks täitma kellegi teise mõtetega. Milleks siis üldse presidenti vaja?

Parteideülesus tähendab eemaldumist parteipoliitikast ja mingi kindla erakonna huvide esindamisest. President ei saa olla populaarne kattevari erakonnapoliitilisele sehkendamisele või siis magnet, mis peab mõnele parteile tõmbejõudu lisama. Ei saa olla sellist asja nagu presidendipartei, kuigi me just sellist sõnapaari oleme viimase viie aasta jooksul palju kordi kuulnud.

Mulle on saamas selgeks, et presidendipartei mõiste taga käib mäng selle nimel, et oma mees kindlustaks seejärel oma erakonna võimul püsimist või tagaks võimule saamise. Ilmselt just seepärast peabki praegune president osalema ühe erakonna raha- ja lubaduste jagamise maakondlikel üritustel võimalike presidendivalijate ees. Sellise suhtumise loogiline antitees peab siis kõlama kui hoiatus ja ähvardus – kui presidendiks saab keegi teine, siis jääb ka raha saamata ja võim tulemata. Ja selle hirmus ei peeta paljuks valetada, hirmutada ja pori loopida. Ütlen omalt poolt: mind ei ole mõtet provotseerida. Suurim häbi poriloopijatele on see, kui teised ei muutu nende sarnaseks.

Aga just siin, presidendi kaasamises rahajagamis- ja hoiatuskampaaniatesse, rikutaksegi kõige otsesemalt toda parteideülesuse põhimõtet. Mille üks põhialus on lihtne ja selge – president teeb pärast valimisi valitsuse moodustamise ülesandeks sellele parteile, selle peaministrikandidaadile, mis kogus valimistel kõige rohkem hääli. Kui temal valitsuse kokkupanemine ei õnnestu, siis saab pärast konsultatsioone volitused see isik, keda on peaministrina valmis toetama Riigikogu enamus.

Need on reeglid, mida kavatsen valituks osutumise korral järgida. Iga erakond peab ikka ise end oma varasemate tegude ja valimislubaduste kaudu valijatele vajalikuks ja lähedaseks tegema, mitte aga lootma riigipea poolsele erikohtlemisele.

II

Eelöeldust tuleneb ka vastus ühele teisele nädala hakul meedias tõstetud küsimusele: minu vaated ja seisukohad on teada. Neid reedavad mu erakondlik kuuluvus nii Eestis kui Euroopas. See peegeldub euroopalikes väärtushinnangutes, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna partnerites. Minu arvamus on esindatud kümnetes ajaleheartiklites ja kõnedes.

Aga seegi küsimus konkureerivast erakonna leerist justkui osundab, et sotsiaaldemokraadist president hakkaks edendama Eestis sotsiaaldemokraatiat, liberaalist riigipea liberaalsust jne. Mulle tundub, et niimoodi küsijad ei adu hästi, et Eesti ees lähiaastatel ja aastakümnel seisvad probleemid ei küsi maailmavaate järgi ning neid ei saa lahendada kas konservatiivselt või sotsiaaldemokraatlikult. Lahendused peavad olema pikaajalised, nende lahendamine peab käima valitsusest valitsusse. President saab nendele probleemidele tähelepanu juhtida, küsimusi tõstatada ning parteipoliitilisest punktinoppimisest eemal seisjana ka jälgida, et oluliste küsimustega tegeldaks ning et neid lahendataks.

Sest – kuidas saab erineda Eesti pikaajaline energiapoliitika, sotsiaaldemokraatlik või konservatiivne, olukorras, kus naftabarreli hind on viimase kolme aasta jooksul kallinenud kolm korda ning hinnatõusu lõppu ei ole näha? Presidendi maailmavaatest ei sõltu siin midagi, naftat ei hakka tulema ei diivanist ega ka Eesti rannavetest. Aga energeetika olukorrast sõltub Eesti majandus, Eesti rahva heaolu, meie sise- ja välispoliitiline sõltumatus. Milliseks kujuneb Eesti elu olukorras, kus paagitäis bensiini hakkab maksma pool igakuisest pensionist või palgast? Linnades saadaks vist hakkama, aga mis juhtub maal?

Edasi – kuidas sõltub presidendi ideoloogilistest seisukohtadest kõik see, mis paratamatult toimub Eesti ümber, meie välispoliitilises ruumis, Euroopa Liidu sees ja kaugemal. On täiesti väär ja lubamatu rääkida sellest, kas Eestile on vaja pigem sisepoliitikale või välispoliitikale keskenduvat presidenti. Need valdkonnad on omavahel seotud ja globaliseeruvas maailmas need seosed üha tihenevad.

Välispoliitikat unarusse jättev president justkui signaliseeriks, et välispoliitika on valmis. Et ajalugu on valmis, nagu filosoof Fukuyama 15 aastat tagasi ekslikult oletas. Et Euroopa Põhiseaduse Lepe on surnud, nagu mõned väidavad. Aga kui ta on surnud, siis miks tegelevad osad Euroopa Liidu vanemad riigid juba praegu Tuum-Euroopa idee ja selle ehitamisega?! Nad teevad seda põhjusel, et Põhiseaduslik Lepe – jah, möönan, et pealkiri on ebaõnnestunud – pidi lahendama laienenud Euroopa ees seisvaid probleeme. Kui üks lahendusviis ei õnnestunud, siis miks peame uskuma, et ei otsita uusi lahendusi või et probleemid kaovad?! Ei kao. Ja on Eesti valida, kas vaatame neid protsesse kõrvalt, või mõjutame neid Eesti tuleviku huvides, kõiki riigi võimalusi kasutades ja kõigi selleks seatud ametiisikute toel. President on kindlasti üks neist, kel on vajalik positsioon ja autoriteet Eesti huvide kaitsmiseks kohtumistel oma kolleegidega.

III

Kolmandaks – ja siit tuleb taas vastus ühele küsimusele, õigemini kahtlusele. See on mineviku mõtestamine ja selle aasta algul koos riiklike aumärkide jagamisega taas vallandunud debatt meie nõukogude pärandi küsimuses.

Kui tõstatasin paaris leheartiklis küsimuse, et kas ei tuleks mineviku ausa lõpparve ja ajaloolise õigluse huvides siiski välja selgitada need isikud, kes karjääri pärast, kadedusest või lihtsalt kehva iseloomu tõttu kiusasid 1970. aastatel ja 1980. aastate esimesel poolel taga sadu meie kaaskodanikke – 40 kirja autoreid ja nende pereliikmeid; neid, kes rääkisid nn riigivastaseid anekdoote, kes ei allunud parteilisele või KGB survele ning jäid kindlaks oma südametunnistusele -, siis hakkasid kõlama süüdistused uue nõiajahi korraldamises ja rahva lõhestamises. Ei, vastutus on ikka ja alati personaalne.

Ei ole mõtet demagoogitseda, et Ilves tahab panna kõik ligi 50 000 Eesti kodanikust kunagist EKP liiget kollektiivsesse süüpinki. Ja ei lähe sinna pinki ka need, kes mõtlesid välja, kirjutasid alla paberitele ja juhtisid omaaegseid repressioone. Aga kui me nende nimesid ei tea, siis võime 15 aasta pärast ehk ajalooraamatutest lugeda, kuidas vabadusvõitluse suurimad kolded olid just EKP organites, kuidas just seal õõnestati Nõukogude võimu. Ja see oleks esmalt täiesti vale; teiseks kuritegelik kõigi nende suhtes, kes võõrvõimu all kannatasid; ning kolmandaks – just see oleks ühiskonda järjepidevalt lõhestav. See jätaks haavad lahti.

Aus lõpparve minevikuga aitaks seevastu Eestil edasi liikuda nii, et rahvas ei peaks enam võitlema mälestussammastega olgu Tõnismäel või Lihulas; et Eestile oluliste ja vajalike rahvusvaheliste lepingute ümber ei puhkeks taas ja taas lahingud; et me oma poliitikat kujundades ja teostades ei peaks kogu aeg vaatama tagasi, vaid võiksime ükskord hakata vaatama enda ette ja tegutsema Eesti pikaajalistes huvides.

IV

Neljandaks – ja see on tõesti võtmeküsimus – mille lahendamise nimel oleksin nõus leppima, et Marjut, Andrest, Jaani ja teisi taga kiusanud inimeste nimed jäävad ajalooraamatuisse raiumata. See küsimus on Eesti inimressursist, selle hulgast ja kvaliteedist. See ei ole ainult see mure, et Eestis sünnib vähe ja sureb palju inimesi. Mis kasu on suurenevast sündivusest, kui need sündinud inimesed lähevad Eestist ära? Või kui need inimesed jäetakse hooletusse, ilma hea hariduseta ja järelikult ka ilma perspektiivist, et elu Eestis on elamist väärt. Või kui neid inimesi erinevatel põhjustel tõrjutakse ega lasta neil oma võimeid Eesti edenemiseks kasutada.

Eesti justkui ei ole adunud, et kogu vananevas Euroopas käib halastamatu konkurents tööjõu pärast. Käib konkurents ennekõike eurooplaste pärast. Sest piiride avamine kolmandate riikide elanikele on alati ja kõikjal sisepoliitiliselt ebapopulaarne samm ning enne seda katsetatakse ära kõik muud lahendused.

Ja inimesed lähevad. Inglismaale, Iirimaale ja Rootsi ja Soome. Nüüd ka Hispaaniasse ja Portugali. Alates jaanuarikuust lähevad ka need kodakondsuseta eestivenelased, kes on piisavalt kaua siin elanud ja kes on sellega sisuliselt juba meie kultuuriruumi osa, omad inimesed. Äsjane noorte hulgas läbi viidud küsitlus ütleb, et peaaegu iga teine venekeelne noor soovib esimesel võimalusel Eestist ära minna. Eesti soost minna-tahtjate hulk on veidi väiksem, aga kolmandik siiski. Eestist on saamas või juba saanud teistele riikidele tööjõudu sünnitav ja hariv riik. Sõltumata sellest, et Eestis on väidetavasti üks soodsamaid maksukeskkondi Euroopas, et Eesti töötajatel jääb justkui aina rohkem „raha kätte”.

Jah, me ei ole veel kõige hullemas seisus. Lätis on tühjaks jooksnud terved suured, varem 3000 elanikuga asulad. See tähendab maa järk-järgulist väljasuremist.

Piire me kinni ei pane ja müüre ei ehita. Meil on kaks alternatiivi: kas hakata massiliselt tööjõudu sisse tooma kolmandatest riikidest või muuta otsustavalt suhtumist Eesti inimesse ja tema elukeskkonda. Nii, et nad ei tahaks siit ära minna. Või kui, siis lühikeseks ajaks õppima või muul viisil maailma avastgama. Veelgi enam: et need, kes varem siit läinud, tahaksid tagasi tulla.

Maailmas ja eriti Euroopas ei konkureeri juba ammu maksukeskkonnad ja –süsteemid. Konkurents käib elukeskkondade vahel. Inimesed tahavad elada kohas, kus neil on hea ja kättesaadav arstiabi; kus on tasuta ja hea haridus; kus politseinik tuleb sissemurdjat ohjeldama ja kus päästeametnik kustutab tulekahjusid; kus loodus on kaitstud, vesi ja õhk puhas; kus autoteedel on võimalik turvaliselt liigelda. Inimesed tahavad teha tööd ja saada selle eest väärilist palka. Seda nimetatakse turvatundeks ja elukvaliteediks kõige üldisemas mõttes. Seda nimetatakse ka hoolimiseks, riigimureks, tulevikku vaatamiseks. Riiklikuks julgeolekuks, minugi poolest, mis ei ole juba ammu pelgalt sõjaline küsimus.

President ei saa neid küsimusi lahendada. Aga ta saab probleeme tuvastada ja tähtsustada. Ja koos Eesti inimestega, koos erakondadega aidata kaasa sellele, et need nii sotsiaaldemokraatidele kui ka mulle isiklikult väga tähtsad, Eestile eksistentsiaalsed probleemid leiaksid lahenduse. Kui pingutada, siis taastub ka inimeste usk riiki ja poliitikutesse, ning saaksime täiesti siiralt muuta laulva revolutsiooni loosungit – Eestis olla on uhke ja hää.

Jõudu meile selleks.

KÄND: Rehepapi apoloogia: Kas eestlased on Rehepapid või Munaotid?

Kaupo Känd, filosoofiadoktor
(artikkel ilmus 4. mail 2006 Eesti Ekspressis)

Eestlaste seas on „rehepapi”ja „rehepapluse” mõiste omandanud negatiivse varjundi. Päevaleht valis eelmise aasta lõpus „2005 aasta Rehepapid”, nimetades rehepappideks neid, kellel on õnnestunud kaaskodanikele/riigile majanduslikult edukalt „tünga” teha (näiteks Ain Hanschmidt, Tiit Vähi, Edgar Savisaar, jt). Kahjuks on selline „rehapapi” ja „rehepapluse” tõlgendus Eestis laialt levinud. Minu arust on tegemist Rehepapi elu, tegevuse ja õpetuse vääriti mõistmisega. Sokratese õpilane Platon kaitses Apoloogias oma õpetajat ateenlaste valesüüdistuste ja laimu eest. „Rehepapi apoloogia” eesmärk on kaitsta Rehepappi vääriti tõlgendamise eest. Püüan vältida Rehepapi ja „rehepapluse” segi ajamist ”munaotluse”, „kratluse” või „imbiärnsusega”, sest kõik fenomenid tunduvad pealiskaudsel lugemisel sarnastena.

Eestlaste Ravitseja

Rehepappi võib pidada küla tohtriks, kes põhitöö kõrvalt (rehepeks) pakkus külaelanikele tasuta kiirabi, apteekri ja perearsti teenust. Rehapapil oli „iga tõve tarbeks õige malakas käepärast”.

Rehepapp aitas Koera Kaarli sulast Jaani, kes vaevles ägeda kõhuvalu kallal, kuna oli salaja mõisa sahvris seepi söönud. Tänapäevane kiirabi oleks Koera Kaarli sulase juurde jõudnud alles paari tunni pärast, sest väikelinnades pole piisavalt kiirabibrigaade ning tegemist on madalaima, ehk A-kategooria väljakutsega. Nagu ütles hiljuti üks Lõuna-Eesti häirekeskuse töötaja: „Noore inimese kõhuvalu ei ole kõrge prioriteediga väljakutse”. Ka Koera Kaarel oleks pidanud tänapäeval oma halltõve ravimiseks mitu aastat haigekassa järjekorras ootama. Ilmselt oleks kiirabi nii Jaani kui Kaarli viinud Tartu või Tallinna haiglasse, sest paljud Eestimaa väikelinnade haiglad on kadumas (näiteks Abjas) või hääbumas (näiteks Viljandis). Pole selge kas Kaarel ja Jaan enne Liiva Annust oleks haiglasse jõudnud. Näib, et kiirabi ja haigekassa tõhustamise asemel liigume tervishoiupoliitikas järjekordse loosungilise lahenduse suunas: Varesele valu, harakale haigus! Vanasti võis selline ravitsemise meetod töötada. Kuid kas selline esiisade tarkus, peaks olema 21 sajandi riikliku tervishoiupoliitika aluseks?

Rehepapp jagas tasuta ravimeid neile, kes ei suutnud Nõia-Ellale kallite väljamaiste nõiarohtude eest maksta. Tõsi, ühes Kreutzwaldi jutustuses ravitseb ta kuradit kulla eest, pakkudes talle silmarohtu (sulatina) nägemise parandamise eest. Surnud mõisahärra näitas Rehepapile kätte varanduse asukoha. Kaudselt võib võtta seda tasuna. Kuid samas jagas Rehepapp suurema osa sellest varandusest vaestele, mitte ei püüdnud seda maksupettusega veelgi suurendada. Alles seejärel sõidab ta kaugele maale väljateenitud puhkusele. Kas need eestlased, kes esmalt suure varanduse kokku ajavad ja seejärel Hispaania päikselisele lõunarannikule endale villad ostavad on ikka tõelised rehepapid?

Siinkohal võiks tõmmata paraleeri ühe teise tuntud ravitsejaga kristlaste usundist – Jeesus Kristusega. Ka Jeesus Kristusel nagu Rehepapil oli iga haiguse jaoks „malakas”, ehk imetegu võtta, kuid terveks ravitsemise meetod on sootuks erinev. Jeesus Kristus ravitseb näiteks leeprahaiget, pimedat ja verejooksu imega. Rehepapp kavaluse ja pettusega. Näiteks soovitab ta külarahval oma rehetoa põrandal surnuid teeselda, selleks, et katk külast mööda läheks. Rehepapp, sarnaselt Jeesus Kristusega, on suuteline ka surnuid ellu äratama. Kui Jeesus Kristus äratas Laatsaruse ellu läbi imeteo, siis Rehepapp äratas mõisahärra ellu läbi kördi söötmise. Nii nagu kristluse puhul võib ka eestlaste Ravitsejat käsitleda lunastajana, sest ta päästab patuste hinged kuradi küüsist.

Eestlaste Lunastaja

Rehepapp on teoloogiliselt väga huvitav fenomen. Eestlaste Lunastaja st Rehepapp pole jumala poeg, messias, ingel, sõnumitooja, prohvet, või pühak. Rehepapp on inimene, kes saab jagu kuradist mitte tänu jumalikule sekkumisele, vaid tänu inimlikule tarkusele, kavalusele ja nutikusele.

Rehepapp pole Jeesus Kristuse moodi kannataja Lunastaja, kes patuste hingede paradiisi pääsemise nimel kannatab ja laseb ennast risti lüüa. Rehepapp saab kurjustest võitu läbi kavaluse ja pettuse. Esmalt varastab Rehepapp mõisa aiast punaseid sõstraid ning seejärel soovitab ta külarahval neid kuradile kolme tilga vere asemel anda. Selline põrgust pääsemise moodus on unikaalne.

Rehepapp pole vahva sõdalane nagu peaingel Mikael, kes kuradiga võitles. Seega eestlaste Armageddoni võiks kujutada, mitte inglite ja deemonite leeride võimsa kokkupõrkega, vaid pigem järgnevalt: muhe Rehepapp istub oma rehetoas, popsutab piipu ja tõmbab kuradil viimast korda naha üle kõrvade, avades sellega taevamulgu kõigile patustele.

Loomulikult on Rehepapi õpetus erinev Moosese kümnest käsust, mis keelab muuhulgas võõra vara himustamise, valetamise, varastamise jne. Rehepapp ülaltoodud tegevusi ei keela ning tema arusaamine patust on sootuks erinev, kui kristlastel.
Rehepapp jagas oma nii sõstraid kui oma õpetust külarahavale tasuta, riskides seejuures iseenda eluga. Kui paljud eestlased on täna sellised rehepapid, kes teiste heaolu ja rikkuse nimel iseenda heaolu ja eluga riskivad?

Juutide/kristlaste religioonis kavaldas kurat Aadama ja Eeva üle, mistõttu jumal nad karistuseks paradiisist välja saatis. Kui Rehepapp oleks olnud Eevaga paradiisis, siis kuradil poleks õnnestunud teda üle kavaldada. Pigem oleks pidanud kurat ise paradiisist minema roomama. Enamgi veel. Ilmselt oleks Rehapapp leidnud mooduse kuidas hea ja kurja tundmise puult kõik viljad kokku korjata ning hiljem neid hädalistele tasuta jagada. Kui Rehepapp oleks olnud Jeesus Kristusena kõrbes, siis oleks temagi suutnud kõikidele kiusatusele vastu panna. Ta oleks kuradi üle kavaldanud nii, et kõik maailma rikkused oleksid talle jäänud. Rehepapp poleks seda ootamatult sülle kukkunud rikkust ainult endale hoidnud, vaid oleks seda ka valla vaestega jaganud. Rehepapp oleks isegi jumala üle kavaldanud, kui too Aabrahami kiusas ja tolle poega Iisakit ohverdama sundis. Rehepapp oleks jumala kiusamisest mitte usu vaid kavalusega üle saanud. Ilmselt oleks ta soovitanud Aabrahamil ohverdada poja asemel mõni pudulojus. Jumal poleks nagunii pettust märganud, aga Aarbraham oleks sellega oma usu vankumatust tõestanud.

Eestlaste Sokrates

Rehepapi puhul on tegemist küla targaga, kes omakasupüüdmatult kõigile soovijatele õpetust jagab. Ka eesti keel osutab „jutlustaja” rollile, sest me ütleme rehepapp, mitte rehemees (võrdle aidamees, saunamees). Kuna Rehepapp ei võtnud oma õpetuse eest tasu, siis meenutab ta pigem Sokratest kui sofiste. Sokrates käis Ateena agoraal ning jagas oma õpetust tasuta kõigile soovijatele. Rehepapi agoraa oli tema küla ning sarnaselt Sokratesele ironiseeris ta sageli kaaskodanike ülemäärase ahnuse ja rumaluse üle, kutsudes neid üles mõõdukusele.

Oma teosega purustas Kivirähk eestlaste rahvusromantilise ideaali, et elu maal on eetilisem kui linnas. Kivirähu külas varastatakse, tapetakse, piinatakse, süüdatakse, petetakse rohkem kui ükskõik millises tööpuuduse ja vaesuse all kannatavas suurlinna agulis. Maaelu näib ebamoraalsem ja ohtlikum, kui näiteks Kopli või Lasnamäe paneelmajade vahel. Ainult narkootikumid, pommid ja AIDS on Kivirähu külast puudu, kuid neid eestlased tol ajal ei tundnud.

Kivirähki jaoks on Rehepapp Kaval-Antsu taoline tegelane, kes oma nutikusega leiab lahenduse igale olukorrale. Tegemist on tüüpilise Eesti mehega, kes jääb iga korra ajal ellu, tegemata siiski suuremaid segadusi.

Samas, rehepapi kohta on teada, et ta ravis inimesi ning jagas oma tarkust alati tasuta. Kui palju on tänapäeval investeerimispankurite, poliitikute või ärimeeste seas selliseid rehepappe? Kui me kõik oleksime Rehepapid, siis ilmselt varanduslikud käärid Eestis ei kasvaks vaid kaheneks.

Rehepapid või Munaotid?

Vahest on „tüüpiliste eestlaste” puhul pigem tegemist krattidega, sest kratid töötavad väsimatult oma peremehe (mammona) heaks, selle ränga töökoorma all ise sageli hulluks minnes, st põlema süttides. Või on „tüüpiline eestlane” pigem Muna Ott, kes teenis kuulekalt ja omakasupüüdlikult aastaid ühte peremeest (kuradit). Edukalt tema järelt varastas ja enda tulevikku kindlustas. Seejärel läks ilma süümepiinadeta tema konkurendi (kiriku) teenistusse. Muna Oti jaoks pole probleem, et uue ja vana peremehe aated on täielikult vastandlikud.

On tänuväärne, et Kivirähki „Rehepappi” on juba tõlgitud mitmesse keelde. Samas väärib see teos ka filmis jäädvustamist. Stsenaariumi võiks pisut laiendada, sest see võimaldaks teha Rehepapi fenomeni arusaadavamaks ka väljaspool Eestit. Kuid esmalt peaksime selgeks tegema, kes siis ikkagi on ja oli eestlaste jaoks Rehepapp ja mis on tegelik „rehepaplus”.

ODINETS: Õnnetusjuhtumikindlustuse süsteem on eluliselt vajalik

EDUARD ODINETS
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kantselei juhataja
(artikkel ilmus 4. mail 2006 Põhjarannikus)

Igal aastal saab Eestis tööõnnetustes surma kümneid inimesi, paljud kaotavad töövõime, suur hulk töötajaid saab kutsehaiguse.Kas riik pöörab neile inimestele piisavalt tähelepanu, aitab neid? Kas tööandjad jälgivad tootmises piisaval määral tööohutust ja loovad inimese tervisele soodsa töökeskkonna?

Euroopa standarditest oleme veel väga kaugel
Mulle tundub, et riigil on selles vallas vaja veel väga palju ära teha. Me püüdleme kõiges Euroopa standardite poole, kuid unustame, et need standardid on olemas ka sotsiaalsfääris ja töökaitse küsimustes.
28. aprillil mälestati kogu maailmas tööõnnetustes hukkunuid ja kutsehaigustesse surnuid. Ka Narvas toimus mälestusmiiting. Selle päeva eesmärk oli juhtida tähelepanu töökaitse küsimustele. Praegune süsteem, kus kõik need küsimused on viidud võlaõigussuhete tasandile ning väga haiged inimesed on tihti sunnitud kohtus tõestama, et nende haigus on seotud töökohaga, ei kannata mingit kriitikat. Isegi tervele inimesele käib üle jõu tööandja hästimakstud advokaatidega aastaid kohtus võidelda, rääkimata juba neist, kes on oma tervise tööle jätnud.

Tuleb luua õnnetusjuhtumikindlustuse süsteem
Praegu pole ka õnnetusjuhtumi hüvitise indekseerimise süsteemi. Kunagi määratud summad on praegustes tingimustes lihtsalt naeruväärsed.
Tööohutus paraneb, õnnetusjuhtumite hulk väheneb aga ainult siis, kui ka tööandja tunnetab vajalikul määral vastutust töötingimuste eest.
Eesti ametiühingud ja sotsiaaldemokraadid on korduvalt teatanud, et tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustuse süsteem aitab olukorda parandada. Siis on tööandja huvitatud töötingimuste parandamisest ning õnnetusjuhtumite ja kutsehaiguste vähendamisest, kuna tal on selleks stiimul. Sest kindlustussüsteemi järgi sõltuksid tööandja maksed ettevõttes toimunud õnnetusjuhtumite arvust.
Sotsiaaldemokraadid on juba esitanud parlamendile tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustuse süsteemi seaduse eelnõu, kuid valitsus võttis selle tagasi ja on juba mitu aastat lubanud oma variandi esitada. Tegelikult ei toimu midagi, on ainult keskerakondlasest sotsiaalministri Jaak Aabi tühjad lubadused.
Vastupidi, tööõnnetustest või kutsehaigustest tingitud kahju hüvitamise hagid on nüüd kohtus riigilõivuga maksustatud. Tööandja süül haigestunud inimesed peavad nüüd leidma mitu tuhat krooni, et endale hüvitis kohtu kaudu välja nõuda.
Veel teevad sotsiaaldemokraadid ettepaneku indekseerida olemasolevad hüvitised ning mitte vähendada neid invaliidsus- või vanaduspensioni saamisel, nagu see on praegu, kui riik otsib kõikvõimalikke variante, et majanduse arengu hüvanguks töötades kannatada saanud inimeste pealt kokku hoida.

Riigi hoolitsuse näitaja
Näiteks hiljuti tuli minu kui volikoguliikme vastuvõtule üks endine politseinik, kellele oli kallale tungitud ja kes oli seetõttu 90% töövõimest kaotanud. Pärast seda, kui ta hakkas nn rahvapensioni saama, hakkas tema töövõimetushüvitis iga pensionitõusuga vähenema. Kas selline on riigi normaalne suhtumine? Kas see on hoolitsus nende eest, kes riigi nimel oma elu ohverdavad?
Kuid riik lükkab kõik sotsiaaldemokraatide ettepanekud olukorda muuta tagasi väitega, et ka ta ise valmistab ette mitmesuguseid parandusi ja muudatusi. Kuid kõik see on jäänud vaid sõnadeks, mida mitte miski ei kinnita.
Tasub märkida sedagi, et praegune süsteem ei vasta Euroopa Liidu sotsiaalharta nõudmistele. See fakt on juba pälvinud ka mitmete Euroopa organisatsioonide tähelepanu.
Riikliku toetuse mehhanism peaks aitama hätta sattunud inimestel võimalikult kiiresti – igasuguste kohtute ja advokaatideta – saada kompensatsiooni, aga ka vajalikku ravi ja rehabilitatsiooni. Praegune süsteem ei aita, see mõjub tervisele veelgi halvemini ning ei võimalda inimestel tööturule naasta.
Arvan, et meie riik on juba niivõrd arenenud ja rikas, et võib hoolitseda nendegi eest, kes on tööl viga saanud, kuna neil on vähe võimalusi ennast ise aidata.
Isegi tervele inimesele käib üle jõu tööandja hästimakstud advokaatidega aastaid kohtus võidelda, rääkimata juba neist, kes on oma tervise tööle jätnud.

PADAR: President peab Eesti mõtlema panema

IVARI PADAR
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
(artikkel ilmus 4. mail 2006 Maalehes)

Sotsiaaldemokraadid lähtuvad sel sügisel toimuvatel presidendivalimistel lihtsast tõdemusest: riigipea amet tuleb järgmiseks viieks aastaks usaldada mehele või naisele, kes kõige enam vastab ühiskondlikele ootustele ning kes adub lähiaastatel ja –kümnenditel Eesti riigi ja rahva ees seisvaid ülesandeid.

Igale Eesti edenemisest hoolivale kodanikule peaks olema päevselge, et presidendiamet pole auhind kunagiste saavutuste eest ega ka mitte mutrike teadmata eesmärkidel sõlmitud salalepetes. Mõistagi peab tulevane president olema laiemalt tuntud ning tema tegevus ja seisukohad teada. Sellel inimesel peab olema ametisoleku esimesest päevast saadik poliitikute ja rahva tugi.

President peab taastama uhkuse ja usalduse

Presidendi võimuvolitused on küll piiratud, kuid vaimse ja moraalse liidrina lasub tal kohustus kaitsta Eestile olulisi väärtushinnanguid ja sõnastada ühiskonna edasiliikumise eesmärke. Ta peab vaatama tulevikku, tegelema päevapoliitika üleste teemadega, mille jaoks järgmistele valimistele orienteeritud parteipoliitikutel aega, tahtmist ja tähelepanu ei jagu. President peab kõnelema rahvaga ja kutsuma neid kaasa mõtlema, tunnustama ja kiitma ning vajadusel ka manitsema. Riigipeal on mängida võtmeroll, et taastada rahva usaldus oma riigi vastu, tuua ühiskond välja juriidilisse korrektsusse looritatud amoraalsuse mädasoost ja panna meid taas oma riigi üle uhkust tundma.

Just sellise, tänapäeva väljakutseid parimal viisil mõistva presidendikandidaadi leidmiseks liitusid sotsiaaldemokraadid enamiku Riigikogus esindatud erakondade algatusega ning soovivad valimised tulemuslikult läbi viia juba parlamendis selle aasta augustis. Täpselt nii, nagu põhiseadus ette näeb. Kui see ettevõtmine mingil põhjusel luhta läheb, kui rakendub tšernomõrdinlik stsenaarium „tahtsime parimat, aga läks nagu alati”, siis valime Eestile parima presidendi valijameeste kogus. Kindlasti oleme selleks hetkeks palju targemaks saanud. Presidendikandidaatide debatist koorunud teadmised viivad ju Eesti elu edasi paremuse suunas.

Sotsiaaldemokraadid on oma kolleegidele arutamiseks esitanud kolm tugevat kandidaati – Toomas Hendrik Ilvese, Liina Tõnissoni ja Jaak Aaviksoo. Üks nende seast, Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees Ilves on lisaks mitme erakonna poolehoiule pälvinud praeguseks ka avaliku arvamuse kaaluka toetuse. Küsitluste põhjal näeks Ilvest esimese eelistusena presidendiametis iga kolmas valimisõiguslik Eesti kodanik, sealhulgas iga teine eestlane. Rahva tahtega arvestab iga Riigikogu liige ja valijamees. On see ju ülem parteikontori käsulauast.

Maarahvas toetab Ilvest

Ilvese toetus on ühtlaselt suur nii vanusegruppide kui ka elukoha järgi. Pole midagi üllatavat selles, et Ilvesel on küsitluste järgi kõige rohkem toetajaid just Eesti maakonnakeskustes ja külades, eriti Kesk- ja Lõuna-Eestis. Selliseid mehi, kes kogu oma vaba aja ja raha paigutavad esiisade talu ülesehitamisse ja külaelu edendamisse, osatakse tunnustada. Nagu tegelikult kõiki neid, kes ilusate lubaduste jagamise asemel oma võimeid tegudega tõestavad. Vaieldamatud on ka Ilvese teened Eesti viimisel Euroopa Liitu, mille liikmelisusest tulenevat majanduslikku edenemist on tunda linnas, eriti aga maal.

Ilves on üks väheseid Eesti poliitikuid, kes on selgelt ja järjekindlalt, kriitikat kartmata, väljendanud seisukohti Eesti tulevikku määravates küsimustes. Seda on tunnustanud ka poliitikute suhtes üldjuhul vägagi kriitilised sotsiaalteadlased. Vähe on Eestis neid, kellel oleks Ilvesega võrreldav autoriteet ja kompetents Eesti välispoliitika, eriti Euroopa Liidu asjades. Olen nõus mõttega, mille Ilves ise pool aastat tagasi kirja pani: sügisel valitav president peab Eesti taas mõtlema panema. Samamoodi, nagu suutis meie seast hiljuti lahkunud Lennart Meri.

Oponendid valinud halvustamise

Poliitikuna ma mõistan Rahvaliidu otsust viie erakonna läbirääkimistel mitte osaleda. Kuidas saaksidki nad seda teha, kui nende võimalik kandidaat Arnold Rüütel on kandideerimisotsuse tegemise edasi lükanud. Ma aga ei mõista osade Rahvaliidu juhtide püüdlusi halvustada teiste parlamendiparteide tööd ühise presidendikandidaadi leidmiseks. See ei ole praeguse presidendi vastane vandenõu. Keegi pole võtnud Rahvaliidult õigust liituda teiste erakondadega ja käia välja Rüütli kandidatuur. Ega teiste kandidaatide, Ilvese sealhulgas, nõussesaamine samuti üleöö ja lihtsalt käinud. Rahvaliit on end ise ja täiesti vabatahtlikult sellest võimalusest ilma jätnud.

Samuti tekitavad nõutust, koguni piinlikkust mõne Rahvaliidu tipp-poliitiku tigedad isikuvastased rünnakud Rüütli võimalike konkurentide aadressil. Kas nende meelest teeb poriloopimine tõesti praegusest presidendist parema mehe? Minu arvates president sellist räpase taustaga tuge küll ei vaja. Kui aga osad rahvaliitlased soovivad endast ja oma parteist teha poliitilise matsluse võrdkuju, siis on neid seejuures raske takistada. Rahval on sellisest mudamaadlusest ammu kõrini. Tuleb vaid küsida: kuidas on solvangute ja pahatahtlike väljamõeldistega seotud väärikus ja rahva ühendamine?

Marianne Mikko kõne Eesti Ajakirjanike Liidu Kongressil

29. aprill 2006

Kallid ajakirjanikud!

Mul on au Euroopa Parlamendi liikmena tervitada teid meie kongressi puhul.
Olles 20 aastat, terve inimpõlv teeninud leiba ajakirjanikuna ja olles tänaseni meie liidu liige, tahaksin ma täna rääkida mõistmisest.
Paul-Erik Rummo on ühes luuletuses öelnud "kerge on hukka mõista, raske mõista". Tendents, mis täna on Eestis levinud jutustab suuresti esimesest, ärapanemisest, kahjurõõmust. Kui ise poleks sellega kokku puutunud, ei kõnelekski. Ajakirjanikust poliitikuks asumise hetkest alates olen silmitsi seisnud nähtusega, mis seostub rindejoonega. Sõjaga.
Ma panen tähele, et Eesti pressi paljud toimetused matkivad usinasti Lääne pressi üht osa - tabloidajakirjandust. See tähendab pealkirjad müügu, rohkem skandaali, rohkem läbi isikute lugusid. Vahetevahel see töötab, enamasti mitte.
Eesti ajakirjandus ei tegele minu meelest praegu põhiküsimusega - kuidas edasi? Nii nagu meie ühiskonnas tervikuna napib visiooni, napib strateegiat ka meedias. Selles mõttes on neljas võim vägagi Eesti anno domini 2006.
Kui ütlen "mõista ja mitte hukka mõista", siis mõtlen, et Eesti ajakirjanike hulgas peaks olema rohkem tarku mõtestajaid, analüütikuid, strateege, sõnaga partnereid poliitikategijatele. Nõustun, et poliitikute hulgas on palju pealiskaudseid ja küündimatuid mehi, aga sama saab öelda ka meedia kohta. Jällegi - kui poleks isiklikku kogemust, siis ei juhiks tähelepanu.
Minu asi ei ole meie kongressi sisse juhatades millelegi ega kellelegi näpuga näidata. Küll aga kutsuda üles meie vaba ajakirjanduse esindajaid olema rohkem tõekuulutajad. Mida see tähendab? See tähendab rohkem uurivat ajakirjandust. Rohkem nõudlikku töösse suhtumist. Tsunftiau. See tähendab allikatekontrolli. Kontrolli mitte ainult kahe, vaid kolme allika kaudu. See tähendab intervjuusid mitte ebaviisakalt telefoni teel, vaid silmast silma kohtudes. See tähendab eneseväärikust. Lugupidamist iseenda, oma loo kangelase või anti-kangelase, lugeja-kuulaja-vaataja suhtes. Või nagu Juhan Peegel on ilusasti öelnud: "Inimene sa pead olema, ajakirjanik sa võid olla." Ma olen veendunud, et meie kõik siin usaldame auväärse ajakirjandusprofessori sõnu.
3. mail tähistame rahvusvahelist sõnavabaduse päeva. Olles täna poliitik ja puutudes kokku Eesti ajakirjanikega rindeolukorras, kus poliitik peab olema toimetuse kontseptsiooni kohaselt vaenlase rollis, luban ma ometi, et isegi kui mulle ei meeldi kõik, mida täna meedia teeb, seisan ma selle eest, et ajakirjanik saaks väljendada oma mõtteid. Sest see on demokraatia. Mitte pildid-pildikesed, lood-lookesed sellest, kui imeilusad on poliitikud, vaid edastada tuleb Eesti maastikku nii nagu ta on! Veelgi enam - ma väga loodan, et andekad ajakirjanikud ei lahku muudesse sfääridesse, vaid jätkaks pressitööd. Selleks jällegi luban teha kõik selleks, et ajakirjanik tunneks, et ta ei pea tööandja survel kirjutama midagi sellist, mida tema sisemine väärikus ei luba.
Soovin teile, tõekuulutajatele - ajakirjanikele viljakat kongressi ja võimsat ridade kasvu! Tuult tiibadesse.

PIKHOF: Maantee – kahe otsaga asi

Heljo Pikhof
Tartu Linnavolikogu liige
Sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 03.05.06 Tartu Postimehes)


Korraliku Tallinna–Tartu maantee ehitamine on juba halli habemega lugu, see ulatub tagasi möödunud sajandi 30ndatesse aastatesse.
Aastatepikkuse punnitamise peale tehti toona liiklemiseks peaaegu valmis 8 kilomeetri pikkune lõik Tallinnast Assakuni. Siis sai raha otsa.

Praegu riigi prioriteedina välja hõigatud tuiksoone lappimisse-jätkamisse on viimase viie aastaga maetud 726 miljonit krooni. Euroopa Liidu struktuurifondidest on aastani 2013 kavas sama maantee ehitusse suunata 4,5 miljardit krooni. Ka selle raha eest ei saa veel tervet teed, ei saa kolmandikkugi. Selle raha eest saaks maantee neljarealisena välja ehitada ainult pealinnast Koseni.
Kui Muhamed ei tule mäe juurde, siis läheb mägi Muhamedi juurde – kui hammas ei hakka peale ühtpidi, siis teistpidi ikka hakkab.
Seepärast võiks Tallinna– Tartu tee ehitamise võtta päevakorrast maha ja hakata teisest otsast pihta ehk hakata rajama Tartu–Tallinna maanteed.
Mis oleks, kui ehitaksime kõigepealt valmis meie linna ümbritseva ringtee, kust lähtuvad suunakiired on seotud üle Emajõe minevate sildadega (Tartu arenguvisioonist aastani 2030), ning neljarealise tee Võrru ja Luhamaale.
Ja seejärel võtaksime ette tee-ehituse ka Tallinna poole. Kui raha enne otsa saab, kui tee pealinna välja jõuab, küll siis puudujääva jupi või teise tegemiseks ka raha leitakse. Võib kihla vedada, et see on tundlik, tõhus ja kiire rahastamisskeem.

Tuhanded toetusallkirjad
Ega kümned tuhanded inimesed andnud ilmaasjata netilehele allkirja, toetamaks meie kahte suuremat linna ühendava maantee neljarealiseks ehitamist.
Kui jätta ka kõrvale õõvastav õnnetuste ja laipade lugemine ühe kilomeetri kohta, siis teavad needki, kes on seni punktist A punkti B terve nahaga jõudnud, kui tohutult närvirakke see teekond sööb.
Isegi (arvata, et suhteliselt rahulikul) pühapäeva lõunaajal venib mõlemas suunas otsatu autorong.
Kui mõtled viimaks mööda sõita, algab pidev valge joon: mööda sõita ei tohi. Siis tuleb mõni nukk, tõus või kurv, kus mööda sõita ei julge. Aga mööda sõita tahaksid mitte kihutamise lustist, vaid sellepärast, et otse su ees on kaks rekkat ja su auto tuuleklaas poripritsmetest must nagu Kunda linna aknad kümmekond aastat tagasi – sõida justkui põrsas kotis.
See passimine kurnabki kõige rohkem, aga passima pead nii oma reas kui ka olema valmis selleks, et tagant juhtub tulema mõni surmakihutaja. Pead jälgima vastusõitjaid, aga ka seda, ega mõni põder või helkurita jalakäija tee peale hüppa.
Tihtilugu on tunne, et vajaksid silmi ka kukla taha või pead, mis teeb kaela otsas täispöörde. Või korralikku, laia ja suhteliselt ohutut teed.
Hulludest, kes praegusteski oludes püstitavad kiirusrekordeid 232 km/h, pole meil nagunii pääsu. See on juba meditsiiniline probleem.

Ei saa läbi... Tallinnata
Sotsiaaldemokraatlik erakond on kinnitanud Tartut ja Tallinna ühendava nüüdisaegse tee väljaehitamise oma regionaalpoliitiliseks prioriteediks.
Sest jutt ei käi üksnes saja tuhande elanikuga Tartu, vaid ka Tartu tagamaade ning kokku tervelt kuue Kesk- ja Lõuna-Eesti maakonna arengust, kellele Tartu maantee on peamine tee Tallinnaga ühenduse pidamiseks.
Toome kõige lihtsama näite: Põlva- või Võrumaa inimene peab tõusma enne kukke ja koitu, et jõuda kella üheksaks pealinna mõnele tähtsale mokalaadale. Kuid tollel nõupidamisel oleks vaja ka kaasa mõelda, vahest sõnagi sekka öel-
da – oma paikkonna huvides. Tallinlased on puha rõõsad ja roosad, sul aga juba pool pingelist päevatööd seljataga.
Ja kes on veel päris Läti piiri äärest startinud, see on kohale jõudes tõesti läbi nagu läti raha.
Jah, me võime küll kahelda liiga pealinnakeskse elu mõttekuses, sellele vastugi sõdida. Ometi on see meie tänane tegelikkus ja mida kiiremini tee valmis teha, seda odavamaks projekt kujuneb. Seda suurema kiirenduse annab see teistelegi maakondadele ning laseb ka hajutada kogu riigi majanduslikku koormust.

On siht, olgu ka kapital
Meie tähtsamat maanteed ei saa ehitada nõndamoodi, et teeme ainult seda, mida Euroopa Liit aitab rahastada. See töö ei tohi seisma jääda omafinantseeringu nappuse taha.
Prioriteet on küll vägev sõna, aga suuga võib teadagi teha suuri linnu, mis siis ühest teest rääkida. Kui meil on tõesti kindel eesmärk see tee ruttu valmis saada, siis olgu ka kapital. Sellepärast tegimegi valitsusele ettepaneku luua sihtkapital, mis tagaks esimese klassi maantee väljaehitamise aastaks 2015.
Hea eeskuju on meil värskelt võtta: Kumu valmimisel oli sihtkapitalist palju kasu.
Tartu–Tallinna maantee sihtkapital võiks kokku tulla kindlast osast kütuseaktsiisist, vajalike summade eraldamisest stabilisatsioonireservist või/ja ka laenurahast. Aga igal juhul peaks seda olema nõnda palju ja korraldus nõnda läbi mõeldud, et tee-ehitus jälle kord toppama ei jääks.
Ja kui muidu tõesti ei saa, võiks ju lõpuks abi otsida ka tollest lihtsast, aga tõhusast ehitamis- ja rahastamisskeemist: hakkame aga Tartu poolt tegema, küll siis ka pealinn vastu tuleb.