RUMM: Presidendi 10. Eriti kange

Hannes Rumm
(artikkel ilmus 17.06.2006 Eesti Päevalehes)

Eelmiste presidendivalimiste kampaania ajal 2001. aastal avaldas Arnold Rüütel raamatu “Tuleviku taassünd”, mille esikaanel seisab toonane presidendikandidaat lauluväljakul, hoides süles lapselast, taustal lehvimas sinimustvalge lipp. Millest selline pildivalik kõneleb? See on võimsa tähendusega foto. Tehtud Eesti rahvuskultuuri pühamus, millega peaaegu kõigil eestlastel on tugev emotsionaalne seos. Kui lauluväljakul seisaks Gustav Ernesaks, seostuks pilt ainult laulupidudega. Arnold Rüütli puhul meenutab foto lugejale tema esinemisi lauluväljakul taasiseseisvumise emotsionaalsel kõrgajal, mil poliitikast huvitusid erinevalt praegusest kõik inimesed.

Lapselaps viitab põlvkondade järjepidevusele, aga tilluke tüdruk vanaisa süles viitab ka asjaolule, et veteranpoliitik väärtustab peresuhteid. Foto esikaanel on mustvalge, kujundus tagasihoidlik ja laseb kaanepildil enda eest rääkida. Raamatu pealkiri “Tuleviku taassünd” viitas sellele, et Arnold Rüütel pole ainult Eesti minevikku, vaid ka tulevikku kujundav mees. Millisena eksponeeritakse meile Rüütlit äsja ilmunud raamatu esikaanel viis aastat hiljem? Madis Salumi teose esikaanel kõneleb Rüütel enesekindla ja sõbraliku ilmega Kadrioru lossis presidendivapi taustal. Seega näidatakse meile juba visuaalselt Arnold Rüütlilt riigipea rollis. Näidatakse, et ta saab selle ametiga hästi hakkama. Sama range ja ametlik on raamatu pealkiri “Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel”, mis rõhub riigipea ametiga kaasas käivale rangele protokollile ja staatusele. Karuteene presidendile Lapselapsega poseerida poleks Rüütel enam niikuinii saanud, sest eelmise raamatu kaanel tema süles olnud tüdruk on jõudnud piinarikasse puberteediikka ning tekitanud tänavu presidendile palju peavalu. Seekord on Rüütlit raamatus esitletud rõhutatult rollis, mis peab väärtustama tema tegevust Eesti Vabariigi presidendina. Kahjuks meenus Salumi raamatut lugedes mõistujutt karust, kes kaitses peremeest kärbse eest. Kui kärbes magava mehe laubale istus, virutas karu kärbse kiviga surnuks, surmates paraku ka peremehe. Püüdes president Rüütli rolli väärtustada, on Salum saavutanud vastupidise tulemuse, muutes ühe Eesti 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse mõjukaima poliitiku karikatuuriks. Seepärast soovitan kõigil Arnold Rüütli tegelikust tähendusest ning maailmavaatest huvituvatel inimestel lugeda hoopis “Tuleviku taassündi”, mille toimetaja on Ester Šank. Kahjuks jäi see viis aastat tagasi ilmunud raamat väärilise tähelepanuta, kuigi tutvustab Arnold Rüütlit palju ehedamal kujul kui Madis Salumi pugejalik panegüürika. Kas keegi Eesti Päevalehe lugejatest kujutaks ette, et Lennart Meri oleks lasknud mingil kuuenda sordi ajakirjanikul avaldada raamatu, mille sisust 90% olnuks tema kõned ja intervjuud, kuid mille tähendust muutnuks ajakirjaniku suvalised pläägutused? Muidugi mitte! Selle asemel avaldas Meri oma kõned Ilmamaa soliidses sarjas “Eesti mõttelugu”. Salumi raamatut lugedes meenus vana tõetera: “Kaitse, jumal, mind sõprade eest, vaenlastega saan ma ise hakkama.” Kahjuks on Arnold Rüütel lasknud oma tööd presidendina pisendada just lömitaval sõbral. Ester Sˇangi raamat oli hea, kuid see ei müübinud. Madis Salumi raamat on saast, kuid nagu näitavad arvukad meediakäsitlused, suutis see president Rüütli taaskandideerimist avalikkusele palju paremini teadvustada. Arnold uues kuues Miks siis ometi nõustus Rüütel sellise nõdra raamatuga? Kuigi Arnold Rüütel on kõige pikemaajalisema ning üks kõige jõulisema kuvandiga Eesti poliitikuid (ses osas suudavad temaga kaasaegsetest võistelda vaid Edgar Savisaar ja Mart Laar), tuleb temagi kuvandit vastavalt päevapoliitilistele oludele muuta ja kohendada. Äsjailmunud raamat on üks vahend Rüütli kandidatuuri väärtustamisel. Küünilise avameelsusega kõneles presidendikandidaatidega tehtud tööst hiljuti suhtekorraldaja Janek Mäggi, kirjeldades Postimehes oma koostööd presidendi pressiesindaja Eero Raunaga: “Tegime koos näiteks Tunne Kelami valimiskampaaniat ja tegelesime tema kuvandi muutmisega. Kelam pole sugugi kõige populaarsem isamaalane olnud, aga et ta lõpuks europarlamenti sai, sellele ei aidanud kaasa mitte ainult tema enda kõva töö, vaid ka Eerol oli selles varem suur roll, et tema kuvandit muuta.” Arnold Rüütli seekordse valimiskampaania puhul muudetakse ja värskendatakse tema kuvandit (see ei tähenda, et Eero Raun on osaline presidendiraamatu tegemises, seekord on presidendi imago muutmine moodsa kombe kohaselt outsource’itud). Selle raamatu ülesanne on turundusvahenditega muuta hästi tuntud Arnold Rüütlit avalikkusele omasemaks. Siinkohal võib tuua võrdluse tuntud toodetega, mis püüavad erinevaid kliente. Coca Cola Classic on mõeldud selle joogiga lapsepõlvest harjunud inimesele, Cola Light aga moodsale naisele, kes tahab tarbida nii populaarset jooki kui ka kaalus alla võtta. Salumi raamat on Saku õlletehase keeles väljendatult mitte Presidendi pilsner, mis sobib paljudele tarbijatele igas olukorras, vaid suure alkoholisisaldusega Presidendi 10. Eelmise valimiskampaania ajal oli Arnold Rüütel nagu Presidendi pilsner, mis kerge ja odava õllena sobis igaühele. Seekord on Arnold Rüütel teiste presidendikandidaatide suhtes positsioneeritud nagu Presidendi 10, mille kohta Saku õlletehas väidab: “Nagu elus nii ka õllelauas on üks õlu ikka see kõige kangem – sedapuhku Presidendi oma. See pole naiste ega poisikeste jook, vaid sobiv märjuke tõsisele õllesõbrale, kes oskab kangest humalast parima välja võtta.” Salumi raamat on suunatud valimiskogu liikmetele, kes peaksid Rüütli poolt hääletama. Võimatu on kujutada, et seda raamatut kingiks presidendi kantselei riigipea maakonnavisiitidel. Sel lihtsal põhjusel, et peaminister Andrus Ansipile ei andestataks iial, kui ta jagaks raamatuid, mis kujutavad tema eelkäijat Juhan Partsi rahvuslike huvide reetjana. Alaväärsuskompleks Kahjuks vaatab Salumi raamatu pildiosast vastu kõige suurem Rüütli alaväärsuskompleks – välissuhtlus. President Rüütel on välispoliitikas uskumatult töökas olnud, tema reisipäevade arv ei jää Lennart Merile alla. Ent tasub vaid kõrvutada Rüütlilt ja Valdas Adamkust Läti presidendi Vaira Vike-Freibergaga, kui saab selgeks, et suure lennutundide arvuga ei kaasne kvaliteet. Oleks mõistlikum leppida teadmisega, et Rüütel ei ole välissuhtluses Meriga võrdne tegija, aga kahjuks ei suuda selle mõttega harjuda nii Madis Salum kui ka tema töö tellinud Rahvaliit. Ent ühe ülesande täidab see raamat hästi – ta positsioneerib Rüütli konkurentide suhtes. Selles raamatus on eesti rahva vaenlastena ning Arnold Rüütli oponentidena esitatud eelkõige Lennart Merit ja Mart Laari. Lennart Meri lahkumine langes ühte aega uute presidendivalimiste algusega. Meri surm meenutas eredalt neid omadusi, mis tegid temast austatud ja armastatud presidendi, muuhulgas rõhutati Meri erakordset pärandit välissuhtluses. See suunas ka presidendikandidaadi otsijate pilgu välispoliitiliselt tugevate kandidaatide suunas ja aitas kõvasti kaasa Toomas Hendrik Ilvese tõusmisele populaarseimaks kandidaadiks. Kandes vastanduse Rüütel-Meri üle Ilvesele, on raamat oma ülesande täitnud. Kuigi kõik Rüütliga isiklikult suhelnud inimesed teavad, et tegemist on erakordselt sõbraliku ja tagasihoidliku isikuga, aitavad Salumi raamatu tellinud tegelased sildistada vastu Rüütli tahtmist tema konkurente. Maalehes ilmus kuu aega tagasi arvamusleheküljel Villu Reiljani artikkel, milles ülistati Arnold Rüütlit ning manati maapõhja Toomas Hendrik Ilvest, kes ei tunne eesti rahva eluolu. Kaks lehekülge edasi ilmus Maalehes aga piltuudis selle kohta, kuidas Ärma talu peremees Ilves suutis edukalt vahetada mootorsae ketti.

MIKKO: Sisejulgeolek vajab turvamist

Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi liige
(artikkel ilmus 15.06.2006 Maalehes)


Elame otsekui rindel.

Päevast päeva kuuleme justkui rindeteateid. Kulupõleng hävitab metsa, maju ja üha sagedamini inimesi. Merereostuste hulk aina kasvab. Ning politsei ja tuletõrje ei jõua õigel ajal õigesse kohta.

Info liikumise kehva korraldusega jäi siseminister Kalle Laanet vahele juba nn Kadriorgia aegu. Avalikult oli ta sunnitud puudujääke tõdema merereostuste tekkimisel, nagu riikliku reostustõrje plaani puudumistki.

Riigipiir peab pidama

Riigipiir on pärast NATOsse ja Euroopa Liitu astumist kindlamaks muutunud – nii usub eesti inimene. See usk on meie inimesesse istutatud aastatega. Ega asjata peeta piirivalvureid vaatamata oma keerukale ametile rahva seas usaldusväärseiks.

Medali tagakülg on aga teist värvi. Kahe mõjuka rahvusvahelise organisatsiooniga ühinemine on tõstnud hüppeliselt välisriikide eriteenistuste huvi Eesti-vastases luuretegevuses, eriti agressiivseks on muutunud Venemaa luureteenistused. Kasvanud on piiriülene kuritegevus, sh inimkaubandus.

See kõik seab enam ülesandeid nii vastuluurele, politseile kui piirikontrollile.

Nii ongi, et plaan ühineda aastal 2007 Schengeni õigusruumiga on hakanud käristama ideaalpilti meie riigipiiri turvalisusest. Tõsine puudus on piirivalveametnikest. Piiripunktid on komplekteeritud 2/3 ulatuses. Napib tehnilist varustust, probleeme on personali väljaõppega. Aastal 2005 lahkus teenistusest rohkem piirivalvureid, kui piirivalvekool suudab koolitada. See on alarmeeriv.

Eestil on üks piirivalve helikopter. Sellega askeldatakse vapralt otsingu- ja päästetöödel nii mere ja järvede kui ka maismaa kohal. Schengeni toetus annaks Eestile juurde küll lisakopteri, kuid vaja on veel kahte, et reageerida tarviliku kiirusega riigi igas paikkonnas. Seda nõuab meilt NATO.

Helikopteri(te) varustamine tehniliste otsinguvahenditega on aja nõue. Seda läheb vaja kas või selleks, et vette sattunud inimest tugeva lainetuse korral aidata või keegi maismaal puude-põõsaste vahelt üles leida. Praegu on see võimalik üksnes valgel ajal, kui nähtavus on hea.

Nii piirivalve tehnika kui personalipoliitika paranemine tagaks välispiiride valve, luues eeldused Schengeni õigusruumiga liitumiseks. Praegune valitsus on Euroopa Liidule puuduste kõrvaldamist kindlalt lubanud.

Me oleme NATO riik ja väliselt kaitstud, aga omas riigis sees ei suuda me ennast pättide, tulekahjude ja õnnetuste eest kaitsta.

Mitte üks põrm ei paranda siseminister oma väljaütlemiste ja tegudega inimeste üha kahanevat usku meie politsei ja päästeteenistuse võimekusse. Laaneti konstateering, et sisejulgeolek poliitiliselt lihtsalt ei müü, paneb mõtlema – mille eest siis siseminister üldse vastutab.

On ju tema peamine kohus seista riigis kurjategijate ja tulekahjude ohjeldamise eest, võidelda riigieelarvest välja piisavalt raha, et tagada politsei, piirivalve ja päästeteenistuse tõrgeteta toimimine.

Siseministri nutulaulust jääb aga mulje, et ta justkui poleks osalenudki 2006. aasta riigieelarve koostamisel ja arutelul. Osa valitsusest on kui talveunest ärganud karumõmmid, kes on asunud hoogsalt askeldama. Nendeni on jõudnud lõpuks arusaam, et siseministeeriumi haldusala töötajate palgad on liiga madalad, et tehnikat ei jätku ja see on vananenud, et töötingimused on nadid.

Kõrge riskitase Samas paistab peaminister mitte aduvat kaasvastutust riigis tekkinud ohtude pärast. Tema unistus on järele kihutada rikastele riikidele riigi sisejulgeoleku hinnaga. Ansipi soov muutuda Euroopa Liidus paremuselt viiendaks on armas uitmõte, ei enamat.

Politsei kaadrinappuse on ära tabanud kurjategijad. Nad on aru saanud, et vahelejäämise risk on järjest väiksem. Narkomaanid on muutunud vägivaldsemaks, avalikkust on rabanud neidude mõrvad, pereisa sundseis oma pere kaitsel.

Päästeteenistujad lahkuvad massiliselt töölt madala palga tõttu. Jaanuari alguse seisuga oli päästeteenistuse 3653 ametikohast täidetud 2795. Päästeautode meeskondade alakomplekteeritus sunnib päästjaid valima, kas eirata kehtivaid ohutusreegleid, päästmaks abivajajat ja tema vara või riskida enda ja oma kaaslaste eluga. Nõuetekohane operatiivne valmisolek on vaid 1/3 päästekomandodest.

Riigil on ülim aeg käituda riigina. Sest keegi teine ei saa üle võtta riigi kohustust tagada ühiskonnas turvalisus. Turvalisuse tase sõltub aga selle tagamiseks kulutatud ressursist. Seetõttu tuleb sisejulgeolekusse investeerida kohe. Nii politseinike, tuletõrjujate kui piirivalvurite palkadesse kui ka tehnika soetamisse. Aga ennekõike inimestesse, kes meie julgeoleku eest hea seisavad.

NESTOR: Nädala anekdoot

Eiki NestorRiigikogu liige,
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees
(16.06.2006 Aripäev)

Statistikaamet muutis keskmise palga arvutamise korda. Alates 1. juulist leitakse riigi keskmine palk Riigikogu liikme palga jagamisel neljaga...

* * *
Teatavasti on demokraatlikes riikides kombeks korraldada tuumaenergeetika küsimuses rahvahääletus.
Ka Riigikogu otsustas käituda heade tavade kohaselt.
Nii pandigi rahvahääletusele küsimus: "Kas uus ehitatav tuumaelektrijaam peaks asuma Lätis või Leedus?".

LAUR: Potjomkinlik lastesõbralikkus

Jarno Laur,
Riigikogu liige,
sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 16.06.06 Tartu Postimehes)

Maikuus avaldasid Tartu Postimehe ajakirjanikud kahtlust, et Tartu linnavalitsus on keskendunud valimiskampaaniale ning jätnud linnavalitsemise unarusse. Juunis puhkes diskussioon, et lastesõbralikuks tunnistatud Tartu ei olegi nii lastesõbralik.
Äsja kurtis linnapea võlukepi puudumist ja noored emad-isad veetsid öö Sassi lasteaia ukse taga. Neil asjadel on palju ühist.

Kas tõesti sõbralik!?
Milline on Tartule antud UNICEFi lastesõbraliku linna tiitli taust? Eesti ühines liikumisega 2004. aastal ning lisaks Tartule said samal aastal tiitli ka Narva, Pärnu, Kunda ja Saue. Mullu lisandusid Tallinn, Viljandi, Jõhvi ja Põlva.
UNICEFi Eesti kodulehel pole eesti keelde tõlgitud isegi mitte kõiki liikumise eesmärke, näiteks lastele puhta joogivee või sanitaarsete tingimuste tagamine. Need tunduvad iseenesest mõistetavad.
Arvestades tervisekaitse ettekirjutusi Tartu lasteasutuste antisanitaarse olukorra kohta, tundub siiski, et nende tingimuste tagamisel pole UNICEFi ainsaks tegutsemisväljaks arengumaad.
Lastesõbralikus Tartus soovitan külastada näiteks Raatuse gümnaasiumi, kus mädanevad põrandad on muutunud ohtlikuks, või Veeriku gümnaasiumi, kus õudtualetid remondiraha puudusel lihtsalt suleti.
UNICEFi rahvusvahelise kodulehe andmeil on liikumisega ühinenud 821 linna, neist leiab andmebaasist 668 linna nime.
Tubli kolmandik kogu maailma lastesõbralikest linnadest asub Brasiilias. USA, Saksamaa, Soome ja Holland on esindatud selles nimistus vaid kahe linnaga. Taanis pole ühtegi, aga okupeeritud Palestiina territooriumilt leiab neli lastesõbralikku linna.
Liikumise eestvedajad tunnistavad otsesõnu, et tiitli andmiseks piisab linnavõimude soovist muuta oma linn lastesõbralikumaks.
Konkursi tarbeks ei olnud tarvis algatada spetsiaalset projekti, vaid pigem panna kirja kõik, mida linnas laste jaoks tehakse, ning siduda see linna mainekujundusega(!). Mainekujundusega meie raad aga ainult tegelebki.
Tartu kodulehel on eraldi viide «Lastesõbralik linn», kust saame teada valiku linna enda äramärgitud sündmustest: laste- ja noortesõbralik ettevõtja 2006, lasteaialapsed külas raekojas lastekaitsepäeval, joonistusvõistlus «Tartu 2030», sündivate tartlaste meelespidamine, õpilasvõistlused ja õpilasüritused.

Tartu teod
Lastega seotud sündmused on keskendunud eelkõige autasustamistseremooniatele, mis kuuluvad poliitikute valimiskampaanias kesksete sündmuste hulka.
Ei sõnagi tänavalastest, vanemliku hooleta, erivajadustega lastest, rääkimata ahistamisest, narkomaaniast, HIVist ja aidsist ega muudest aktuaalsetest, ent ebameeldivatest teemadest. Isegi mitte sellest, kuidas kavatsetakse üle saada lasteaiakohtade nappusest.
Omapärane on ka nn tegevuskava 2003–2006. Sellest dokumendist leiame väite, et laste tervise ja arengu toetamiseks on 2005. aastal (tegelikult 2006) kulutatud 38,65 miljonit krooni ning tänavu pool miljonit A. Le Coqi spordihalli rahastamiseks ja käikuandmiseks.
Mäletatavasti lisati esmalt tagasihoidlikult spordihooneks kavandatule nii kõrgust kui laiust, et see saaks täita linna esindusfunktsioone. Muidugi tore, kui see kõik nüüd laste ja noorte teenistusse antakse, aga miks peab see siis kandma õlletootja nime?
Kui uskuda tegevuskava, siis laste tervise ja arengu nimel saab Tartu endale liiklusohutuskava, Supilinn sai pargi, Supilinna spordipark miljonite eest lumekoristustehnikat, Anne kanali suplusrand sai miljon krooni.
Pole kahtlust, et kõlava nimega tegevuskava «Tartu linna toetused lastele ja noortele» on koostatud omapärase metoodikaga ja rae loogika kohaselt oleks võinud sinna lisada ka tänavaremondikulud, kuivõrd ka lapsed kasutavad kooli või huviringi minemiseks tänavaid.
Mustandi mõõtu ja vigane paber ei tee Tartule au.
Me vajame kava, kuidas muuta kõigile soovijaile kättesaadavaks lasteaiakohad, kindlustada lapsed tasuta koolitoiduga, tagada huviharidus ja sportimise võimalused, lõimida taas ühiskonda nuusutajad, tänavalapsed ja lastekodudest ellu astujad. Seda plaani Tartul ei ole.
Milleks üldse peab selliseid tegevuskavu koostama? Kas UNICEFile – tiitli õigustamiseks?
Ma ei tee etteheiteid UNICEFile, et nad on algatanud lastesõbralike linnade liikumise, küll aga Tartule, kui nad tiitli hoidmiseks tegelevad potjomkinlusega. Tiitel on küll üks, aga mitte objektiivseim või parim võimalus Tartu lastesõbralikkuse hindamiseks.

Tartu Eestis
Rahvastikuministri büroo tellimusel on aastaid uuritud ka Eesti omavalitsuste toetust lastega peredele. Lähiajal peaks esitletama 2004. ja 2005. aasta tulemusi. Viimased avalikustatud andmed pärinevad samast ajast, mil Tartu sai UNICEFi tiitli.
Tartu ei kuulunud tollal Eesti lastesõbralike omavalitsuste esiritta ja ka täna pole põhjust Tartut teistele eeskujuks tuua. Pigem võiks Tartu laste toetamisel võtta eeskuju mitmete teiste, sealhulgas märksa tagasihoidlikuma tulubaasiga omavalitsustest.
Alustada võiks sellest, et kõik õpilased saavad tasuta koolilõuna, vajaminev summa on eelarvemahuga võrreldes tühine.
Selle asemel, et rääkida võlukepi puudumisest, võiks meelde tuletada, mitu aastat tänane linnapea ühes või teises rollis on vastutanud haridusvaldkonna eest. Meil on planeeringutes reserveeritud mitmed maad lasteaedade ehituseks, kuid erilist indu ehitusega alustada ei ole märgata.
Meil on endisi lasteaiahooneid, kesklinnas näiteks kaubanduspinnana ebamõistlik Aleksandri tänava passaaž, mille saaks väheste investeeringutega taas lasteaiana kasutusele võtta.
Raad ei ole toetanud algatusi, mis annaksid kooliõpilastele tasuta töövihikud või bussisõidu.
Selle asemel korrutatakse loosungit: kümme aastat õigel teel! Ei ole, härrad ja prouad.

PIKHOF: Olen vanemate karistamise vastu

Heljo Pikhof,
sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 16.06.06 Postimehes)

Heljo Pikhof kirjutab, et riik karistab lapsevanemaks saamise eest sellega, et lapsega kodus oldud aastad ei lähe täie pensionistaaži aastatena arvesse. Niikaua kuni emaks-isaks olemine on karistatav, ei maksta iibe tõstmisest rääkidagi.
Üksteise võidu on viimasel ajal välja hõigatud kõiksugu meetmeid, kuidas tõsta eesti rahva iivet. See, et sünnib vähe lapsi, on tõesti tõsine probleem. Ometi teab igaüks, kes rahvastikuprotsessidega põgusaltki tuttav, et ükski, olgu kui tahes suur sünnitoetus ei pane naisi sünnitama.
Ja piisab lihtsalt emaks olemisest, et teada: lapsi ei sünnitata ühiskonnale. Küll aga saab riik laste kasvatamisele oma õla alla panna. Juhul muidugi, kui ta ka tegelikult tunneb muret rahvusriigina püsima jäämise pärast. Esiotsa ehk sellelgi moel, et vähendab lapsevanemate karistust.

Lullilöömise aastad
Seda, et kuni vanemahüvitise perioodi lõpuni on riigi abi lapse kasvatamisel tunda, on siingi leheveergudel heal meelel tõdetud. Inimlapse kolme esimese eluaasta kohta arvab isegi meie «edu»-meelne ühiskond, et emb-kumb vanematest võiks lapsega kodus olla.
See võimalus oli olemas ka vanal-pahal Vene ajal, nimelt enne 1999. aasta pensionireformi, kui hakati arvutama isikustatud sotsiaalmaksu, ja on olemas nüüdki. Ainult selle vahega, et enne 1999. aastat läksid lapsega kodus oldud aasta kirja täie pensionistaažiaasta eest. Praegu aga paistab vanaduspensioni seisukohalt nii, nagu oleks aasta lulli löönud.
Nimelt sõltub pensionikindlustuse osak ka aastakoefitsiendist. Ja aastakoefitsiendi «üks» saab kirja inimene, kes on teeninud keskmist palka, millelt on makstud ka täit sotsiaalmaksu.
Riik maksab lapsega kodus oleva vanema eest, hoolimata sellest, kui suur on vanemahüvitis või lapsehooldustasu, sotsiaalmaksu 1400 krooni pealt kuus. Ja see teeb aastakoefitsiendiks umbkaudu 0,1. Mullu näiteks oli see arvestuslik kuumäär koguni 700 krooni.
Niisiis, kui vanem on lapsega kolm aastat kodus, käed-jalad tööd täis, annab endast parima, et arendada last just õrnas eas, kui to vanema hoolitsust kõige rohkem vajab, suhtub riik sellesse nii, nagu oleks inimene kogu selle aja vältel pelgalt tööd narrinud.
Teeme nüüd asja puust ette ja värvime punaseks ka. Võtame näiteks viie lapse ema, veelahkmeks ikka aasta 1999.
Kui lapsed sündisid kolmeaastaste vahedega, võis ema kodus olla ühtejärge 15 aastat ja kõik need 15 aastat läksid varem kirja ka pensioniõigusliku staažina. Lisaks andis iga lapse kasvatamine veel kaks staažiaastat juurde. Liites 15 ja 10, saame kokku 25 aastat staaži. Praegu on aga riik võrdsustanud sellesama lapsekasvatustöö heal juhul paari «päristöö» aastaga.
Viie lapse ema võis jääda teistest viis aastat varem vanaduspuhkusele, pensionist ei kaotanud ta midagi. Sama võiksid seaduse järgi muidugi ka praegused sünnitajad, kuid neid ootaksid ees pelgalt sandikopikad.

Vanematöö on päristöö
Nii et selle asemel, et teha suuga suuri linnu, võiksime käega teha kärbsepesagi ehk arvestada emale või isale kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni pensioniaasta koefitsiendiks mitte nulli, vaid ühe, makstes sotsiaalmaksu sedasi, nagu oleks ta teeninud keskmist palka. Ja olgu siis lapsevanema enda asi, kas ta on päevad läbi lapsega kodus või käib tööl või on osa aega kodus ja osa aega tööl.
See väärtustaks vanematööd ega oleks isegi mitte Harju keskmine, sest Harjus annavad teadagi tooni pealinna prisked palgad.
Vanemakaristuse määr saab veel selgemaks, kui võrrelda mitut last kasvatavat ja lasteta inimesi.
Arvutuste kohaselt läheb ühe lapse täisealiseks kasvatamine maksma 600 000 krooni. Lasteta inimene saab selle raha kulutada enda peale: reisida, käia kontserdil ja teatris, poodelda. Jääb üle sellekski, et investeerida kolmandasse pensionisambasse, nõnda, et saaks ka eakana reisida, käia kontserdil ja teatris ning poodelda.
Annab jumal lapse, annab ka leiva, ütleb eesti vanasõna. Seda küll, aga mis hinnaga? Lapsevanem koorib endalt seitse nahka, et lapsele midagi selga saaks. Ennast laste ja töö vahel jagades ei jää aega otsida parema palgaga töökohta. Aga suurema palga pealt koguneb ka suurem pension. Seega ajab ta tööeas läbi piskuga ja peab ka pensionieas leppima piskuga.
Teistest veel hullemas olukorras on aga vanem, kes kasvatab puudega last, et teda järje peale aidata. Kui ta ka üritab lapse kõrvalt osalise ajaga tööl käia, ei tilgu ometi tema töötasust pensionikassasse suurt midagi.
Kes aga julgeks väita, et erilasteaedade ja -koolide võrk on meil sedavõrd arenenud, et erivajadusega lapsed saaksid väljaspool kodu parimal moel hooldatud ja arendatud? Seepärast peaksime puudega lapse kasvatajale tema tööaastate eest vähemalt keskmise pensionigi kindlustama. See annaks talle veidigi turvatunnet, et oma niigi raske eluga toime tulla.

Ainult pealtnäha pisiasjad
Neid, pealtnäha pisiasju, mis võtavad lastekasvatamise pingeid vähemaks, on veel ja veel. Alles hiljaaegu võisime lugeda sellest, kuidas Tartus läksid vanemad kahe-kolme ajal öösel sabatama, et saada lapsele sõimekohta Sassi lasteaeda. Ka Tallinna vanematele pole see nähtus võõras.
Vahest oleks perepoliitika seisukohalt arukas kindlustada kõigepealt igale vajajale koht sõimes ja lasteaias? Lõpuks võib see teadmine, et sul on võimalus tööle tagasi minna, jättes sealjuures lapse headesse kätesse, saada kaalukeeleks, et laps ilmale kanda.
Ja veel – laps jääb emale-isale lapseks kuni elu lõpuni, lapse kasvades lükkab aga elu ette üha uusi karisid. Riik võiks ka tudengeid rohkem toetada. Et lapsevanem ei peaks lausa hinge panti panema, kui muidu andekal noorel mõni lõpueksam aia taha läheb.
Siia vahele mahuvad kõik seesugused meetmed nagu päris tasuta haridus, kaasa arvatud ka tasuta alusharidus lasteaia viimastes rühmades, et kooli minnes oleksid kõik lapsed ühel stardijoonel. Aga ka tasuta töövihikud, kunstitarbed ja huviharidus kooli baasil, tasuta koolilõuna ja bussisõit kuni gümnaasiumi lõpuni. Need kõik on asjad, mis kergendavad lapsevanema karistust selle eest, et ta on otsustanud laste kasuks.
Need on asjad, mida sotsiaaldemokraadid on lausa tüütuseni korrutanud ning esitanud ka arvutuid eelnõusid riigikogule. Aga võitle kui tuuleveskitega.

LAUR: Jant Tallinna-Tartu maantee ümber

Jarno Laur
Riigikogu liige,
sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 14.06.06 Postimehes)

Jarno Laur kirjeldab, miks otsus Tallinna-Tartu maanteed uuendada riigikogus läbi kukkus, kuigi kõik valitsuserakonnad tee-ehitust sõnades tuliselt toetavad.
Tallinna-Tartu maantee ehitamise teema on meie poliitikaelu tõsiselt raputanud. Maantee186 kampaaniaga kogutud rohkem kui 30 000 allkirja koos vastava algatusega langetada riigikogus maantee ehituse otsus on toonud infrastruktuuri arengu poliitika tippu ja muutnud Tallinna-Tartu maantee küsimuseks, mida ükski erakond ignoreerida ei saa.

Tallinna-Tartu maantee on huvitav teema, sest enne igat valimist on väga paljud poliitikud üritanud selle najal Toompeale sõita. Ometi näitas hääletamine riigikogus, et kui asi jõuab ühe selge otsuse langetamiseni, ei paindu mõnegi maantee-ehitust ajaleheartiklis õhutanud poliitiku näpp oma sõnade järgi hääletusnuppu vajutama.
Loomulikult on niisugune otsus valitsusele ebameeldiv. See on ebameeldiv igale valitsusele, sest seob käsi. See ahendab võimalusi rahastada populaarseid ettevõtmisi, millega kiiret poliitkasu lõigata.
Rahastamise ja ehitamise kohustus jääb valitsust koormama ka siis, kui avalikkuse tähelepanu, mis praegu teeb ignoreerimise võimatuks, aegamööda hajub. Riigikogu otsus välistab maantee koalitsioonide moodustamise lehmakauplemise letist. Ent just need ongi põhjused, miks peab niisuguse otsuse vastu võtma just riigikogu.
Reformierakonna positsioon on arusaadav. Nendele ei meeldi otsus, mis paljastab õhukese riigiideoloogia nõrkused. Olukorras, kus lubatakse maksukärpeid, saab ilmsiks, et riik pole võimeline arendama infrastruktuuri.
Kardetakse, et säärased otsused toovad ilmsiks Reformierakonna maksukärbete tegeliku iseloomu ja tagajärje. Ehk liig väikeste maksude tagajärg on alaarenenud infrastruktuur, ilma meeskonnata tuletõrje ja poolmehitatud politsei ning väikese palga tõttu välismaale kanu kitkuma läinud politseinikud.
Reformierakonnal püss põõsas
Sealt pole enam pikk samm, kui valija hakkab kaaluma, kas libekeelne lubadus paarsada krooni taskusse jätta on kasulikum kui korras maanteed ja turvaline elukeskkond.
Arusaamatuks jääb, miks peab seejuures mängima mängu, kus Tartu linnapea Laine Jänes tahab ja peaminister Andrus Ansip ei saa. Lubatakse ja sõnades toetatakse, aga kui otsustada vaja, siis on püss põõsas.
Ausam oleks öelda, et säästuriigi paketiga käib kokku hoopis teine lähenemine. Ehitatakse tasuline tee ja maksukärbetega inimestele kätte jäetud kroonidega saab mööda seda sõita, ühesõnaga – inimestele raha tasku ja teed tasuliseks. Reformierakonna ideoloogiaga see ka sobiks, paraku ei ole asjatundjate arvates Eesti autoliikluse suuruse juures maksuline tee tasuv.
Keskerakond on võtnud märksa kavalama positsiooni. Keskerakonna esimees, majandusminister Edgar Savisaar tegi valitsuse suhtumises kannapöörde. Nii üllatas keskpartei juht ka oma valitsuse peaministrit, kui lubas maantee sootuks kiiremini valmis ehitada. See oli paljulubav avaldus, millele järgnes peatselt teade, et valitsus on otsustanud finantseerida maantee ehitust 5,2 miljardi krooniga.

Bluff ja mõistmatus
Paraku Savisaar blufib. Otsustanud, et ei tasu kaotada hääli vastuseisuga objektile, mille vajadusest on enamik valijaist aru saanud, tahtis ta ristida juba kavandatud projektid kõlava nimetusega ja näidata seda valitsuse algatusena I klassi tee valmis ehitada.
Tegelikult kinnitas valitsus sama kava, millest kõneles peaminister Ansip, kui lubas ühtlusfondist järgmisel eelarveperioodil investeerida maanteesse 4,5 miljardit krooni. Teehoiukavas oli juba olemas 440 miljonit krooni.
Seega jääb kogu võiduks, mis majandus- ja kommunikatsiooniminister saavutas, 300 miljonit lisakrooni. See pole paha saavutus, kui arvestada valitsusjuhi hiljutisi väljaütlemisi neljarealise tee mõttetusest ja sellest, et rahapuudusel peab see projekt ootama.
Hullem on lugu see, et kinnitatud rahastamiskava järgi ei hakata süsteemselt ehitama neljarealist teed, vaid õgvendatakse, parandatakse olemasolevat kaherealist. Jah, kavandatud ristmikud on vajalikud ja õgvendused möödapääsmatud, kuid kvalitatiivset hüpet see endaga ei too.
Valitsusele esitatud kavas on ka uuel trassil rajatav lõik Kosest Mäoni, kus juba praegu on kõige madalam liiklussagedus – 6400 autot ööpäevas. Teeseadus näeb ette I klassi maantee ehitamist, kui liiklussagedus on 6000 autot ööpäevas. Paraku selguvad Kose-Mäo lõigu parameetrid alles projekteerimise käigus.
Seega pole kindlust, et nimetatud lõik tõesti neljarealiseks ehitatakse. Pigem on tõenäoline, et valitakse variant, kus uus tee tuleb endiselt kaherealine. Nii et kõlava kiire tee-ehituskava eestkõnelejad eiravad ka ammu vastu võetud teeseadust.
Kokkuvõtteks, ükskõik mida Savisaar kiiremini valmis ehitada lubab, igal juhul pole tegu I klassi maanteega kogu Tallinna-Tartu vahelisel teelõigul. Seega pole tekkinud ka meil mingit vajadust loobuda nõudmast riigikogu otsust.
Rahvaliidu otsust mitte toetada tee-ehituse eelnõu on kõige raskem mõista. Neil ei tohiks olla midagi idee vastu, kuivõrd erakond on volikogu tasandil veel selle aasta algul võtnud vastu sarnase otsuse, nagu sotsiaaldemokraadid parlamendile esitasid.
Rahvaliidul pole ka põhjust peljata võimalikke ideoloogilisi muutusi riigi eelarvepoliitikas, mis võimaldaksid rahastada infrastruktuuri ehitust laenu või võlakirjadega. Just Rahvaliidu poliitikud on mitmel puhul, valdavalt küll valimiste eel, teinud ajakirjanduslikke kampaaniaid tee vajalikkusest.
Loodame, et teine katse riigikogus annab ka Rahvaliidule võimaluse oma kunagised artiklid uuesti läbi lugeda ja õige otsus langetada. Janno Reiljani tähelepanuväärne artikkel Postimehe veergudel räägib, et riigikogu otsust pole vaja. Vaja olla hoopis rahastamise otsust.
Sotsiaaldemokraadid on ka sellega nõus ja ootavad, millal rahvaliitlasest rahandusminister Aivar Sõerd oma erakonnakaaslast Janno Reiljanit kuulda võtab ja Tallinna-Tartu maantee rahastamise otsuse välja pakub.

Positiivsed suunad
Valitsus on sunnitud – riigikogu otsusega või ilma – otsima lisaraha. Osa koalitsioonipoliitikuid on tahtnud jätta muljet, justkui tahaksid sotsiaaldemokraadid teha Tallinna-Tartu maantee teiste teede arvel.
Ometi oli just valitsus see, kes selle tõlgenduse pakkus, kui kohustas majandusministrit ja rahandusministrit otsima täiendavaid võimalusi just teehoiukavast. Ehk teiste teede arvelt. Seal aga tõesti pole neid võimalusi, ilma et see mõjutaks negatiivselt teisi objekte.
Meie oleme kogu aeg rääkinud lisavahendite vajalikkusest. Oleme rääkinud sellest, et mõistlik oleks finantseerida niisuguseid infrastruktuuri objekte laenu või võlakirjade või eelarve ülejäägi arvel.
Teine positiivne asi on see, et justkui võluvitsa väel on valitsus suutnud mõnes asjas ka kokku leppida. Ühtlusfondi rahale, millest peaministri sõnul on seni kavatsetud 4,5 miljardit Tallinna-Tartu teele kulutada, tekkis valitsuse kinnitatud kavas juurde 300 miljonit krooni. Teehoiukavas sisalduva 440 miljoniga teeb see kokku üle 5,2 miljardi krooni. Ehk ligi pool neljarealise maantee maksumusest.
Kolmas positiivne uudis on see, et Tallinna-Tartu maantee arutelu ajel pööratakse rohkem tähelepanu infrastruktuuri probleemidele üldiselt. Esimene samm on arvata abiraha välja seadusega ette nähtud teedeehitusse määratud kütuseaktsiisi osast.
Seni on mootorikütuse aktsiisist teedele ette nähtud 75 protsendi nõudest osavalt kõrvale hiilitud, arvestades selle summa sisse ka euroliidu abiraha. Nüüd loodetavasti sellest enesepettusest loobutakse. See sunnib valitsust eelarvet koostades andma teedeehituseks rohkem lisaraha.
Oluline küsimus on riigi võlakirjade emiteerimine, mis annaks võimaluse finantseerida tee-ehitust, samas lubaks riigil võita ehitushinna kallinemise ja intressivahe arvel ning ühtlasi looks investeerimisvõimaluse elanikele, kes soovivad oma säästud turvaliselt teenima panna.
Eesti elanikest märkimisväärne osa kasutab laenuraha. Igavikku on kadunud komme koguda 20 aastat raha maja ehitamiseks, selle asemel on mõistlik võtta laen, ehitada maja ja nautida selle hüvesid ning maksta summa 20 aasta jooksul tagasi. Ja maja kallineb rohkem, kui intress kasvab. Mis loogika alusel peaks riik olema rumalam?
Sotsiaaldemokraadid ei toeta säästuriiki. Eesti arengut peavad vedama kaks vedurit: hea ja kättesaadav haridus ning kvaliteetne ja majanduse edenemist võimaldav infrastruktuur. Sinna tehtud investeeringud on investeeringud arengusse.

MIKKO: Ajakirjaniku ja poliitiku vastutus

9. juuni 2006 peetud kõne konverentsil "Meediaomandi mõju ajakirjanduskultuurile"

Dear colleagues,
I address you in this way because you can take a person out of journalism, but you will never be able to take journalism out of someone who has been there for 20 years.
On Tuesday, a new paper hit the counters of New York City. This new paper is at the same time one of the oldest periodicals in the world. The London "Times" has already 221 years been the British "publication of record".
The motives of the owner, Rupert Murdoch's NewsCorp, are clearer to a marketing professional than they are to a journalist. However, even in the business sense this is more like an experiment in the spirit of the 19. century rather than a move of compelling logic.
It is yet another proof that journalism has reached an end of an era and does not know where to go next. The courage to leave its own little cozy world is diminishing fast. Outside lurk unfamiliar dangers: the medialisation, new technologies RSS or podcast. Weblogs and outside columnists have bitten a big chunk out of the audience of newspaper editorials.
Lifestyles of media stars are a much safer topic than new dimensions of wealth redistribution in the economy determined by the scale effect. Anyone can see that the news are increasingly produced by professional PR people. The reporters just have to turn up and remix the ready-made soundbites when they get back to their desks. Sometimes even turning up is not necessary.
It is possible that the individual journalist will be at the center of the future media world, much the same way the DJs taken up a position in the music industry. It could also happen that the medialisation and the globalisation will between them manage to destroy the journalism as we know it.
Well, these are just two extreme scenarios. I believe and hope that journalism will emerge from this quandary stronger than before. I believe this because I believe in the necessity and the staying power of democracy.
Journalism is not a business like any other. The status of journalism as the fourth power is not a whim of gods. It is a result of the natural development of society. Democracy needs a counterbalance and a watchdog for the other three powers.
As long as there is democracy, this space needs filling. At the same time, if the watchdog has no teeth and the fourth power is inadequate as a counterbalance, there will not be true democracy.
The three older powers have been developing for centuries. Modern journalism was born during the French Revolution and it is still looking for a sustainable position. This is especially true in Estonia, but the problem is not unknown in the older democracies.
In addition to the ideological muddle and short traditions, there is a problem of lacking social guarantees. Democratic countries have taken far-reaching measures to secure independence of the legislative and the judicial powers.
The guarantees for people representing these, but also for the members of the executive power, are more or less always in the teeth of the watchdog. This is exactly as it should be. But in addition to counting other people's money the media should monitor and analyse the real extent of the independence of the individual representatives of the three powers.
There are other areas, where the fourth power needs to behave more maturely. It is unthinkable for a judge to demean, slander or exploit some citizens. But this is what our media does on a regular basis.
Is this just an immature plea for attention? Maybe. Is that worthy of the fourth power? I think not. The press, let me repeat, is not just a business. Society has certain expectations of journalists. And disappointing these is punishable by a total loss of confidence.
In most countries, the politicians have the lowest reputation of all mainstream occupations. The causes of that are trading ideals for material benefits, manipulation of the facts, constant wheeling and dealing with no discernible benefit for the voters.
Estonian press has experienced the sudden fall of its reputation to the similar levels for pretty much the same reasons.
Sometimes I doubt if the politicians as an estate can be saved even theoretically. As regards the press, I have no such doubts. I know many highly professional journalists who have ideals. I know that the journalistic profession is capable of dragging itself out of the mud.
For that we need the cooperation of everyone involved in the journalistic process. Journalists must assume the responsibilities as well as the rights of the true fourth power. An editor must be twice as responsible and the publisher four times. Managing editor is the one who can do most to let the profession grow and reach the level equal to other powers.
A journalist must "kick against the pricks", to use a Biblical expression. But he must not have to risk his existence to do it. There were times, when the other three powers were the exclusive domain of wealthy landowners. None of us, I think, regrets the passing of those times.
The fourth power should not be only in hands of the independently wealthy. We know that the loan payments can break an unemployed journalist as easily as the medieval torture. Journalists need protection. Should this not be forthcoming, the offensive of the entertainment and the fall of the average intellectual level of the media will become irreversible.
Maybe the void in Estonian public discourse will be filled by the papers owned and managed by political parties. I know „Kesknädal“ does not complain about the lack of readers. But it is not a paper that sympathises with the Centre Party. Its employees are totally at the mercy of this party.
Who will secure the media independence? Should the Parliament adopt a special law? Maybe, but this is not the most effective way. Or will the present owners and managers do it out of idealism? I do not see this happening, not before the present crisis has given way to the new beginning.
The Journalists Union must achieve a level, where it can both protect its members and exercise some sort of peer pressure to prevent excesses. Right now, it is risky for a journalist to even join the union. I need scarcely even mention that the present ban on journalists' membership in political parties is unconstitutional. But it excites no comment in the Estonian society. This is not a sign of a strong democracy.
In German editorial offices you find representatives of all three mainstream parties working side by side. High ethical standards of journalists and their chief editors ensure a balanced attitude. English papers, on the other hand are not ashamed of their political allegiances. Everyone knows that „Guardian“ is left-leaning and the „Daily Telegraph“ is conservative. The game is open and above board.
But in the press of the restored Estonian Republic, the best covered topics are those far from politics. We have great experts on culture or popular science. But after a brief flash, our press has given up trying to have clear opinions in the areas of politics and economics.
This is ironic. Under Soviet rule, at least, the headers of the papers clearly stated, whose opinion the publication carried. "Edasi", the precursor of "Postimees", was "the official organ of the Tartu town committee of the Estonian Communist Party". Now, under the same management and owned by Schibsted of Norway, a clear consumer warning is missing.
You cannot deny that journalism has been political since its beginning. The pamphlets of the French Revolution, "Postimees“ of Papa Jannsen, „The Times“, „Washington Post“ – the periodicals have traditionally been founded to carry certain political views, not to make profit.
But what views should the "Times" of London carry in New York? It is purely a business venture, to make money out of a niche some marketing genius discovered. The critics say that "The Times" has lost much of its intellectual appeal since Rupert Murdoch bought it in 1981. Even "The Sun" used to be a somewhat intellectual paper, before the same magnate took it over.
You can say that NewsCorp generally carries certain conservative values. But its papers carry increasingly the only the pictures of half-naked bimbos, footballers and media-hungry celebrities. This is not journalistic progress. This is all about bargaining power.
Bargaining power of a huge enterprise is used to make a cheaper paper. Cheaper also in terms of content and ethical values. When there are very few buyers of paper, print and journalists, they dictate the conditions to each of them.
Mostly this dictate means more boring content. A business has to get along with the present government, the next government and the advertising clients. This means no sharp words, no uncomfortable topics. A business also wants to make money. This means less pay and more work for journalists - which also results in boring, badly researched, pointless content.
But, much worse, even in old democracies the media concentration threatens democracy itself endangered. Just look at Berlusconi in Italy. It is of course even worse in the younger democracies.
Norwegian authorities monitor closely media concentration in their country. In doing so, they provide counterbalance to the fourth power and at the same time ensure editorial independence. Schibsted's Norwegian employees enjoy social guarantees and are free from editorial pressure.
Free from such scrutiny in other countries, Schibsted has achieved quite an alarming dominance for example in Estonian media. It owns the biggest daily paper, scores of radio stations, one of the three TV channels, a number of magazines.
Many observers agree that this has had a detrimental effect on the editorial content and working conditions of employees. It has also not been beneficial to the Estonian political landscape.
A business is naturally biased towards political forces helping businesses make more money. So is a newspaper, which has been reduced to little more than a business.
Society will eventually find the way around biased and boring media. I already mentioned blogs, RSS and podcasts. They are available for everyone willing to produce and distribute content.
Uninteresting media will eventually lose its customers and the purpose of existence. Maybe we should not be sorry about that. At least this is what the market ideology says.
But we might lose something valuable in the process. We might lose the traditions of the noble calling and the weight of the fourth power. It is the responsibility of both politicians and the journalists to do their best to prevent this happening.

Thank you.

MIKKO: Reeperbahni orjakaubandus

Marianne Mikko
Sotsiaaldemokraat, Euroopa Parlamendi saadik
(artikkel ilmus 12.06.06 SLÕhtulehes)

Jalgpalli maailmameistrivõistluste esimesed mängud on peetud. Võetud on esimesed võidujoogid, uputatud esimene kaotuskibedus. Suur osa mängudest on veel ees.
40 000 naisele ja tüdrukule on aga ees veel kuu aega seksiorjust. Nad on kurjategijate poolt kogu maailmast, peamiselt Ida-Euroopast, illegaalselt sisse veetud, et teenindada hüppeliselt kasvanud bordellikülastajate tulva.
Tõsi-tõsi, ka Europol kinnitab, et Pärnu linna elanike jagu Ida-Euroopa naisi on jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal staadionide kõrval löögi all.

Bordellidega ei võidelda
Saksamaa ei saa hakkama Weltmeisterschafti (maailmameistrivõistlused) äärealadel vohava inimkaubanduse peatamisega. Sest Saksa võimud ei näi soovivat võidelda inimkaubanduse peamise vahendaja – bordelliäriga.
Ettevõtlus, mis elatab end inimkeha müügist, on Saksamaal legaalne. Isegi soositud, võiks öelda. Saksamaal on rammus kultuurikiht teostest, mis näitavad lõbumajade maailma romantilisena.
Filminäitleja ja laulja Hans Albers on tuntud filmide ja lauludega, mis kujutavad Reeperbahni, Hamburgi punaste laternate linnaosa, vägagi romantilise kohana. Mehised merekarud, kuldse südamega hoorad ja omamehelikud kõrtsmikud. Lisaks veel vaatemängulised poksimatšid.
Hapukurgihooaja saabudes jooksevad kõikidel telekanalitel vähemalt kord nädalas dokfilmid Reeperbahni ajaloost ning intervjuud sealse äri legendidega. Legendid muidugi lisavad kuldset ja roosat tooni omaaegsele elule.
Nüüdse reaalsuse kannavad nad Ida-Euroopast tulnud jõukude arvele, kes inimihu asemel narkootikumidega kaubitsema tikuvad.
Populaarsed on ka saated seksiäri töötajatega, kelle spetsialiteet on meeste kettipanek ja piitsutamine.
Enamasti tugevama kehaehitusega vanemad naised räägivad, et mehed tahavadki ainult natuke distsipliini, hoolivust ja emalikkust. Ja end tühjaks rääkida.
Reeperbahni tegelikkuses on romantikat, emalikkust ja hoolivust aga alati väga vähe olnud. Karm ärakasutamine ja vägivald on sobivamad epiteedid. Lisaks tulevikuväljavaadete puudumine, depressioon, enesetapumõtted ja narkosõltuvus.

Ohvrid vaid naised
Kui kõik oleks korras, ei keelduks eetikale rõhku panevad raamatupidamisfirmad sutenööride majandusaruandeid auditeerimast. Tänavatüdrukud ei käituks üliagressiivselt teiste naiste suhtes – ja üldse kõigi suhtes, kes tahavad küll näha, aga mitte osta.
Herbertstrassele, kus tegelikult asuvad kurikuulsad vaateaknad, viidaks kooliekskursioone, et tutvustada edukaid naisi ühiskondlikult kasulikus ametis. Mõni saaks presidendilt ordenigi rinda…
Päriselus on Herbertstrasse aga suletud kõrge läbipaistmatu metallpiirdega, millel on silmatorkav keelusilt. Jällegi on soovitud vaid seksinäljas mehed, rahakotid õieli. Naised, lapsed ja koerad aga peavad tara taha jääma.
Riigi pakutavaid garantiisid julgeb taotleda vaid kaheksandik kõigist Saksamaa prostituutidest. Ülejäänud pole end ametiasutuses seksitöötajatena registreerinud. Seksiäris ärakasutatavad naised tahavad varjata kibedat alandust. 4/5 prostituute kannatab kroonilise depressiooni all, 2/3 on mõelnud enesetapule.
Loomulikult ei lõpetaks prostitutsiooni keelustamine naiste ekspluateerimist. Vargused ja mõrvad on olnud keelatud inimühiskonna tekkest alates, kuid ometi pole need lõppenud.
Siiski ei arva keegi, et neid peaks sallima ja soosima, kuni kurjategija nende pealt maksu maksab.
Prostitutsioon erineb teistest isikuvastastest tegudest eelkõige selle poolest, et tema ohvrid on peamiselt naised. Nii sutenöörid kui ka nende kliendid on aga valdavalt mehed. Nagu ka seadusandjad, valitsus ja kohtuvõim.
Ei ole saladus, et poliitikute, ärimeeste ja kultuuritegelaste seas on bordellide populaarsus tunduvalt suurem kui rahvastikus keskmiselt. Mõni eriti edukas käib seal ka tõepoolest piitsa saamas. Enamasti, eriti Eestis, on tasakaalustamisvajadus aga vastupidine ning alandusi peab taluma seksiori.
Prostitutsiooni kaitsevad mõjukad kihid nii Saksamaal kui ka Eestis. Kuid see äri on minu arvates eestlastele tegelikult võõras.
Kummastav oleks ettegi kujutada Georg Otsa, Eesti Hans Albersit, Saaremaa suveöö asemel hoopis lõbumajadele ja rusikavõitlusele oodi laulmas.

SOOSAAR: Anonüümsus ja intiimsus

Mark Soosaar
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 12.06.06 Postimehes)

Need poliitilised jõud, kes parlamendis takistavad nn Delfi-eelnõu vastuvõtmist, on oma lambamaski taha peitnud soovi hundiseaduste aega pikendada, kirjutab Mark Soosaar.
Põhiseadusest tulenevalt on iga Eesti kodaniku eraelu puutumatu. Kas see aga tähendab, et inimene peab saama demokraatlikus ja tsiviliseeritud riigis elada ja toimida ka anonüümselt?
Kas igal kodanikul on õigus oma suva järgi ise otsustada, mil ta esineb omaenda nime all ja millal on ta «hitler», «kommar» või «debiil»? Kas see on loomulik, kui osa meist ilmub tänavale, teatrisse, tele-eetrisse oma näo ja nimega ning teine osa maskides?
Vastuse küsimusele saame teistpidi pärides – kellel on vaja jääda avalikus ruumis anonüümseks? Võib-olla on see privileeg vajalik inimesele, kes häbeneb oma välimust või kes pole kindel oma mõtete õigsuses? Äkki vajab anonüümsuse maski inimene, kes kardab vastutust tehtud tegude eest?
Päevavalgust kartvad teod aga pole ainult ümberlükatud hauaplaadid, murtud puud ning pihtapandud autod. Ka väljaöeldud sõnad on teod. Väga rängad sõnad võivad olla isegi kuriteod. On ju prantsuse filosoofist kirjanik Jean-Paul Sartre öelnud, et sõnaga võib tappa inimese.

Sõnavabadus ja vastutus
Tunnen kaasa neile poliitikuile, kes riigikogus menetletava nn Delfi-eelnõu puhul hoiatavad «sõnavabaduse piiramise» eest. Küllap pole nad veel lahti saanud eelmise riigikorra aegsetest hirmudest, milleks oli ka piisavalt alust. Hooletult pillatud sõna võis halvematel aegadel tähendada ütleja jäljetut kadumist, parematel päevadel aga töökohast ilmajäämist.
Teist ringi parlamendis liikuv eelnõu ei piira kellegi sõnavabadust. Eelnõu ei keela riigikorda kritiseerida ega oma ohvrile ka kõige jubedamaid silte külge kleepida. Seda aga tuleb teha iseenda nimel, mitte «xyz» või mõne muu laest võetud vihmaussi nime all.
Sõnavabadus demokraatlikus ühiskonnas ilma vastutuseta väljaöeldu eest on sama, mis sallida nimetu prügikoti jätmist kirikuukse ette.
Ühiskonna vaimse õhkkonna parandamiseks ei piisa üksnes sellest, et seada sisse vastutus veebikeskkonna labastamise ja seal oma komplekside väljaelamise eest. Meil on veel valdkondi, kus anonüümsus soodustab vaimset terrorit ning lausa soodustab kuritegevust.
Üks vähekirjeldatud pimedaid alasid on SIM-kaartide süsteem. Tean inimesi, keda on nii isiklikult kui ka koos perekonnaliikmetega süstemaatiliselt ähvardatud just telefonidelt, mille asukohta ja omanikku pole võimalik kindlaks teha.
Mõni aasta tagasi, kui aeti ära minu kasutuses olnud vana Mercedes, algasid väljapressimised telefonilt, milles kasutati anonüümset kaarti. Pöördusin politsei poole, kuid mundrimehed tõstsid jõuetult käed üles.
Kellele on sellist anonüümset «sõnavabadust» vaja? Vähegi mõtleval inimesel pole vastamiseks vaja üle ühe korra mõistatada.
Meil pole piisavalt seadusesätteid, mis kaitseksid kodanikku anonüümse terrori, psüühilise ahistamise eest. Delfi-eelnõu on esimene arglik samm kutsuda korrale üle igasuguse piiri läinud võrgukommenteerijad.
Need poliitilised jõud, kes parlamendis takistavad eelnõu vastuvõtmist, on oma lambamaski taha peitnud soovi hundiseaduste aega pikendada. Ega ometi mitte selleks, et saabuvate valimiste eel karistamatult isikute ja rahvastevahelist vaenu õhutada?
Kas hämara veebikeskkonna veendunud kaitsjad kujutavad ette, mis juhtuks siis, kui autodel, lennukitel ning laevadel lubada samuti siseneda avalikku ruumi anonüümselt, ilma numbrita?

Anonüümsus ja intiimsus
Täielik anonüümsus elektroonilises maailmas on tegelikult illusioon. Juba tehnilistel põhjustel. Valeühendus, osav häkker või arvutiviirus võib kiskuda saladusloori. Ameerika Ühendriikide ülemkohus on tunnistanud, et interneti- ja mobiiliühenduse saladust ei saa nad oma kõrgeltarenenud riigis tagada.
Samas peab aga inimese eraelu olema kindlasti kaitstud. Meist pikemate kultuuritraditsioonidega maades on paljud kahemõttelised situatsioonid lahendatud isikut austavate sõnatute kokkulepetega. On ju vana tõde, et inimesed täidavad kõige parema meelega just kirjutamata seadusi.
Üks selliseid on kultuurriikides levinud tava, et magavat inimest avalikus kohas ei pildistata. Ei saa ju lennukis suikunud või raudteejaamas uinunud isik kuidagimoodi kontrollida oma seisundit.
Kodu peab olema see kindel varjupaik, kus igaühe intiimsus on sajaprotsendiliselt tagatud. Seda kinnitab ka meie põhiseadus. Tean üht suurepärast Kanada dokfilmi, mis kujutas pimeda mehe ja pimeda naise keerulist kooselu. Režissöör saavutas väga siira ja avameelse ekraanitulemuse tänu kokkuleppele, et kui tema ekraanitöö kangelased vajavad intiimsust, siis nad sulgevad enda järel ukse ning kaamera ei tohi neile järgneda....
Usun, et ühiskond, kes respekteerib iga inimese õigust intiimsusele ning välistab suhtluses teistega anonüümsuse, suudab ehitada riigi, millel on läbipaistev ja turvaline tulevik.

SAKS: Lapsi rahaga ei osta

Katrin Saks
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 12.06.06 Äripäevas)

Lasteaias nägin ühel tüdrukutirtsul loomulikke lokke, mis uhkemad kui üheski telereklaamis nähtu. Uurisin siis imetluse ja küllap pisikese kadedusega hinges, et kust ta küll need sai. Et kas emal on ka äkki sellised? Lokikandja vastas tähtsalt, et emal on hoopiski pats peas, aga isal, isal on juuksed. Need tema lokid, mida ta vallatult raputas, need lokid olevat ema ostnud!

Lapsi pole võimalik rahaga osta
Vastus tegi nalja, kuigi viitas ilmselt ka meie üldisemale arusaamisele sellest, et kõike saab osta. Ka lapsi. Ja nüüd olekski justkui välja kuulutatud oksjon, kus erakonnad püüavad enampakkumise korras osta lapsi või õigemini potentsiaalseid lapsevanemaid. Kes lubab 50 000 krooni sünnitoetust, kes mitmekordistada sünnile järgnevat vanemahüvitist. Ja seda kindlasti siiras lootuses häälte kõrval ka lapsi juurde saada.
Meie viimaste aastate sündidele orienteeritud poliitika näikse olevat täiesti unustanud tõsiasja, et sünnile järgneb vähemalt kaheksateist pikka aastat, mil kulud lapsele järjest kasvavad. Riigi peretoetustest läheb aastas umbes kolmandik 14 000 sündivale lapsele ja ülejäänust peab piisama 300 000 lapsele.
Kui jätkuvalt on vaid sünd riigi asi ja edasine vanemate vastutus, siis jätkub ühelapseline peremudel. Vanemad ei lähe sellesse "lõksu", olles kogenud, et jamad lapsega hakkavad pihta sellest hetkest, kui vajad sõime- või lasteaiakohta.
Täna on päevahoid vaid omavalitsuse asi. Riik küll kohustab seadusega tagama igale lapsele koha, kui vanemad seda vaid soovivad, aga mis kasu on seadusest, mida enam kui pooled omavalitsused ei täida? Lasteaiakohtade arv suureneb aastas vaid 1-2% ja sellise tempoga läheb terve põlvkond, enne kui järjekorrad kaovad.
Kavandatavad alternatiivvõimalused hoidjate koolitamise või väikeste perelasteaedade näol on küll igati teretulnud, aga ega need 40 hoidjat, kes sel aastal koolitust saavad, pilti palju ei muuda. Järelikult tuleb midagi radikaalsemat ette võtta. Omavalitsusi riik sundida ei saa. Tasuks proovida hoopis präänikuga ja osa kohustusi enda kanda võtta. Näiteks lasteaia õpetajate palgad. Kui käsitleda alusharidust osana kogu haridussüsteemist, mille eest ju riik vastutab, olekski see loogiline.
Sama teed on läinud suuremad Euroopa riigid. Näiteks Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Portugalis ja Belgias on rakendatud süsteemi, kus halduskulud ja abipersonali tasu on detsentraliseeritud, aga kasvatajate/õpetajate palgad tulevad riigilt.
See tähendaks umbes 600 lisamiljonit, mis annaks omavalitsustele võimaluse arendada vabaneva raha arvel välja korralik lastesõimede ja -aedade süsteem, kus kindlasti oleks koht ka erinevate alternatiivvariantide toetamisel.

Mudilastele võrdsed arenguvõimalused
Selle poolt on kaks tõsist argumenti. Esiteks tagaks see lastele võrdsed arenguvõimalused. Lasteaed pole juba ammu lihtsalt hoiukoht, kuhu vanemad tööle rutates lapse jätavad, et tal silm peal hoitaks.
Alusharidus algab lasteaias kolmandast eluaastast ja see on üks osa tervikust. Laste probleemid koolieas on sageli tingitud just erinevast ettevalmistusest ja valmisolekust. Lasteaiaõpetajateltki nõutakse ju täna kõrgemat haridust ja enese pidevat täiendamist.
Tõsi, vaatamata kõrgetele nõudmistele lasteaia õpetajatele, pole see töö palgaga väärtustatud, välja arvatud pealinnas. Ent kui seal saab õpetaja lasteaias sama palju palka kui tema kolleeg kooli algklassides, maksab mõni omavalitsus lasteaiaõpetajale vaid miinimumi.
Asjal on ka teine külg. Tihti ei pääse ema tööle tagasi, sest last pole kuhugi panna. Emapalk kindlustab küll esimese aasta ja pisut peale selle, aga mis saab edasi, kui töökoht ei oota, aga vanaema koju ei jää ja hoidjatädi palkamine käib üle jõu? Lastesõimes oli 2004. aastal kohti vaid 13,4 protsendile kuni kaheaastastest lastest. Loomulikult oleks lapsele parem, kui ema temaga kauem tegeleks. Aga ilmselt mitte sel juhul, kui ta tõesti tööle tagasi kibeleb.

Naised - tõsine reserv tööjõuturule
Laste päevahoiu laiendamine on otseselt seotud ka naiste tööhõivega, mille tõstmine on samuti tähtis. Eesti naiste tööhõive on küll ELi keskmisega võrreldes suhteliselt kõrge, aga jääb Põhjamaadele siiski kümmekond protsenti alla. Arvestades kriitilist olukorda meie tööjõuturul, on see tõsine reserv.
Põhjamaades on õnnestunud viimasel kümnendil teha kahte asja korraga, tõsta nii sündimust kui ka naiste tööhõivet. Ja seda nii laste päevahoiu kui ka paindlike töösuhete kaudu. Näiteks kui meil on lasteaias pooled kaheaastastest lastest, siis mitmes Põhjala riigis 2/3.
Maksu näol tuleks kohe ka osaline kate sellele kulule, mille riik teeks, investeerides laste päevahoiusüsteemi. Suurem kasu aga tõuseks koos laste arvukusega. Kui esimese lapse puhul suurt ei kalkuleerita, siis teise sündi mõjutab eelnev kogemus kindlasti. Ja just nende "teiste" arv on meil kõvasti kahanenud.

MIKKO: Jalgpallist

Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi liige
(artikkel ilmus 2006. aasta juunikuu Annes)

Kui ma üldse spordivõistlusi jälgin, siis jalgpalli ikka käin vaatamas. Sel suvel on jalgpallil laiem tähendus kui kunagi varem.9.juunil algavad jalgpalli maailmameistrivõistlused. Terve kuu vältavad ülipõnevad mängud toovad Saksamaa erinevatele staadionidele eeldatavalt umbes miljon huvilist üle maailma.

Kõik oleks väga kena, kui kätt südamele pannes võiks väita, et tegemist on pelgalt spordipeoga. Et fännid tulevad üleilmselt kokku ainult selleks, et osa saada oma iidolite suurepärasest mängust. Paraku on seekordne jalgpall varjutatud orjakaubandusega.

Pealtnäha on kõik peaaegu et seaduslikki. Euroopa Liidu 25 liikmesriigist kahes on prostitutsioon seadusega lubatud. Need maad on Holland ja Saksamaa. Just viimane on jalgpalli MM-i toimumise koht. Saladus pole ka see, et fännidel täheldatakse pärast võistlusi kõrgendatud meeleolu. Õllerüüpamine pärast mängu on enam-vähem kohustuslik. Aga mitte ainult. Paraku.

Kus nõudlus, seal pakkumine. Vabaturg. Juriidilisformaalselt ei tohikski nagu reageerida. Kehamüümine on Saksamaal ju seadusega lubatud. Milles siis asi, kui fänn tahab k.... teha ja seadus seda lubab?! Ega sekkukski, kui asi piirduks Vana Euroopa naistega. Kahjuks on teada, et nö värsket liha tuuakse sisse 40 000-100 000 naise kujul Uuest Euroopast. Kujundlikult kõneldes sama palju kui Pärnus elanikke vastsündinust raugani.

Uue Euroopa all mõistetakse teiste hulgas ka Eestit, Lätit, Leedut. Iseenesest mõistetavalt pakivad kuritegelikud jõud veokitesse noori naisi Ukrainas, Moldovas, Balkanil.Ilmselt ei jää puutumata ka Ladina-Ameerika, Aafrika, Aasia. Ent Ida-Euroopast räägitakse ennekõike.

Ja jällegi, kui naine tahab keha müüa, las teeb seda. Ka siin võiks jätta reageerimata, kui tegu oleks kahe inimese vahelise ostu-müügi aktiga.Aga pole mitte. Antud juhul on mängus organiseeritud kuritegelikud jõud, kes haistavad hiigelkasumit. Kupeldajad pole ainsad, kes saavad naise keha pealt oma osa. Olgem ausad- naisest saab rääkida selles räpases skeemis täpselt nii kaua, kuni kodanik omab passi.

Skeem on lihtsamast lihtne ja ülimalt julm. Noori eluvõõraid naisi meelitatakse Läände raha teenima. Kuulutustes pakutakse välja lapsehoidja, ettekandja või tantsijatari tööd. Kord juba bussiga teele asutud pakub tööotsa organisaator välja süütu mõtte, et kogume passid kokku ja pärast piiri saate oma dokumendi tagasi. See on viimane kord, kus naine passi näeb. Talt on röövitud tema isikut tõendav dokument, mille tagasi saamiseks ja kojusõidu pileti ostmiseks „pakutakse” naisele tööotsa. Pakkumine on jutumärkides, sest naisel pole valikut. Ta on osavalt pandud sundolukorda.

Töö tähendab jalgevahe müümist. Lõviosa rahast tuleb kohe ära anda. Sest pass või pilet tuleb „välja teenida”. Nii lihtsa ja jõhkra mudeli järgi satuvad kümned tuhanded naised Läänes organiseeritud orjusesse. Politseisse keelab seesama „tööandja”naisel minna hurjutava jutuga, kes sind ikka usub, sul ju pole isikut tõendavat dokumenti.Vähe sellest- lubatakse helistada naise perekonnale ja ära rääkida, et noor naine teenib välismaal raha „litsi löömisega”. Niisiis on naine situatsioonis, kus peab olema äärmiselt meelekindel, et olukorrast puhtalt välja tulla.

1.märtsil algatas Euroopa Sotsiaaldemokraatlik Naisühendus protestiaktsiooni. Selle raames koguti nädala vältel 22 000 allkirja jalgpalli maailmameistrivõistluste aegu toimuva inimkaubanduse vastu. Aktsioon toimus ka Pärnus, kus kahe tunniga kogusime 300 allkirja. Üldse tuli 1,3 miljoniga Eestist sama palju proteste kui 60 miljoni elanikuga Itaaliast. Eestaste aktiivsuse üle tuleb tõelist uhkust tunda.

Allkirja on andnud väga paljud Euroopa Liidu peaministrid. Teiste hulgas Tony Blair, José Luis Zapatero, Göran Persson, Romano Prodi, José Sócrates, Ferenc Gyurcsány, Jiří Paroubek ja Sergei Stanishev.27.aprillil arutasid Euroopa Liidu justiitsministrid eesotsas Rootsi ministri Bodströmiga jalgpalli MM ja inimkaubandusega seonduvat EL Ministrite Nõukogus. Endine jalgpallur Thomas Bodström pani juba varem Saksamaale ette keelustada prostitutsioon.

UEFA tegevjuht Lars-Christer Olsson ütles Euroopa Parlamendi liikmete ees 3.mail esinedes, et Euroopa jalgpall on inimkaubanduse ükskõik missuguse vormi vastu. Sama selget seisukohta aga jalgpalli MM peakorraldaja FIFA kahjuks ei ole julgenud väljendada. Vastuses Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Naisühenduse kirjale väitis FIFA, et nad vastutavad kõige eest, mis toimub staadionidel, aga mitte selle eest, mis toimub staadionide taga.

On väga oluline, et jalgpallurid võtaksid üle maailma selge positsiooni. Nemad on kangelased, kelle mängu tulevad sajad tuhanded fännid Saksamaale vaatama. Kui iidol annab teada, et ta ei salli inimkaubandust ja vihkab staadionide ümbrusesse juba püstitatud liikuvaid bordelle, siis on sellel sõnumil erakordselt suur kandepind. Eeskuju võiks võtta meie Martin Reimist, kes märtsi algul aitas Pärnus koguda protestiallkirju orjakaubanduse vastu.

NESTOR: Kuusteist protsenti palgatõusu?

Eiki Nestor
Riigikogu liige,
sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 2006. aasta maikuus maakondlikes lehtedes)

Just sellise tulemuseni jõudsid ametnikud, kui nad võrdlesid eelmisel ja sellel aastal esimese kolme kuuga Eestis makstud palkasid. Selle loo kirjutamise hetkel on Postimehe koduleheküljel makstavate palkade asjus oma arvamust avaldanud pea viissada inimest. Üle poole nendest oli sunnitud vastama, et nende palk pole aasta jooksul tõusnud. Veerandil vastanutest tõstis ülemus palka. Ainult kahekümnel sajast oli võimalik vastata nii, nagu ühes demokraatlikus ja turumajanduslikus riigis vastama peab – küsisin palgatõusu ja palka tõstetigi. Loodetavasti on nende inimeste palgatõus tagatud ka palgaleppega, nii nagu mõistlik oleks.
Mida peaks aga sellist numbrit lugedes mõtlema näiteks päästja, politseinik, vanglaametnik või piirivalvur? Või mida saaks ta kodus abikaasale vastata, kui too pärib – kaua Sa seal selle niru palga peal veel vireled?
Neil ei olegi midagi mõistlikku ütelda või vastata, sest nende tööandja Vabariigi Valitsuse näol on palkade tõusu Eestis selgelt maha maganud. Valitsusele ei saanud ju olla üllatuseks meie liitumine Euroopa Liiduga ja selle liitumise mõjud palkadele. Töötaja läheb ikka sinna, kus rohkem makstakse, kas see on mõni üllatus?
Riigi raha, teadagi, jagatakse riigieelarvega. Selle tegemisel on jäme ots valitsuse ja teda toetavate Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu saadikute käes. Eelarvevaidlustes oli riigiteenistujate palk teravalt üleval, aga lahendust vajalikus mahus ei tulnud.
Tänaseks on aga olukord niivõrd terav, et oodata enam ei ole lihtsalt võimalik. Politseinikke lihtsalt ei jagu, tuletõrjeautod jõuavad tulekahjule ainult juhiga ja kutsuja hooleks jääb voolikutega toimetamine. Siseministri kaebelood ja lubadused on tegeliku katteta. Sõnu pannile ei pane ja ootustega lastele kooliraamatuid ei osta.
Valitsusel tuleks juba juunis esitada Riigikogule riigieelarve muutmise seadus ja tõsta vähemasti sisejulgeoleku töötajate palkasid. Katte nende kulutuste tegemiseks saavad nad leida juba olemasolevast eelarvest, sest nii mitmedki kuluread riigieelarves on näiteks kas või Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi käsutuses ilma sisuta. Ja jäävad seega tegemata. Kui Savisaar pole siiamaani suutnud Arengufondi luua ja selleks ettenähtud raha pole võimalik kasutada, siis peaks see kiirkorras minema sisejulgeoleku palkadeks. Kui seadus Arengufondist saab vastu võetud, küll siis jõuab ka lisaeelarve või järgmise aasta eelarvega selleks raha eraldada. Täna seisab see raha lihtsalt niisama.
Võib juhtuda, et minister Laanetist pole sellist tegijat, kes Savisaare riiulis seisvat raha suudaks puutuda. Siis tuleks palgatõus igal juhul ette näha lisaeelarvega, aga tagasiulatuvalt näiteks selle aasta algusest või poolest aastast.
Omaette lugu on sellega, kas ja kuidas riigieelarves ettenähtud raha tegelikus palganumbris välja näeb. Siin on ainult üks lahendus – valitsuse ja riigitöötajate ametiühingu palgalepe, selles must-valgel kirjutatud palganumber ja kuupäev, mis ajast see number kehtib. Kui sellist kokkulepet kiiresti ei sünni, võib isegi eelarve suurendamine nõutavas määras palku mitte tõsta, sest raha kulub lihtsalt mujale.
Kui ülaltoodu oli jutt sellest, mida valitsus saab ja peaks tegema juba käesoleval aastal, siis isegi järgmise aasta kohta pole veel midagi mõistlikku lisada. Näiteks politseinikud, kes peavad igati õigustatuks vähemalt 8100 krooni suurust töötasu kuus. Politseiameti juhid on arvestanud mõnevõrra väiksema summaga ja küsinud palgatõusuks täiendavalt üle 360 miljoni krooni. Rahandusministeerium aga on lubanud vaid 109 miljonit ja sedagi koos majanduskulude tõusuga. Ehk sellest, üle kolme korra väiksemast rahast, tuleks tõsta nii palku kui osta politseile varustust. Miks peaks selle teadmise juures politseinik kaua mõtlema, kas minna uuele tööle, või ei?
Valitsusel puudub täna igasugune sisuline õigus öelda, et neil ei jätku palgatõusuks raha. Sest sellest rahast on nad ise ennast ilma jätnud täiesti lühinägeliku maksureformi tõttu. Valdav osa meist ei jaks endale ise turvamehi palgata ja tuletõrjeautosid osta. Seda peame tegema ikka ühiselt, läbi maksude ja nii, et politsei tõesti olemas oleks ja tuletõrjujad tuld kustutaks.

SAKS: Lapsi kaitseb armastus

Katrin Saks
Lastekaitse Liidu president
(artikkel ilmus 2006. aasta maikuus maakondlikes lehtedes)

„Parim viis häid lapsi kasvatada on teha nad õnnelikuks”. O.Wilde

Andmisrõõmust

Mõni aeg tagasi sattusin Vincent van Goghi muuseumis Amsterdamis piltide ees tammudes ühe paari kõrvale. Nende ingliskeelset vestlust kõrvalt kuulates sain aru, et tegemist oli ema ja pojaga.Tähelepanu äratas aga see, et millegipärast kirjeldas ema väga detailselt iga pilti, seda, mis maalil, värve, aga ka oma emotsioone. Ta oli tulnud kunsti vaatama koos oma pimeda pojaga. Pikemalt jäid nad seisma maali ette, millel mandlipuu oksad imeõrnade peaaegu läbipaistvate õitega lasuursinise taeva taustal. See van Goghi maal, tehtud mõned kuud enne surma, vennapoja sünni puhul, oli naise lemmik.

Pimeda poisi ema pühendumus ja jagamissoov liigutab mind siiani. Ja natuke ka kriibib hinge, sest nii palju on oma lastele andmata jäänud. Ometi on ju andmises nii palju rõõmu!

Jagamisrõõmust

Mõni aasta tagasi tehtud küsitlus näitas, et vähem kui pooled Eesti õpilastest puhkasid koos vanematega viimase aasta jooksul. 15% ütles, et nad ei ole kunagi koos puhkuseaega veetnud. Tõsi, mul tekkis kahtlus, et kas laps ikka oskab puhkuseks pidada suvekodus veedetud nädalalõppu, kui ta porgandipeenart rohima pannakse, aga ikkagi on ehmatavalt vähe seda aega, mis me lastega koos oleme.
Fakt, et lennujaamades näeb järjest enam lastega peresid ja et pea igale reisile sattub ka mõni kilkav põngerjas, näitab siiski vähemuse võimalusi.
Enamus rügab tööd teha ja katsub lapsed koolivaheajaks kuhugi ära sokutada.

Ühe Lõuna-Eesti väikekooli seina kaunistasid laste pilte merest. Õpetaja teadis, et päris mitmed neist polnud merd oma ihusilmaga kunagi näinud. Aga Hiiumaal räägiti mulle hiljuti ühest 19 aastasest poisist, kes pole trammi- ega trollibussi näinud. Paljureisivate perekondade kõrval, kes oma muljeid klantspiltidega ajakirjades jagavad, on ka see meie tänane reaalsus, et mõni laps saab suureks, ilma, et oma riigi pealinna jõuaks. Aga ega lapsele polegi ilmtingimata pikka reisi vaja, aitab ka üheskoos jagatud ajast.

Osasaamisrõõmust

Kui vanemate andumus ja armastus on midagi iseenesestmõistetavat ja selle puudumine erand, mis äratab tähelepanu, siis ühiskonna suhtumisega on kuidagi vastupidi.
Pigem äratab tähelepanu lastesõbralikkus. Kuigi ka siin on üht-teist muutunud.
Mäletan nõukogude ajast üht episoodi, kui sattusime õhtul populaarse Merepiiga nimelise joogi- ja söögikoha ukse taha. Koos meiega palus tolleaegselt tegijalt, kõrtsi uksehoidjalt, halastust ka üks isa oma väikese tütrega. Nad olid kuskilt kaugemalt sinnakanti sattunud ja tahtsid süüa. Aga kell oli kuus läbi ja peale seda polnud lastega sellises kohas olemine ette nähtud. Vaatamata sellele, et isa lubas kohe peale kiiret kõhutäit tütrega lahkuda, selles kohas neile süüa ei antud. Täna on meie söögikohtades ka lapsklient teretulnud king isegi toitu põrandale pudistavatesse või ringitrampivatesse tittedesse suhtutakse leplikult. Seegi on sammuke osavõtliku ja lapsesõbraliku ühiskonna poole.
Nii nagu ka mängunurgad poodides. Rääkimata siis juba tööandjatest, kes aru saanud sellest, et osaledes enam oma töötajate pereelu toetamisel, saadakse vastu ka hoopis suurem tööpanus.

Saamisrõõmust

Ühed kõige toredamad peod on lasteaiapeod. See, kui tõsiselt võtavad asja nii väikesed esinejad kui ka nende vanemad, näiteks mitu ööd enne lepatriinu kostüümi õmmeldes, on imearmas. Nagu ka see pisara silma toov uhkus ja rõõm, kui salm segamini ei läinud ja kniks või kraaps ka ilusasti välja tuli.
Millegi pärast oleme aga laste puhul harjunud rohkem rääkima muredest ja probleemidest, kui suurest rõõmust, mida me neile võlgneme. Kui päris pisikeste iga uus samm või sõna teeb päeva päikselisemaks, siis mida aasta edasi, seda rohkem kaotame meie, vanemad, oskust olla oma laste üle õnnelikud. Üha sagedamini kordame, et väiksed lapsed väikesed mured, suured lapsed suured mured. Kas tõesti aastatega rõõm väheneb?

Mõtleme hetkeks, millised me oleksime ilma oma lasteta? Mis on see, mille eest lapsed meid kaitsevad? On ju lapsed need, kes aitavad kaasa, et me poleks hoolimatud egoistid, kes ainult iseendale ja elu nautimisele pühenduvad. Nad ei lase meil paigal tammuda vaid sunnivad ikka edasi. Nad aitavad meid, et me elu ei tunduks tühi ja mõttetu.
Nad kaitsevad meid, et meie elu ei oleks helluse ja armastuseta.

Lastekaitse päev olgu rõõmu päev!